Taipoksi maailmameister Kevin Renno korraldab 16. veebruaril Tallinnas Eesti lahtiste võitluskunstide mängude raames võitlusspordigala The League, kus kaheksa mehe turniiril võitlevad kikkpoksijad Balti- ja Põhjamaadest.
Võistlusõhtu jooksul toimub 12 kõrgel tasemel võitlust, mille seas on õhtu peamine vaatemäng: kaheksa mehe turniir auhinnafondiga 10 000 eurot. Turniiri eripära on see, et finaalis võitlejad peavad õhtu jooksul võitlusringi minema kolm korda.
Eesti Olümpiakomitee (EOK) president Urmas Sõõrumaa peab väga lugu Renno tegemistest ja südikusest. „Ma soovin, et The League kestaks pikki aastaid, nagu tema kõik eelnevad tegevused,“ sõnab Sõõrumaa ning räägib lähemalt oma mõtetest võitlusspordi kohta.
Millises seisus on Eesti võitlussport?
Ma arvan, et Eesti võitlussport kui sport üldse on väga heas seisus. Ma ei mäleta ühtegi mitteolümpiaalade medalite autasustamist, kus ei oleks võitlusspordi esindajat.
Milline on meie võitlussportlaste tase võrreldes maailmaga?
Ega ma kõigiga üksikasjalikult kursis ei ole, aga ma usun, et tase on päris hea. On võidetud medaleid, meil korraldatakse heatasemelisi võistlusi ja osaletakse maailmas heatasemelistel võistlustel. Ma arvan, et Eesti võitlussport toimib väga heal alusel.
Te olete ka ise võitluskunstidega tegelenud ja isegi medaleid toonud. Miks ja kui kaua?
On läinud nii, et noorena oli minu üks põhilisemaid spordialasid karate, millega olen võitnud ka mõningaid medaleid juuniorite kategoorias kuni 75 kilogrammi. Sain karatega Vene sõjaväe spordiroodu, valimine sinna näitas juba teatud taset. 1982. aastal keelati spordiroodus karate ära ja mulle öeldi, et kui soovid siin jätkata, siis pead tegelema jooksmise, suusatamise ja laskmisega.
Kui saite EOK presidendiks, ütlesite, et valimiste lõpuperioodil tegelesite piltlikult öeldes varjupoksiga. Kui palju on kasuks tulnud spordist saadud taktikaline mõtlemine?
Ma ei tea, kust seda saadakse. Ma arvan, et taktikaline mõtlemine on mind aidanud nii spordis kui elus. Küllap see on kaasa tulnud elust. Mis poksi puudutab, siis poksis on mul ka üks võistkondlik Eesti meistri medal kodus olemas. Kui Tallinna Kalev võitis Narva Kalevit, siis mina olin seal võistkonnaliige. Ütlen ka ära, et mina platsile ei pääsenud, aga medali sain.
Kevin Renno ütles, et kui taipoks saaks olümpiaalaks, annaks see noortele palju indu juurde. Millal see võib juhtuda ja kas üldse?
Kevin Renno Foto: KRVA
Selleks on omad reeglid olemas. Teadupärast võitlussport liigub sinnapoole. Näiteks Jaapanis on karate esimest korda olümpiakavas. Olümpiale valitakse alad, millel on piisav kandepind, vaadatavus, harrastajate hulk. Mitte ainult ühes maailmajaos, vaid terves maailmas. Väga suurt rolli mängib ka korraldajamaa. Kui korraldajaks satub riik, kus taipoks on eriti populaarne, siis see võib ka seal ellu ärgata.
Mis annaks noortele indu tegeleda võitlusspordiga või üldse spordiga?
Eks ikka eelkõige eeskujud. Spordis on eeskujud ja head treenerid väga tähtsad. Loomulikult ka see, et ala populariseeritakse, sellest on kuulda ja see paistab silma. Ma olen kõigile oma lastele öelnud, et tuleb õppida üks mehelik ala selgeks. Maadlus, poks, džuudo või mingi võitlusala. Et kui peate kaaslase kaitseks käe ette tõstma, siis see ka seisaks seal ees. Juurde ka muidugi mõni ilus ala, muusika ja tantsimine. Sobib nii tüdrukutele kui ka poistele, läheb elus vaja.
Kevin Renno on üks nendest eeskujudest, keda noored võitlussportlased järgivad. Ta on ellu kutsunud võitlusspordisarja The League, mis loodetavasti kasvab Eestist välja. Mida sellised algatused tähendavad EOK-le ja Eestile üldse?
EOK üks prioriteet on maailmas läbi lüüa ning riigile kuulsust ja au tuua. Teine suur prioriteet on muidugi see, et meie rahvas massiliselt tegeleks spordiga, seeläbi elaks tervemalt ja loodetavasti õnnelikumalt. Võitlussport on üks selline ala, mis annab eriti poistele enesekindlust ning seeläbi füüsilist ja vaimset tervist.
