„Mõni hetk on elus ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga, väga ilus“, sel viisil Tätte kuulsaid laulusõnu kasutades iseloomustan ma praegust talve. Ma ei ole aastaid end suusarajal niivõrd hästi tundnud kui tunnen end praegu.
Mul on meeletult vedanud oma vanavanematega, kellel on au elada Haanjas. Paksude metsade ja kõrgete kuplite poolest tuntud kants on olnud Otepää kõrval justkui koduks paljudele suusatajatele, kes ihkavad paksu lund ja maalilist maastikku. Vaevalt oleksin minagi suusatamise juurde jõudnud, kui poleks olnud Haanja suusaradu, mis põhimõtteliselt maja tagant mööda kulgevad.
Viimane kord vanavanemate juures käies sain aga teada, mil moel ma 3-aastasena esimesed suusasammud üldse tegin. Nimelt kord olla vanaisa mulle väikesed suusad ostnud ja need kuidagi jalga sobitanud. Samal ajal tuli aga naabrimees, kellega tol hetkel vaja tähtsaid külajutte rääkida. Mina olevat suuskadel niisama tuigerdanud, kuid ega ma väga liikuda soovinud. Väikesest peale on mulle aga õpetatud, et kui midagi väga tahad, siis peab selle nimel pingutama. Samamoodi hakkasin tol hetkel juba vaikselt mõistma raha väärtust ja ka seda, et mitu jäätist selle eest poest osta saab. Nii otsiski vanaisa tasku põhjast tollased kroonisendid üles ja ütles, et iga ümber maja sõidetud ringi eest saab 20 senti. Ja seejärel läks lahti väikese Ergo oma maraton. Olgugi et suusatada ei mõistnud, oli mul motivatsioon laes ja ringid läksid lennates. Vanaisa sai rahulikult oma külajutud ära rääkida, mina aga oma esimese ja viimase suusatamise eest teenitud tasu. Peaaegu nagu tippsport, või mis? Kui palju teenitud raha oli, ei mäleta meist keegi, kuid ju siis oli tasu piisav, et tekitaks emotsiooni, mis kestab siiani.
Sel samal viimasel korral, kui sai vanu aegu meenutatud, tegin ka oma kohustuslikud suusatiirud Haanjamaa radadel. Õigemini tiiru, sest nii need asjad seal käivad. Suusatades kokku 2 tundi, ei sõitnud ma selle aja jooksul ühtegi lõiku rohkem kui ühe korra. Maratoni rada oli eelneval õhtul sisse tõmmatud. Klassikarada oli kui raudtee, mis oli hommikuks ära tahkunud. Päike sillerdas taevas ja rada lookles kohalike metsade ning järvesopikeste vahel.
Need on hetked, mis tuletavad meelde, miks ma suusatamist ikkagi niivõrd palju armastan. See on lihtsalt suurepärane viis, kuidas panna kasvõi korraks aeg seisma. Ei ühtegi muret, lihtsalt mina ise, mu suusad ja loodus.
Võtke mõnikord nädalavahetusel aega ja minge tehke üks suusatiir kuskil linnast väljas. Kas või astuge suuskadega, kui korralikult sõita veel ei oska, kuid selles spordialas on mingi võlu. Ega Tartu Maratoni osalejadki vaid rosinakukli ja finišisupi järgi lähe … nad jahivad midagi palju enamat.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile
Foto: erakogu
