Salme kultuurikeskuses peetakse 27. aprillil Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis, kus karikavõistluste debüüdi teeb Amani Kiivikas.
Alustasid fitnessikarjääri võidukalt, kui said elu esimesel võistlusel Pärnus bikiinifitnessis juunioride arvestuses esikoha. Võistlustele järgnes korralik meediakära. Kuidas sa sellega toime tuled?
Esimene nädal peale võistlusi olin tõesti päris suure tähelepanu all, aga eks see käib selle teekonna juurde. Mina ajan oma asja ja mulle teeb ainult heameelt see, kui see teistele samuti huvi pakub. Miks mitte jagada oma emotsioone ja mõtteid.
Kuidas oled valmis karikavõistlusteks?
Töötamine käib edasi peale avapauku, mis Pärnus oli. Loodetavasti saan viia eestikate lavalaudadele endast veel parema versiooni. Suur töö on tehtud ja nüüd vaid viimane lihv jäänud. Olen põnevil!
Mis ootustega lähed karikavõistlustele?
Ilmselt liidetakse taaskord noored ja juuniorid kokku. Praeguse seisuga on minu kategoorias 10 naist, mis tähendab seda, et on eelvõistlus, mille käigus valitakse välja kuus parimat, kes finaali saavad. Esimene eesmärk on pürgida finaali.
Kes on suurimad konkurendid?
Ma ei tooks mitte kedagi esile vähem või rohkem. Kõik on! Nagu ma ütlesin: minu jaoks on finaali pääsemine juba suur võit.
Milliseks kujuneb viimane nädal enne lavale minekut?
Ei midagi uut. Proovin toimetusi jätkata nii, nagu seda kõik eelnevad nädalad teinud olen. Trennidega võtan rahulikult ja ribadeks rahmeldama ei hakka, vaid teen pigem rahuliku tunnetusega ja mõnusa raskusega trenne. Õnneks hakkas koolivaheaeg ka. Seda enam on mul aega rahulikult ettevalmistusele keskenduda, kooli n-ö lisapinge puudub. Saan puhata, trenni teha, kindlasti harjutada poseerimist ja nautida protsessi.
Kui suure pinge paneb peale favoriidistaatus?
Kui ma aus olen, siis sealt poolt tulenevat lisapinget mul ei ole, sest taaskord võistlen endast vanematega ja nagu ma alati öelnud olen, siis päeva lõpus olen iseenda kõige suurem kangelane. Tasa ja targu.
Kas isa kuulsus on sulle vahel ka takistuseks või pigem eeliseks?
Ma olen väga uhke selle üle, aga ma ei kelgi kunagi sellega. Kes teab, see teab! Isa on hetkel ainuke inimene, keda ma kuulan. Ta on inimene, kes rahustab mind maha ja vajadusel mõtleb minu eest ka. Muidugi võivad teised ka mind maha rahustada, aga siiski kui isa ütleb, et „Amani, kõik läheb hästi!“, siis mu süda on päriselt rahul. Vaidlusi meil pole niimoodi tekkinud, vähemalt hetkel ei meenu.
Sul on suur toetajaskond. Kui oluline see sportlasele on?
Täiesti uskumatu on see, kui paljudele minu teekond korda läheb. Seda näitas ka see, kui peale esimesi võistlusi mu postkast uputas headest ja motiveerivatest sõnumitest. Kindlasti on suur roll nendel inimestel mu elus, sest nendeta poleks ma hetkel siin, kus ma olen!
Tekst: Monika Kuzmina
