Inimese keha on keeruline süsteem, mille kõik osad on omavahel seotud. Täna vaatame, mis funktsiooni täidavad lülisammas ja närvisüsteem ning milliseid probleeme võib tekkida, kui närvisüsteem on viga saanud.
Inimese lülisammas koosneb 33 lülikehast: 7 neist on kaelalülid või tservikaallülid, 12 torakaal- ehk selja keskosa lülid, 5 lumbaal- ehk alaosalülid, ning ülejäänud 9 lüli on kokku luustunud ja moodustavad sabakondi. Lülisamba üldine ehitus on sarnane kõikides selja piirkondades (kaelas, keskseljas, alaseljas ja sakraalosas), kuid väikesed erinevused paljastavad nende töö tegeliku eesmärgi. Võrreldes teiste piirkondadega on kaelalülid madalamad ja väiksemad, kuid võimaldavad suures ulatuses liikumist, et me saaksime igale poole mugavalt vaadata.
Inimese närvisüsteem
Inimese närvisüsteem koosneb kahest osast: kesknärvisüsteemist (keha kontrollkeskus) ehk aju ja seljaaju ning perifeersest (signaali edastaja ja suunaja) närvisüsteemist, mis ühendab kesknärvisüsteemi keha kõikide piirkondadega. Seljaaju kulgeb mööda lülisambakanalit ehk lülisambasse moodustunud luust kanalit, mis pakub seljaajule turvalist keskkonda. Perifeersed närvid väljuvad lülisambakanalist läbi väikeste ümarate kanalite, millel on üsnagi naljakas nimetus – lülivahemulk. Sealt edasi kulgevad närvid mööda keha edasi. Kaelast väljuvad närvid lähevad pea ja näo piirkonda, turja, õlgadesse ja kätesse. Selja keskosa närvid juhivad rindkere piirkonda ja alaselja omad mõjutavad alakeha.
Perifeersed närvid toimetavad impulsse ajust lihastesse, et juhtida inimkeha, kuid viivad ka teavet ajule tagasi. Kas katsutav pind on sile või krobeline, kui kõvasti sa käes olevat asja pigistad, kas vesi on soe või külm? Kogu info liigub läbi närvide ajuni ja kui vaja, reageerib keha vastavalt – kui on liiga külm, siis ahendatakse veresooni ja inimene hakkab sooja säilitamiseks värisema; kui katsutav pind on liialt kuum, tõmmatakse käsi välkkiirelt eemale jne.
Mida see kõik tähendab?
Tavaliselt eeldab inimene, et valu asukoht on vigastatud piirkond, kuid närvisüsteemi puhul ei pea see paika. Probleemi tegelik põhjustaja võib olla hoopiski teine piirkond. Vaatamegi nüüd võimalikke probleeme lähemalt.
Närvi pitsumissündroom ehk radikulopaatia
Närvide teekond on looklev ja suhteliselt keerukas – nad kulgevad luude ja liigeste ümbruses, lihaste vahel ning läbi lihaste – ja seetõttu võib närv jääda kinni teiste kudede vahele. Kuna närvid ei veni, vaid libisevad nagu jalgratta piduritrossid, on kehal ohtu tajudes kombeks tõmmata närvi ümbritsevad lihased pingesse. Kõige tüüpilisem on see, kui näiteks konditsioneeri või külma ilma tõttu tekib surin küünarnuki või käelaba piirkonnas. Esimese asjana võiksime eeldada, et probleem on käes, kuid tegelikult võib see olla hoopis kaelas. Kuna külm põhjustab veresoonte kiiret ahenemist ja lihaspinge suurenemist, siis võivad kaelalihased pitsitada kätte suunduvaid närve (radikulopaatia). Ebamugavus (surin, „sipelgate“ tunne, tuimus, põletav valu, ülitundlikkus) aga tekib teises kohas, mitte seal, kus probleem tegelikult on.
Sarnase murega võivad kokku puutuda ka jalgratturid. Kuna jalgrattasportlane veedab palju aega sadulas, tähendab see, et alaseljast väljuvad närvid, mis jooksevad üle puusa tagaosa, on kokkusurutud. Seetõttu võivad jalgratturid tihtipeale kurta tuimust jalgade vahel, valu, urineerimis- või seksuaalfunktsiooni häireid. Esimese reaktsioonina arvame, et probleemses piirkonnas on midagi lahti. Tegelikult võib probleemi allikaks olla hoopis pudentaalse närvi pitsumine lihaste vahele, ning sellega kaasneb rodu muret tekitavaid sümptomeid.
Lülisambaprobleemid
Ebaloogilisi valulikke piirkondi võib tekitada probleemne piirkond lülisambas endas. Kõige tüüpilisemalt võivad lülisambas probleeme tekitada diskid, lülisambakanal või lülivahemulk, liigeste ärritumine ja kulumine. Diskid on iga lülisamba lüli vahel asuvad geelpadjandid, mis käituvad kui amortisaatorid ja võimaldavad liikuvust. Diskivigastused tekivad tavaliselt selgmisel suunal, mis tähendab, et vigastus on väga lähedal perifeersetele ja tsentraalsetele närvidele. Diskivigastusest võib tekkida keemiline keskkond või füüsiline surve, mis mõjub närvisüsteemile ärritavalt. Olgugi et vigastus ise on tegelikult lülisambas, kaebavad inimesed sel juhul peamiselt õla- ja käevalu. Tuntakse tuimust, põletavat valu, teravaid „elektrilööke“. Samasuguseid sümptomeid võivad tekitada ka lülisambaliigeste probleemid.
Kuidas põhjus välja selgitada?
Mõjutatud piirkond ja valu iseloom viitavad üldiselt kindlale lülivahemikule.
Tavaliselt märkab füsioterapeut ka teisi sümptomeid peale valu, mis aitab diagnoosi täpsustada. Diagnoosi täpsustamiseks või kinnitamiseks kasutatakse veel MRT-d, ultraheli ja röntgenit. Kergemate probleemide puhul lähtutakse pea alati ainult objektiivsetest testidest ja kui ravi ei mõju, siis hakatakse täpsemalt uurima, mis on probleemi põhjus.
Rüht
Rühti suhtutakse kui staatilisse kehaasendise. Tegelikult ei ole rüht kunagi staatiline, see on pidev väikeste korrektuuride tegemine ning nii lihaste kui ka närvisüsteemi jaoks kestev töö. Rühi olulisus avaldub keha võimekuses liikuda. Kui kehaasend vajub ühte äärmusesse, tekib ajapikku liikuvusulatuse vähenemine. Mõnel väga halva rühiga inimesel ei pruugigi probleeme olla, kui ta on võimeline liikuma oma loomulikus liikuvusulatuses mõlemasse suunda, kauaks aga see nii ei jää. Ideaalrüht jääb tavaliselt liikumissuundade keskpunktiks, kus keha teeb võimalikult vähe aktiivset tööd, et asendit hoida. Halb rüht põhjustab rohkelt adaptiivseid muutuseid, et selliseid kehaasendeid pikka aega hoida. Näiteks nutikael, millest on viimasel ajal palju räägitud, on kaela eesmise ja külgmiste stabilisaatorlihaste lühenemine ning kaela tagumiste lihaste pikenemine – see tuleb sellest, et inimesed kummarduvad pikka aega ekraani kohale. Kui inimese eesmärk ongi terve elu pidevalt telefoniekraani vaadata, ei pruugi sellega muret ollagi, aga kui ta soovib enda ette vaadates kõndida või vahel öist taevast imetleda, võivad tekkida probleemid. Need on tingitud keha adaptsioonist, mis võimaldab vaadata ainult alla. Otse ja üles vaatamine ei ole keha jaoks enam omane. Siis on suur tõenäosus, et tekivadki ülalmainitud probleemid.
Mida teha?
Arvestada tuleb, et närvisüsteemiprobleemide lahendamine võib võtta oodatust kauem aega. Kehas on juba toimunud adaptiivsed muutused, mille muutmine võtab aega nädalaid ja isegi kuid.
Kaela- ja alaseljaprobleemide puhul soovitan tavaliselt esmalt vältida kõhuli magamist. Kõhuli magamisel sirutame kaela ja pöörame seda palju, mis põhjustab kaelalülide puhul närviteekondade ahenemise ja liigeste kokkusurutuse. Seega ühelt poolt võib see olla põhjus, miks probleem tekkis, aga teisest küljest võib see ka paranemist takistada. Alaseljas põhjustab kõhuli magamine tavaliselt lihaspingeid, mis samuti mõjuvad paranemisele halvasti.
Soe ja külm on lihtsad meetmed, millega valu leevendada. Kaela ja alaselja tundlikkuse tõttu soovitan külma kasutada haruharva, kuid tavaliselt mõjub soojus hästi (10–15 minutit kuumakotti, sooja vanni või dušši). See lõõgastab lihaseid, suurendab verevarustust ja aitab kiiremini paraneda, vähendab survet närvidele ja pakub valuleevendust vähemalt mõneks tunniks. Kindlasti tuleks kaela- ja alaseljaprobleemide puhul pöörduda füsioterapeudi poole, kes hindab olukorra tõsidust ja leiab konkreetsele probleemile ravivõimaluse.
Abi saab
Närvid ja nendega kaasnevad mured on ebameeldivad ja keerukad ning võivad kaasata kehapiirkondi, kus probleem ei asugi. Tavaliselt saab enamikku neist tublisti leevendada või isegi lõplikult lahendada. Selleks tuleb leida sobiv asjatundja, kes oskab nõustada ja leida võimalusi, kuidas keha pikka aega tervena hoida.
Tekst: Rainar Vahtrik, füsioterapeut, Reakt füsioteraapia
Fotod: Shutterstock.com
