Tulemusele versus protsessile orienteeritus ehk kui unustame ära numbri, mida tahame saavutada, kas siis tulemused paranevad?
Katsu meenutada mõnda treeningsituatsiooni, kus pidid jooksma ajaga võidu. Näiteks 10 x 1 km lõike. Tõenäosus on üsna suur, et põhiline aur läks sellele, kui mitusada meetrit veel selle lõigu lõpuni on jäänud, mitmes lõik parajasti käsil on ja mitu piinarikast lõiku veel ees on ootamas. Aga kas sa nende lõikude jooksmise ajal mõne korra ka sellele konkreetsele lõigule mõtlesid, näiteks kuidas sisse ja välja hingad, kuidas jalg maad puudutab või kas jooksutehnika on vaatamata väsimusele paigas? Või kuidas tuul sinust mööda vihiseb ja kui hea tunne sul just nüüd ja praegu on?
Vaatame mõlema lähenemise, tulemusele ja protsessile orienteeritud sportimise plusse ja miinuseid. Neid kahte on võimalik kombineerida nii, et tulemuseks oleks nauding sportimisest ja ka käega (või stopperiga) mõõdetavad tulemused.
Tulemusele orienteeritus
Vaatame esimesena seda rohkem käegakatsutavat ja mõõdetavat ehk tulemusele orienteeritust. Loodetavasti tunnevad paljud harrastus- ja miks mitte ka tippsportlased järgnevates positiivsetes ja negatiivsetes punktides iseend ära, muigavad või siis kortsutavad kulmu ja teevad vajalikke korrektuure või saadavad ajakirja peatoimetajale autori kohta kaebekirja.
Plussid:
* konkreetne eesmärk paneb paika prioriteedid ja suunab igapäevastes valikutes. Kas minna otsustavalt trenni ja astuda samm lähemale seatud eesmärgile, näiteks oma uuele 10 km tippmargile, või lesida kodus teleka ees ja loota, et telekast spordiülekannet vaadates saab ka kiiremaks;
* vastavalt eesmärgile kujuneb treeningu iseloom ning plaan ehk struktureeritus (lõigud, tempo, pikad jooksud jne) suurendab efektiivsust ja vähendab ebakvaliteetseid ja ebaeesmärgipäraseid treeninguid;
* rahulolutunne seatud eesmärkide täitmisel. Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mulle küll meeldib üle finišijoone joosta (tuterdada, roomata jne), teades, et olen endast kõik andnud ja seatud eesmärgi saavutanud.
Miinused:
* ebarealistlikud ootused iseendale võtavad isu pingutada, kui tegelikkuses ei suudeta eesmärke täita. Nüüd, palun, tõstavad käed üles kõik need, kes on endale mingi eesmärgi seadnud, aga ühel hetkel aru saanud, et tegemist on numbriga, mida ei suudeta saavutada, ning mis on treeningmotivatsiooni kusagile nulli lähedusse surunud! Minul näiteks on mõlemad käed püsti;
* kalduvus eesmärgi täitmise nimel oma tervist ohtu seada. Tahtmata ühegi demograafilise grupi aadressil sõrme viibutada, proovin ennast võimalikult abstraktselt ja anonüümselt väljendada. Vaim säilib värskena palju kauem kui füüsis. Tulemused, mida oldi dekaad tagasi võimelised isegi ilma soojenduseta jooksma, on nüüd füüsiliselt praktiliselt võimatud. Vaatamata igakülgsele ratsionaliseerimisele on vaim tehtud kangest tammepuust ja arvab teisiti ning ebarealistlikele tulemustele orienteeritus ja nende nimel treenimine lõppeb tihtilugu vigastusega;
* naudingut ja rahulolu kogetakse vaid pärast sportimise lõpetamist ning seda ka ainult siis, kui numbrid spordikellal näitavad õiges suunas. Kusagil on alati keegi, kes on minust parem, kiirem või osavam, ning see tekitab rahulolematust.Samuti ei lähe treening arvesse, kui treeningu jooksul on pilt ainult ühe korra virvendanud ja seda tuttavat veremaitset pole kordagi kurgus tuntud;
* sportimine varjutab muud elualad ja elulised teemad ehk treeningsõltuvus. Sõbra pulm ja tähtis võistlus kattuvad – kindlalt võistlusele! 20-tunnise treeningnädala jooksul oled oma lähedasi näinud ainult siis, kui nad magavad, sest jõuad trennist hilja õhtul ja järgmisesse stardid vara hommikul. See ei ole jätkusuutlik ja varem või hiljem toob endaga kaasa negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed.
Protsessile orienteeritus
Vähem mõõdetav ja rohkem emotsionaalse mõõtmega on protsessile orienteeritud sportimine. Märgates sporditegemise ajal tekkivaid positiivseid emotsioone ja sellega kaasnevaid positiivseid aspekte – hea tunne, enesega rahulolu, sõpradega koos sportimine ja nende tunnustus ning uute oskuste omandamine –, võid endalegi ootamatult avastada, et vorm koos tulemustega on hoopis paranenud.
Plussid:
* rõõm ja nauding sportimisest endast, mitte ainult rahulolu tehtust. Jäta mõnel korral pulsikell koju ja mine jookse kõhutunde järgi täpselt nii kaua, kui heaks arvad. Lülita kohustuslike elementidena kavasse lillede nuusutamine, keelega lumehelveste püüdmine ja vihmas jooksmise nautimine;
* motivatsioon jätkata säilib ka siis, kui saavutused ei ole silmapaistvad. Tähtis on tugeva sportimisharjumuse tekitamine ja seda on palju parem teha spordist saadava heaolutunde, mitte pettumuse kaudu, kui peaks juhtuma, et eesmärgid jäävad saavutamata;
* tähelepanelikkus ja arvestamine keha seisundi ja vajadustega. Paljud väiksemad ja suuremad vigastused jäävad olemata, kui oma keha kuulata ja vastavate signaalide järgi talitada. See muidugi ei tähenda, et kuuest treeningkorrast nädalas saab pool, sest keha ütles nii. Usalda, aga kontrolli oma keha!
Miinused:
* konkreetse eesmärgita kipub laiskus kimbutama ja kergem on treeningutest kõrvale hoida. Distsipliini tuleb säilitada ja meeles pidada, et treeningute kõige raskem osa on otsustamine, et nüüd on trenniminek. Konkreetse eesmärgita on seda raske teha;
* pingutus võib jääda piiratuks ja saavutused kesiseks. Vaatamata konkreetsete mõõdetavate eesmärkide puudumisele on oma mugavustsoonist vaja pidevalt välja astuda, muidu muutud laisaks ja avastad ühel hetkel, et töövõime ja oskus trennis pingutada on kusagile kadunud;
* treening võib jääda üksluiseks ja väga lihtne on rutiini kinni jääda. Alati on meeldiv minna trenni teadmisega, et täna teen ühe mõnusa lõdvestava jooksu, mitte täisvõimsusel lõigutrenni Pirita metsas, Ambrose mäel.
Üks ei ole parem, kui teine ja üks ei välista teist
Tulemusele ja protsessile orienteerituse vahel tuleb leida tasakaal. Esimese puhul tuleks endale seatud eesmärke ja trenni vajalikkust meelde tuletada siis, kui silme eest hakkab mustaks minema ja suurest kannatusest tekib küsimus, miks ma seda kõike teen. Teise ehk siis protsessile orienteerituse puhul tuleks endale treenimise nautimise olulisust meelde tuletada siis, kui keha hakkab liigselt lagunema, elukaaslane nuriseb ja esimene mõte peas on järgmine trenn.
Kuue tunniga finišisse
Lõpetuseks tooksin ühe isikliku asjakohase näite. Ma olen elanud hulk aastaid Singapuris, kus vaieldamatult kõige suurem spordiüritus on Singapuri maraton, mis erinevatel andmetel meelitab kokku suurusjärgus kuuskümmend tuhat osalejat. Maailma mastaabis ei ole tegemist just kõige suurema maratoniga, aga osalejate hulk on siiski aukartustäratav. Huvitavaks muudab selle aga seik, et maratoni keskmine lõpuaeg on kuus tundi! Jah, sa lugesid õigesti −kuus tundi. Inimesed tulevad välja, naudivad tervet päeva ja vantsivad, käed võidurõõmust õhus, üle finišijoone. Tähelepanu on ilmselgelt protsessil, mitte lõpptulemusel.
Euroopasse tagasi kolides sattusin suvel Pärnusse ja elasin kaasa võidupüha maratonile, mis mastaapidelt jääb küll Singapuri omale natukene alla, aga atmosfäärilt kindlasti mitte. Seisin finišis ja vaatasin kella – 3 tundi ja 30 minutit oli see aeg, mil lõpetajaid hakkas aina harvemaks jääma, ja pärast nelja tundi jõudis finišisse veel mõni üksik lõpetaja. Tabasin ennast mõttelt, kas tõesti tullakse jooksuüritusele jahtima ainult tulemust, millega hiljem pool Facebooki kihama lüüa, mitte aga üritust ennast nautima?
Tekst: Markko Junolainen, Telesis Coaching
