Parima enesetunde jaoks on oluline arendada ennast nii füüsiliselt kui vaimselt ja üheks parimaks vaimutreeninguks on kahtlemata bridž. Bridžimängu tutvustavad õed Tuul Sepp ja Pihel Kuusk.
Tuul ja Pihel on esindanud Eestit tiitlivõistlustel naiste ja juunioride bridžikoondistes ning pälvinud rohkelt eri karva medaleid kodumaistelt turniiridelt. Mõni aeg tagasi kirjutasid nad bridžiõpiku „Mängime bridži!: Esimestest sammudest kavalate nippideni.”
„Bridžimäng on võimalus treenida oma aju,” kinnitavad Tuul ja Pihel, „üha enam uurimusi näitab, et vaimu treenimine aitab aeglustada vananemist ja ennetada tõbesid nagu Alzheimer. Isolatsioon kiirendab vananemist, suhtlemine aga aeglustab seda.”
Bridž ühendab vaimutreeningu suhtlemisega. Maailma kõige populaarsemat kaardimängu, bridži õppida ei ole kunagi liiga vara või liiga hilja.
Mängijatee algas ülikoolis
Lastena lugesid õed palju Agatha Christie krimkasid ja muid raamatuid, kus bridžimäng oli härrasmeeste seltskondlik tegevus, ja arvavad, et sealt uudishimu selle mängu vastu alguse sai. Kaardimängud olid nende lapsepõlves levinud meelelahutus ja bridži n-ö väike vend „Sasku” oli neil tavaline peremäng. Kui 15 aastat tagasi ülikooli esimesel kursusel tekkis võimalus minna bridžikursusele, haarasid tüdrukud sellest rõõmuga kinni. „Kuna liitusime samal ajal ka Tartu Ülikooli maleklubiga (täiesti ilma igasuguse varasema maletundmiseta, kuid maleklubi tundus tol hetkel lihtsalt naljakas idee), siis leidsime kiiresti üles mõttemängude entusiastide seltskonna, kellest saigi meie ülikooliaegne sõpruskond,” meenutab Pihel.
Põhitõed võib omandada ruttu
Bridži lihtsaks tutvustamiseks ütlevad õed, et see on nelja inimese kaardimäng, mille eesmärk on võtta võimalikult palju tihisid. „Mängitakse paarides, kaks kahe vastu. Tihide võtmisele lisab põnevust mängu alguses toimuv ennustusvõistlus, kus mõlemad partnerlused püüavad oma käes olevate kaartide põhjal ette ennustada, mitu tihi nad võtavad.
Turniiribridži teeb eriliseks, et selle puhul pole oluline, kui head kaardid kätte satuvad – sama kaardikombinatsioon on käes ka teistes mängulaudades sinu positsioonil istuvatel mängijatel. Võidab see, kes samadest kaartidest parima tulemuse suudab välja võluda.”
Bridžiga alustamiseks on eelnev kaardimängukogemus eeliseks, kuid see pole hädavajalik. Kui „Linnade põletamist” on proovitud, peaks tihide võtmise idee selge olema – suurim kaart võtab tihi. Hea eelmäng bridžile on ka „Bismarck” – sealt saab selgeks õppida trumbiga ja trumbita mängimise vahe ning samuti põhinippe tihide võtmiseks. Kuna „Linnade põletamist” ja „Bismarcki” suudavad mängima õppida ka väiksed lapsed, on tegelikult võimalik ka päris nullist alustades ühe õhtuga bridži põhitõed omandada.
Kõva „kaardivägi”
Oma peamiste partneritega – Indrek ja Andres Kuusega – on naised mänginud turniiribridžiga alustamisest saati. Pihel hakkas mängima Indrekuga, kellest sai hiljem tema abikaasa, ning kuna Indreku kaksikvend Andres seetõttu oma bridžipartnerist ilma jäi, hakkas Tuul temaga mängima. Alguses mängiti peamiselt Tartu klubis, kuid peagi julgesid noored proovida ka üle-eestilisi turniire. Võistkondlikke turniire on nad ligi kümme aastat mänginud Kaardiväe võistkonnaga, kuhu lisaks nendele kuuluvad veel Hendrik Nigul ja Taavi Toomere. Eesti tasemel on neid saatnud edu: Tuul ja Andres on tulnud Eesti segapaaride meistriteks, Pihlal ja Indrekul on neilt võistlustelt hulgaliselt hõbe- ja pronksmedaleid, kuid kõige kirkam on veel kollektsioonist puudu. Indreku ja Andresega käisid õed ka Pekingis mõttemängude olümpial Eesti juunioride koondise koosseisus ja hiljem on nad korduvalt Eestit esindanud Euroopa meistrivõistlustel naiste koondises. Omavahel pole Tuul ja Pihel võistlustel paaris mänginud – kuidagi on nii kujunenud, et teiste partneritega tuleb mäng paremini välja. Ise ei taha nad sellega päriselt leppida ja tulevikus on plaanis ka omavahel mängides naistekoondises tegusid teha.
Võistlus on vaheldus
Turniiridel osaleda otsustasid noored aga seetõttu, et see lisab bridžimängule kõvasti vürtsi. „Seal loeb mänguoskus kaardiõnnest oluliselt enam, lisaks leiab turniiridel käies väga palju uusi sõpru ja tuttavaid. Introvertide jaoks on see ideaalne võimalus suhelda ja seltskonnas viibida,” leiavad nad. Naised ütlevad, et võistlused on tegelikult väga tore ajaviide – võimalus natukeseks ajaks kodustest ja töistest kohustustest eemalduda, elada „pahategelikku elu” kaarte mängides ja ainult endale mõeldes. Kuna nad on mõlemad väikeste laste emad, on sellised ettevõtmised väga heaks puhkuseks ja vahelduseks
Omavahel kodus mängivad nad harvem ja enamasti on siis eesmärk mõneks võistluseks treenida. Vahel toimuvad siiski ka suuremad kodused bridžipeod, näiteks sünnipäevade puhul.
Pea tööle!
Tuul ja Pihel on ühel meelel, et bridži õppida pole kunagi hilja ja kõige parem on alustada praktikast, sest nii on lõbusam. Näiteks võttes kätte nende raamatu „Mängime bridži!” – selle metoodika eeldabki, et neli sõpra istuvad koos laua taha, võtavad kohvitassid ja suupisted kõrvale, raamatu lahti ja hakkavad koos otsast pusima. Peaks toimima isegi siis, kui ühtki kogemustega mängijat kõrval õpetamas ei ole (kui on, siis muidugi seda parem).
Õdede sõnul ei maksa karta, et kõik bridžimängijad oleksid üleloomulikult taibukad, bridžimängu võib kenasti selgeks saada igaüks. Ja aju on võimalik samamoodi treenida kui keha, seda paremini pea tööle hakkab.
Õed ütlevad ka, et kui mängukogemus juba olemas, siis on bridži võimalik mängida ka aju eriti pingutamata – bridžiseltskonnas öeldakse selle kohta, et mängid seljaaju pealt. Tõeline ajutrenn hakkab toimuma aga siis, kui keskendud, paned tähele, mis toimub, pingutad, et olulisi fakte meeles pidada, sünteesid kogutud infot ja teed selle põhjal mänguplaani. Analoogiaks võib tuua laste Memory-mängu – saab mängida ka ilma pilte meelde jätmata, aga keskendudes ja pingutades on tulemused hoopis teised. Ja kui niiviisi regulaarselt ajuga tööd teha, siis see püsibki heas vormis.
Seltskond loeb
Bridži ei mängita muidugi mitte ainult aju treenimise pärast, see on ka väga mõnus seltskondlik ajaviide. Ka Pihel ütleb, et tema jaoks on oluline bridži seltskondlik pool. „Minu bridžipartner on mu abikaasa, mistõttu on see meile tore võimalus ühiselt ka väljaspool kodu kvaliteetaega veeta. Aga mitte ainult temaga – ka paljude teiste sõprade-bridžimängijatega. Meeldiv vaimne pingutus, rõõm headest tulemustest, reisid koondisega – kõik see on veel boonus,” räägib ta. Ka Tuul lisab, et seltskond on väga oluline. „Nii meie Kaardiväe võistkond kui Eesti naiste koondis koosneb väga toredatest inimestest, kelle kõigiga võiks koos luurele minna, rääkimata siis nädalalõpust või välisreisist. Aga muidugi ka vaimne rahuldus, mille saab hästi mängitud jaotustest, tugevamate vastaste vastu mängides hea tulemuse saamisest, millegi keerulise välja nuputamisest. Mulle meeldib väga, et bridž on partnerite mäng – sa ei ole üksi kaotuses ega võidus ja keegi laua taga on alati sinu poolt,” toob Tuul välja.
Kaardipakk taskusse!
Kui arvate, et bridž on ainult talvine tubane tegevus, siis eksite, sest bridž sobib ideaalselt ka mõnusa suveõhtu või rannapäeva sisustamiseks. Suviti toimub Eestis kaks pika ajalooga ja väga toredat bridžifestivali – Pärnu Suvi ja Viru Bridž Võsul. Nagu kohtadestki mõista, on nende ürituste puhul bridžimäng ühitatav mõnusa rannapuhkusega. Kusjuures Eestis enim kasutusel olev bridži pakkumissüsteem kannab nime „Ranna ruutu”.
Nii et kaardipakk kaasa ja sõpradega randa!
Kust alustada?
Www.bridge.ee lehelt leiab Eesti eri linnades tegutsevate bridžiklubide kontaktid – lisaks Tallinnale, Tartule ja Pärnule on tublid ja aktiivsed klubid ka näiteks Rakveres, Jõgeval, Kuressaares ja mujalgi. Kohalikest klubidest saab kindlasti nõu ja abi.
Teine võimalus on oma seltskond kokku panna ja õpikute toel ühiselt mäng selgeks saada.
Kolmas võimalus on võrguportaal www.bridgebase.com, kust leiab alati parajal tasemel mängukaaslasi.
Lisaks „Mängime bridži” raamatule on eesti keeles olemas tõlkeõpik „Bridžimängija piibel”. Varem on ilmunud veel Eero Alamaa „Lihtne bridžimängu algõpetus” ja Tiit Laanemäe „Väike bridžiraamat algajaile”, kuid raamatupoodides neid enam saada pole. Kellele sobivad ingliskeelsed materjalid, leiab kindlasti häid materjale ka veebist.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Shutterstock.com / erakogu
