Kui klassikalisi maratone ja ka lühemaid jookse on virtuaalvõistlustena korraldatud Eestis juba aastaid, siis ultramaratone siiani veel toimunud ei ole. Nüüd on see tühimik täidetud. Laupäeva hommikul kell 9.00 startis kõiki karantiinireegleid järgiv Heavy Metal Ultra Virtual Edition.
Tegemist oli backyard ultra (BYU) formaati järgiva võistlusega, kus joostakse igal täistunnil toimuva stardiga 6,7 km. Järgmisesse starti pääsemiseks pead olema selleks ajaks eelneva ringi lõpetanud. Aeg ringi lõpetamise ja uue stardi vahel on vaba. Võistlus kestab niikaua, kuni on järele jäänud ainult üks osaleja. Formaadi reeglite järgi on tema ainuke lõpetaja, kõik ülejäänud on katkestajad.
Igaüks enda eest
Virtuaalvõistlusel startisid kõik osalejad üksinda oma valitud kohas ning mõõtsid ise oma aega ja distantsi, mille edastasid iga ringi lõpus korraldajatele, kes siis need kõigile nähtavasse tabelisse sisestasid. Seetõttu oli kõigil vajalik sisse seada staap, kus saaks ringide vahel puhata ning keha kinnitada. Osad olid valinud selleks kodu, mõned auto.
Kell 9.00 toimus esimene start, kus osales 36 jooksjat, nende hulgas 12 naist. Rajal olid ka mitmed Eesti parimad ultrajooksjad. Paljud läksid jooksma lihtsalt selleks, et oma treeningpäeva vaheldust tuua ning seetõttu katkestasid varakult mitmeid osalejaid, keda muidu oleks võinud võitjasoosikuteks pidada. Oli näha, et paljud olid võtnud eesmärgiks, kas joosta täismaratoni või mingi ümmarguse ringide arvu. Seetõttu oli loobujaid palju seitsmendal ja kümnendal ringil.
Peale kümnendat ringi oli konkurentsi jäänud veel neli jooksjat: Inger Polding, Reigo Lehtla, Alexander Khalyapin ja Olle Rõuk. Olle katkestas peale 15 ringi läbimist, mis tähistas 100 km täitumist. Selleks ajaks oli saabunud öö ja järelejäänud kolmik jätkas.
Backyard ultral on mentaalne tugevus füüsilisest võimekusest tihti isegi natuke olulisem – võidab see, kes soovib seda kõige rohkem. Seekord oli selleks Reigo Lehtla, kes peale seda, kui Inger Polding ning Alexander Khalyapin olid peale 19 ringi läbimist katkestanud, jooksis veel üksi 20. ringi ja sai sellega ainukeseks lõpetajaks. Kokku läbis ta 134,1 km. Parim naine oli Inger Polding 19 ringiga.
Tulemusi saab vaadata siin.
Võitja Reigo Lehtla kommentaar:
Miks otsustasid jooksul osaleda?
Nüüdsetes oludes, kus kõikvõimalikud rahvakogunemised, ja seega ka traditsioonilised jooksuüritused, on keelatud, tuleb otsida iga võimalust end vormis hoida ja võistelda. Sellised virtuaalsed jooksud on teretulnud variant trenni edasi teha ja teistega mõõtu võtta ka nii, kus sa isegi korraldajaid ega teisi võistlejaid ei näe ning pole neid võib-olla kunagi kohanudki. Õnneks on tehnoloogia areng, eelkõige GPS-iga kellad ja sotsiaalmeedia, teinud selle võimalikuks ning koguni omamoodi põnevaks. Peale jooksjate otsivad oma variante ka orienteerujad, nii on Linnaorienteerumine pannud traditsiooniliste orienteerumispäevakute asemel üles püsiradasid – kaardi saab internetist alla laadida, makse saab teha internetipangas ja oma tulemused kella pealt üles laadida. Mul endal küpseb mõte korraldada koguni virtuaalne rogain.
Millise eesmärgiga starti läksid?
Plaan oli joosta pikalt. BYU formaat on tegelikult üsna karm – sa ei tea kunagi, kui kaua võistlus kestab. See sõltub ju sellest, kes on veel starti tulnud ja milliste plaanidega. Tavaliselt on peale maratonidistantsi läbimist enamik startinutest ära pudenenud. Järgmine psühholoogiline verstapost on 100 km, peale mida paljud loobuvad ning edasi on juba näha, kes on tõsiste võiduplaanidega starti tulnud.
Lõpuks jääb rajale kaks gladiaatorit ning küsimus: kes keda. Laupäevase jooksu startlist oli üsna muljetavaldav, seal oli maailmameistreid ja eksmaailmameistreid, peagi aga selgus, et tugevamad ja kardetumad konkurendid olid tulnud lihtsalt trenni tegema ning astusid rajalt kõrvale. Siis ei jäänudki enam muud varianti, kui võidu peale joosta. Olin valmis veel pikalt jätkama, kuid üllatuslikult juba peale 19 tiiru loobusid mõlemad allesjäänud konkurendid.
Kus sinu jooksudistants kulges?
Jooksin Harjumaa kergliiklusteedel, üritasin vältida tõususid. Tavaliselt valisin mingi suuna, jooksin 3,3 km ja siis pöörasin otsa ringi. Päeva ajal oli hea ja kerge joosta, kuid öösel hakkas segama tugev ja külm tuul. See võtab lisaenergiat ning on ka psühholoogiliselt väsitav. Pigem las olla juba palav, kui miinuskraadid ja külm tuul.
Kuidas jooksu kokku võtaksid?
Näib, et mulle selline formaat istub hästi, loen end ise orienteerujaks-rogainijaks ja olen proovinud ultrajooksu rohkem vahepalaks, kuid tulemused on olnud päris head. Võib-olla peakski oma võimekust ka selles spordis korralikult testima? Oleme koos Hannes Veide ja Olle Rõuguga minemas ka Soome sarnasele üritusele Nuuksios, loodame et selleks ajaks on koroonapandeemia läbi ning võistlus ikka toimub!
Jooksjatel väljakutseid jagub
Reigo lisab veel, et Olle Rõuk on teinud väga head tööd uute ultrajooksuformaatide maaletoomisel. „Esimene Eesti BYU formaadis jooks – Heavy Metal Ultra – toimus 2019. aasta augustis, võitis Hannes Veide 32 tiiruga, mina olin teine (31 tiiru, 208 km). Märtsis korraldas Olle Põltsamaalt Põgenemise jooksu, kus osalejatel oli 24 tundi aega, et Põltsamaalt võimalikult kaugele jõuda. Võitis jälle Hannes, mina kolmas (läbijooks 173 km 24 tunniga). Eelmisel nädalavahetusel kutsusid rootslased üles virtuaalsele ultrajooksu intervall challenge’ile: joosta tuli 10 km tiir iga 3 tunni tagant, kokku 24 tundi, läbijooks kokku siis 80 km ööpäevas. Joosta võis kus iganes. Peale iga ringi tuli saata tõend selle kohta, et ring on läbi joostud (GPS-i või kella pilt või track). Tegin selle ka läbi, oli huvitav kogemus. See polnud võistlus, pigem huvitav FB-väljakutse,“ selgitab ta.
15. augustil 2020, hommikul kell 9.00 stardib Keila Terviseradadel päris Heavy Metal Ultra võistlus, seal saavad kõik huvilised proovida ka ise seda formaati joosta.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu
