Jõutõstja Helena Veelmaa: Vanglateenistus toetab spordi tegemist 

Helena Veelmaa on saanud jõutõstmise maailmameistrivõistlustel kolmanda koha ja ta krooniti selle aasta alguses Euroopa üliõpilasmeistriks. Tema sõnul ei toimu areng üleöö ning kõik sõltub enda tahtmisest. “Keegi teine ei saa hoida motivatsiooni ega sinu eest trenni teha,” räägib ta edu saladusest.

Helena, olete valinud endale kui naisele pigem ebatraditsioonilise spordiala, millest selline valik?

Sport ja liikumine on alati olnud suur osa mu elust ning annan võimaluse igale spordialale, mida õnnestub proovida. Olin varasemalt tegelenud kergejõustiku ja võrkpalliga, lisaks käinud erinevates rühmatrennides. Treener kutsus proovima ametkonna klassikalise jõutõstmise võistlust ja sealt edasi sain pisiku külge ja tulid juba suuremad eesmärgid – üliõpilasvõistlused, Eesti meistrivõistlused, rahvusvahelised võistlused. Palju soosib spordiala valikul keskkond ja ümber olevad inimesed, kes hindavad sporti ja pingutust.

Kas olete analüüsinud ning mõtestanud ja kas oskate öelda, millised on eelised ja puudused naisjõutõstja olemises?

Eeliseks on kehaline aktiivsus, hea painduvus ja super enesetunne. Jõud tuleb kasuks ka igapäevaelus ning trennides õpitud tehnikad aitavad asjade tõstmisel ennast hoida. Seni ei ole ma füüsilist tööd tehes endale liiga teinud, kuna lihas on piisavalt toonuses ning tehnika selge. Naljaga võib puuduseks nimetada seda, et kuna trennidega lihas kasvab, siis keskkohast on kõik püksid suured ning T-särgid biitsepsist kitsad. Siiski ei näe sellest nii suurt puudust, kuna figuur on läinud naiselikumaks ja see tõstab enesekindlust.

Eriolukord on tänaseks möödas, mida see paarikuuline periood teile õpetas nii iseenda kui ka treeningute kohta?

Ma olen distsipliini alati au sees pidanud, kuid eriolukorras oli seda aina raskem järgida. Õppetööga tuli iseseisvalt rohkem tegeleda ning iga päev arvuti taga loengutes olek väsitas vaimu ja keha. Kuna eesmärgid olid paigas, siis tuli end kokku võtta ja trenn ära teha. Sain aru, et trenn hoidis ainsana rutiini, mis oli enne eriolukorda ning hindasin kõrgelt võimalust teha trenni.

Saalid olid mingist hetkest eriolukorra tõttu suletud, kuidas ja milline nägi välja teie treeningrežiim. Kuidas ja milliste vahenditega tuli kohaneda?

Esiti varises maailm kokku, kui suleti jõusaalid. Pidin sundima keha puhkama, kuna tahe trenni teha oli tugev. Kui nägin netis reklaame, et jõusaalid ja CrossFit klubid pakuvad rendile varustust, hakkas mõte tööle. Teadsin, et sõbral on kodus lamades surumise pink olemas, mida saaks ehk kasutada. Uurisin kodukoha jõusaali haldajalt, et kas oleks võimalik trenni tegemiseks saada raskusi. Kuna mees oli minu eesmärkide ja tulemustega kursis, siis pakkus ta isegi tõstekangi ja andis mulle treeningkavale vastavad raskused. Seega õnnestus treenida keldrisse tehtud mini-jõusaalis.

Kui peaksite hindama enda taset enne ja pärast eriolukorda, kas tase on veidi langenud või pigem tõusnud, sest keha ja kesknärvisüsteem sai veidi teistmoodi treeningut?

Jõusaalist pidasin kevadel pausi pea kaks kuud, kuna kõrgkooli lõpetamine võttis oma aja. Tundub, et paus mõjus hästi ja jätkan sealt, kus pooleli jäin. Uued eesmärgid aitavad sihti silme ees hoida.

Millised on olnud teie jaoks suurimad saavutused jõutõstmises ja kuhu soovite oma profikarjääri jooksul pürgida?

Suurimateks saavutusteks on Eesti rekordite kirjutamine enda nimele ning sel aastal esimeselt Euroopa üliõpilaste klassikalise jõutõstmise võistluselt absoluutse esikoha võtmine. Edaspidi tahan igal aastal saavutada parema tulemuse Euroopa meistrivõistlustel avatud klassis ning uuendada Eesti rekordeid.

Öeldakse, et iga eduloo taga on meeskond. Kes on olnud teie suurimad mentorid? Kas lisaks Eestis olevatele ja igapäevaselt kokku puutuvatele inimestele, järgite ka kedagi virtuaalselt?

Olen ümbritsenud end inimestega, kes tahavad areneda, saavutada, pingutada erinevates eluvaldkondades ja neilt ma õpin kõige enam sihikindlust, distsipliini ja täpsust. Lisaks igasugune võistlusmoment süstib rohkem motivatsiooni ja paneb katsetama.

Pingsalt kellegi tegemisi, trenne ega treeningraskusi ei jälgi Interneti vahendusel, et selle järgi oma kava või treeninguid seada. Mul on hea meel näha, et kaasvõistlejad teevad trenni ja elan tuttavatele Eesti jõunaistele kaasa igal võimalusel.

Maailmameistrivõistlustel olete saanud 3. koha ja samuti krooniti teid selle aasta alguses Euroopa üliõpilasmeistriks. Mida on olnud vaja teha selleks, et jõuda tasemele, kus olete täna?

Koostöö ja usaldus treeneriga on vundamendiks. Vajadusel olen trennis pikemalt, pean endale  motivatsioonikõnet ja teen trenni ära. Ükskõik kui kaua läheb, aga trennist ei viili. Olen mitmele pereüritusele ja koosviibimistele sõpradega jõudnud alles siis, kui esimesed hakkavad peolt lahkuma või olen pidanud neist lausa loobuma. Õnneks mõistetakse mu pühendumist ja toetatakse mind.

Milline on olnud suurim õppetund, mida on jõutõstmine teile seni õpetanud ja mida annaks igaühel oma elus ükskõik millises valdkonnas rakendada?

Tuleb kuulata treenerit ning ahneks ei tohi minna raskuste lisamisega. Üks samm korraga.

Töötate Viru Vanglas, kuidas see konkreetne töö ja sport omavahel kokku sobivad? Kas valik on olnud teadlik või elu on selliselt lihtsalt kujunenud?

Vanglateenistus toetab spordi tegemist ning vanglas on tagatud väga head tingimused treeninguteks.

Elu on sedasi kujunenud. Esialgu tuli töö, siis avastasin jõusaalis treeneri läbi viidud ringtreeningud ja sealt edasi võistlused.

Milline on olnud kõige keerulisem vaimne väljakutse kogu teie profikarjääri jooksul?

Võib-olla see, et kuni kaks nädalat enne hakkab mul juba võistlusärevus sisse tulema ning mõtted on vaid võistluste juures. Sisendan küll endale, et suur töö on tehtud ja kõik on vormistamise küsimus, kuid ikka on tavapärasest kõrgem pulss.

Mida oskate soovitada inimesele, kel puudub motivatsioon edasi tegutsemiseks. Millist nõu oskate oma isiklikest kogemustest ja vaimsetest võitlustest tulenevalt jagada?

Kui üks trenn läheb halvasti, siis järgmine kord saab uuesti proovida ja endast parim anda. Iga kord uuesti trenni minnes on juba pool võitu käes.

Areng ei toimu üleöö, kuid edusamme kirja pannes märkab kõige enam arengut.

Lisaks tuleb endale selgeks teha eesmärgid ja kui väga tahad neid saavutada. Kõik sõltub enda tahtmisest, keegi teine ei saa hoida motivatsiooni ega sinu eest trenni teha.

Kas ja miks te soovitaksite teistele noortele naistele jõutõstmisega tegeleda?

Soovitan muidugi, sest see annab hea enesetunde, treeningutega läheb keha paremasse vormi, lisaks võistluskogemus ning uued tutvused sportlike inimestega. Kaotada ei ole midagi, ainult võta!

Tekst: GoodNews

Fotod: erakogu