Personaaltreener Kaspar Nisu: sporditegemine ei peaks minema äärmustesse

Üks väike märkus võib vahel elule täiesti uue suuna anda. Täpselt nii juhtus Kaspar Nisuga, kelle ellu tõi pöörde tema kehalise kasvatuse õpetaja. Tänu sellele hakkas Kaspar uuesti sporti tegema ning jõudis seda kaudu ka personaaltreeneri ametini.

Millal ja miks sai alguse sinu armastus spordi vastu ning milliste trennidega oled elu jooksul tegelenud?

Spordiga tegin algust väikese poisina kooli minnes. Veetsin sõpradega kõik õhtud koolistaadionil jalgpalli mängides. Mängisime tihti endast vanematega ja nii oli areng suurem. Lisaks olen noorena käinud korvpallitrennis.

Puberteedieas minetasin sporditegemise täielikult ja tekkis periood, mil lõpetasin trennid. Jõlkusin sõpradega rulapargis, sõin regulaarselt pärast kooli kartulikrõpsu, mille loputasin alla Coca-Colaga. Olin ülekaaluline noor, kes ei jõudnud kehalise kasvatuse tunnis teha ainsatki lõuatõmmet.

Pöördemomendiks sai kehalise kasvatuse õpetaja Jannar Tähepõllu lause, kui koolis oli hinde peale lõuatõmme: „Nisu ripub nagu märg pesu nööril!“ Sain aru, et asi on halb. Võtsin end kätte, hakkasin igal hommikul enne kooli kell 5.50 jooksmas käima ja jõuharjutusi tegema. Aasta hiljem tegin üle kümne lõuatõmbe ja sain hindeks viie. Sporti teen sellest hetkest alates tänaseni.

Siinkohal tahan kõikidele lapsevanematele südamele panna, et aidake oma puberteedieas lapsel igal võimalusel mõne spordiharrastusega edasi tegeleda, sest paratamatult sisustab noor vaba aja ebamõistlike tegevustega.

Gümnaasiumis tekkis mul huvi jõutreeningute vastu, hiljem nakatusin rahvaspordipisikuga ja olen võtnud osa paljudest jooksudest (peamiselt 10 km jooksud ja poolmaratonid), mõnest rattamaratonist ja suusamaratonist. Tipptasemel sporti ei ole ma kunagi teinud.

Millal alustasid treeneriametis ja kuidas selleni jõudsid?

Kihk treeneriõpinguid alustada oli mul olnud juba aastaid. Ülikooli astudes kaalusin ka kehakultuuri teaduskonda, kuid jäin truuks oma esimesele valikule sotsiaalteaduskonnas, õppisin sotsioloogiat ja majandust. Miski jäi aga kripeldama ning otsustasin 2018. aastal treeneriõpingutele asuda. Valisin selleks Eesti Kulturismi ja Fitnessi liidu ning täna on mul EKR3 rahvusvaheline kutsetunnistus. Soovin selles ametis ennast pidevalt täiendada ja sel sügisel lähen taas koolitustele, et oma kraadi tõsta.

Kas treeneritöö on sinu põhitöökoht?

Ei. Minu jaoks on see hobi ja seda tööd tehes naudin sellest saadavat head tunnet, mil unustan kõik muu. Kõige rõõmsam hetk on siis, kui klient ütleb tunni lõpus, et õppis väga palju ja kirjutab mulle kuu-paari pärast oma progressist.

Treeneritöö on tegelikult äärmiselt tänuväärne amet. Veidi kahju, et Eestis see nõnda väärtustatud pole. Usun, et see ajas muutub ning treenerite ja füsioterapeutide roll aina kasvab. Maailm on täis nutikaelaga rasvunud inimesi, kes varem või hiljem leiavad tee spetsialisti juurde.

Milline on tavapäraselt sinu treeneritöö argipäev?

Treeningutel pooldan nn vanakooli lähenemist. Uute klientidega tuleb silmast-silma kohtuda. Ma ei koosta mitte kellelegi treeningplaani, kui ma ei tea, kas inimene oskab näidatud harjutusi sooritada. Ehk tavapärane töö näeb välja selline, et inimene annab esmalt veebi teel endast lühiülevaate (sugu, vanus, pikkus, kaal, eesmärk, treeningstaaž), seejärel toimub treening saalis või õues personaalselt kliendiga. Üldjuhul õpime harjutused ühe-kahe trenni jooksul selgeks ja seejärel saab klient talle koostatud kava järgi iseseisvalt treenida. Veebi teel nõustan kliente, kes on eelnevalt minu juures trennis käinud.

Millised on sinu peamised eesmärgid seoses treeneritööga?

Mul on kaks eesmärki. Üks on kvantitatiivne ja teine kvalitatiivne. Kvantitatiivne eesmärk on see, et minu töö tulemusel paraneks paljude kaasmaalaste treeningalased teadmised. Minu arvates on eestlased selline maksimalistlik rahvas, et kui midagi teeb, siis täiega. Kui juuakse, siis pildituks. Sama tendents on kandunud edasi sporti. Võib-olla on tegemist nende samade inimestega? Äärmiselt kahju on kuulda või lugeda mõnest riskigrupis olevast inimesest, kes tõstis hoobilt treeningumahtu ja lõpetas infarkti, insuldi või muu terviserikkega.

Tahan toonitada, et sporditegemine ei peaks minema äärmustesse. Tööl käiva inimese jaoks on peamine piisavalt liikuda. Sporditegemine ei pea tähendama täispikka Ironmani läbimist. Piisab, kui liigutad kolm korda nädalas 45 minutit korraga.

Kvalitatiivne eesmärk on aga konkreetse kliendi juhendamisest saadav heaolutunne. See, kui näen kliendi arengut ja tema tänutunnet, on äärmiselt hea tunne!

Mis on sinu jaoks treeneritöös kõige suuremad väljakutsed?

Suurim väljakutse ongi ilmselt see, kuidas jõuda sõnumiga paljude inimesteni ja tõsta nende spordialaseid teadmisi.

Miks sa soovitaksid personaaltreeneri poole pöörduda ehk mis on need küsimused, milles personaaltreener abiks saab olla ja n-ö õigele rajale suunata?

Kui me läheme autoga teenindusse, siis võtame suuna oma ala spetsialisti juurde. Sama peaks kehtima treeningute puhul. Minu arvates on treeneri poole pöördumine tänapäeval tunduvalt olulisem, kui see oli minevikus. Kui internetis ei olnud massilist treeningute alast teavet, treenis inimene oma võimetele kohaselt ja kuulas rohkem oma keha.

Internet ja sotsiaalmeedia kubiseb täna erinevatest treeningute koolkondadest. On väga lihtne teha viga ja laadida alla mõni treeningplaan, mis sinu organismile ei sobi. Teine suur viga on see, et hakatakse matkima mõnda oma iidolit. Võetakse eeskujuks sama treeningu sagedus, maht ja intensiivsus ja jõutakse väga lihtsasti ületreeningusse.

Treeneri roll on eelkõige süveneda kliendi hetkeseisu ja järk-järgult koormusi tõsta, et ei tekiks vigastusi ega ületreeningu ohtu.

Kuidas ennast vormis hoiad?

Pooldan terviklikku lähenemist. Harrastan võrdselt jõutreeninguid ja aeroobseid treeninguid. Leian, et see on parim viis tervislikult sportida. Kui keskendume vaid jõutreeningutele, ei ole meie süda piisavalt tugev. Kui teeme vaid aeroobset, jääb skelett nõrgaks. Treenin jõusaalis, jooksen ja sõidan rattaga. Tavaliselt on mul nädalas 3-4 treeningut. Treeningplaanid koostan endale ise. Kui mu põlv oli vigastatud, sain aga suurepärast abi oma füsioterapeutidelt Mati Arendilt ja Timo Müürilt.

Kui suur osa sinu meelest inimese hea vormi ja enesetunde puhul on toitumisel? Milliseid põhitõdesid toitumisel järgid?

Väga suur. Tegelikult ei ole tervislik toitumine mingi täppisteadus. Olen seda meelt, et kõik inimesed peaksid suutma omandada baasteadmised tervislikust toitumisest. Seda võiks koolis õpetada. Tavainimene peab õppima selgeks põhitõed, et oskaksime kombineerida õigel ajal sobiva eine.

Lisaks peaksime teadma, et kui sööme päevas vähem kaloreid kui kulutame, kaotame kehakaalu. Kui sööme rohkem kui kulutame, võtame kaalus juurde. Ülekaalus inimene peaks alustama sellest, et esimese sammuna korda teha menüüs päeva viimane eine – üldjuhul armastavad inimesed just õhtuti energiarikaste einetega patustada. Seejärel tulevad järgmised sammud, kuni terve menüü saab n-ö puhtaks.

Millist nõu inimesed sinu käest peamiselt küsivad ning kuidas nendele vastad?

Kliendi lemmikküsimus nr 1 – „Kuidas vabaneda just kõhurasvast? Mul tekib sinna seda kõige rohkem. Teen kodus istesse tõuse, aga ei miskit!”

Vastus: pole võimalik keskenduda vaid ühele piirkonnale. Kehakaalu kaotamiseks peame esmalt sööma päevas vähem kaloreid kui kulutame. Kalori defitsiit võiks olla ca 200-300 kcal päevas. Treenida tuleb mitmekülgselt. Tuleb teha aeroobset treeningut ja jõutreeningut. Soovituslik on jõutreeningus kasutada baasharjutusi, mis hõlmavad korraga mitmeid lihasgruppe ja seeläbi on harjutuse energiakulu suurem. Treenime enam lihaseid ja põletame samaaegselt rohkem kaloreid.

Kliendi lemmikküsimus nr 2 – „Käin trennis, aga kaal ei lange, mis värk on?“

Vastus: treeningu eduvõti sõltub treeningu sageduse, mahu ja intensiivsuse kombineerimise koosmõjust. Kui üks lüli neist on paigast ära, on raske tulemust saavutada. Teiselt poolt peab treeningut toetama toitumine. Ehk taaskord eelmise küsimuse vastus – tuleb süüa veidi vähem kui päeva jooksul kulutame.

KOMMENTEERIB KASPARI KLIENT KRISTEL TAMMARU:

 “Personaaltreeneri poole pöördusin umbes 9 kuud tagasi. Peamiseks põhjuseks oli motivatsiooni kadumine. Enne olin treeninud aasta iseseisvalt ning ühel hetkel tundsin, et areng on seisma jäänud, võtsin trenni kui kohustust, kuid naudingust jäi puudu. Tundsin, et pean midagi muutma, et trennid oleksid jälle nauditavad ja toimuks kehaline areng. 

Kaspari juurde pöördusin eelkõige sooviga kasvatada lihasmassi ning trimmida keha. Lihasmassi kasvatamine võtab tunduvalt kauem aega kui näiteks kaalu langetamine. Teadsin ette, et tulemused ei tule kohe ja pean varuma kannatust. Kuid ma olen oma kehaga üha rohkem rahul, samamoodi olen väga rahul edusammudega, mida selle lühikese ajaga olen teinud ning igal juhul tagab trenn positiivse meelestatuse. Ka raskused jõusaalis tõusevad jõudsalt – seega olen üsna kindel, et muutus, mida silmaga ei näe on kindlasti palju suurem kui silmaga nähtav.

Lisaks treeningplaani muutmisele, on muutunud mu unetunnid, kuna trennijärgsel päeval on keha õhtuks palju väsinum ning ka lihaste areng ja taastumine toimub just magades. Mitmekülgselt toitusin juba enne, ainuke murekoht oli päeva viimane toidukord, kus varem sõin seda, mille järgi isu oli. Kaspari soovituste põhjal olen viimase toidukorra korralikult läbi mõelnud, et teha sobilikumaid ja õigemaid valikuid.

 Personaaltreeneri poole soovitaksin pöörduda siis, kui oled täiesti hukas trenni ja toitumisvalikute osas. Kui tunned, et pole rahul oma kehaga. Kui tunned, et juba üht-teist oskad, kuid teadmisi õigest tehnikast jääb siiski väheks. Või kui oskad juba kõike, aga tekib motivatsioonilangus ning tahe trenni teha on olematu. Siis oleks just õige hetk abi otsida. Personaaltreener on suuteline aitama erinevate eesmärkide saavutamisel ning suudab nagu imeväel laadida sind positiivse energiaga.“

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Sharon Kelly Anso – @Skellyportrait