Mihkel Tikerpalu jookseb laste une heaks

Näitleja Mihkel Tikerpalu on muuhulgas kõva spordimees. Tema sõnul pakub sporditegemine aega iseendaga olemiseks ning uute ideede genereerimiseks. Just jooksurajal tuli ta mõttele siduda enda sporditegemine heategevusega. Sel aastal jookseb ta laste une heaks ja kutsub kõiki heategevuses osalema.

Korraldad juba mitmendat korda spordiga seoses heategevusprojekti. Millal esimest korda selle idee peale tulid ning millest inspiratsiooni said?

Olen ligi viie aasta jooksul aktiivselt tervisespordiga tegeledes palju kinnitust saanud, et sporti tehes, eriti värskes õhus joostes või rattaga sõites, tuleb häid ideid ning lisaks on võimalik need kilomeetrite jooksul lahti mõtestada.

2015. aastal valmistusin oma esimeseks täispikaks maratoniks mõõtes jooksukilomeetreid peamiselt Merimetsa terviseradadel. Seal tuligi idee siduda enda suur väljakutse ja eneseületus heategevusega – tervisesporti harrastades teen head nii endale kui teistele. Nii sündis heategevusliku ennustusvõistluse plaan. Tänaseks olen seda läbi viinud neljal korral – kolm korda jooksumaratonide ja korra Tartu suusamaratoni raames.

Keda oled heategevusega toetanud?

Olen ennustusvõistlused sidunud igal korral endale südamelähedase teemaga. Eesti teatrid toetasid aastaid intellektipuudega lastele ja noortele suunatud Maarja Küla ning ka mina pühendasin oma esimesed ennustusvõistlused neile. Hiljem sidusin oma ettevõtmise sihtasutusega Aitan Lapsi, et puudustkannatavad lapsed jõuaksid teatrisse ja saaksid osa kultuurist. Nüüd, kus olen isa väikesele Kirkele, kelle jaoks uni on väga oluline, aga kes iseloomult on selline, et unetunnid kipuvad jääma väheseks, olen võtnud eesmärgiks toetada Tallinna Lastehaigla Toetusfondi Unekeskuse loomise projekti.

Kas sinu heategevus on alati seotud ennustusvõistlusega?

Maratoni joostes olen alati sidunud selle heategevusliku ennustusvõistlusega, sest mulle tundub, et see on lihtne ja arusaadav formaat. Usun, et selleks, et innustada inimesi toetama neid, kes abi vajavad, on vaja läbipaistvat, konkreetset ja lihtsat süsteemi. Kuid 2016. aastal korraldasin ka heategevusliku perepäeva, mille raames Eesti teatrid mängisid jalgpalli ning kus esiplaanile oli tõstetud Liikumispuuetega Laste Tugiühing.

Kas inimesed osalevad hea meelega sellises heategevuses?

Senine kogemus näitab, et inimesed tulevad selliste algatustega rõõmuga kaasa. Tegelikult tõestavad ju ka erinevad laiema kõlapinnaga heategevusprojektid, et eestlane on üsna aldis head tegema, kui selline võimalus kandikul kätte tuuakse.

Miks otsustasid sel aastal siduda enda projekti Audi Vana-Aasta Maratoniga? 

Audi Vana-Aasta Maratoniga saab ilusa raami minu Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud ettevõtmine „Mihkel Tikerpalu sada starti Eestimaa pinnal“. Kajastan seda veebilehel, mida alustasin 2017. aastal just Vana-Aasta Jooksul, mis on sama ürituse lühem distants. 19. detsembril toimuv maraton saab minu 100. stardiks.

Teiseks on sel ka puht praktiline põhjus – aasta on olnud niivõrd heitlik, et varem toimunud maratonideks ei jõudnud piisavalt ja läbimõeldult treenida.

Mismoodi seekord ennustamises ja heategevuses osaleda saab?

Süsteem on vana ja hea. Huviline teeb väikese rahalise panuse ja ennustab minu tulemust Audi Vana-Aasta Maratonil, pannes selle kirja pangaülekande selgitusse. Kõigi vähemalt 5 eurot panustanud osalejate seast selgitan 20. detsembril välja täpseima ennustaja ning lisaks läheb loosi üheksa lohutusauhinda. Kogu ettevõtmisest saadud tulu läheb Tallinna Lastehaigla Toetusfondile unekeskuse loomiseks. Täpsemat infot ja värskeid uudiseid minu ettevõtmise kohta leiab Facebookist.

Miks inimesed võiksid seda projekti toetada?

Tänavuses projektis heategijana kaasa lööma võiks ärgitada mõte, et uni on inimese terve ja pika elu alustala ning mida varem seda toetame ja sellega tegeleme, seda tugevam on kogu meie ühiskond. Väikelaste uni vajab tuge ja mina pakun ühe võimaluse selle toetamiseks.

Anna ennustajatele väike vihje ka. Milline on su senine kiireim maraton ning millise ajaga sooviksid Audi Vana-Aasta Maratonil finišisse jõuda?

Oma teise täispika maratoni jooksin 2016. aastal Tartus ning olin eesmärgiks seadnud, et tahan olla kiirem kui Taavi Rõivas – kusagilt oli silma jäänud infokild, et ta on jooksnud maratoni ajaga 4:03. Olingi kiirem, sest kui finišijoone ületasin oli üllatus suur, et olin alistanud endale maagilise 4 tunni piiri – tulemuseks 3:57.06.

Praegune jooksuvorm paistab olema väga hea, et mitte öelda, üle aegade parim. Tundub, et nii toitumise kui treeningu maratonirütmi sättimine on toonud tulemuse, seega ei välista, et olen võimeline Tartus joostud isikliku rekordi ületama. Samas on Vana-Aasta Maraton erinev teistest läbitud maratonidest, sest toimub talvisel ajal ning ega ma väga ette tea, kuidas see võib minu tulemust mõjutada.

Praegu tegeled vastupidavusaladega, aga milline on üldse elu jooksul olnud sinu seos spordiga?

Sport jõudis minuni teises klassis, kui hakkasime kehalise kasvatuse tunnis mängima jalgpalli. Siis sai minust ka aktiivne spordijälgija, nn tugitoolisportlane – koju telliti Spordileht, mida isuga lugesin.

Tõsisemalt asusin spordiga tegelema põhikoolis, kui tundus, et kuulitõuge võiks olla minu ala. Füüsiliste parameetrite järgi kuulungi ju pigem kuulitõukajate-kettaheitjate kui kergejalgsete pikamaajooksjate kategooriasse. Kooli lõpuni treenisingi mõttega, et minust võiks kunagi saada kuulitõukaja. Miks mitte isegi nii vägev, et ületada kunagi Randy Barnes´i maailmarekord. Vastupidavusaladeni jõudsin tasapisi, juba keskkoolis ning ülikooli ajalgi läbisin üksikuid 10-kilomeetriseid rahvajookse. Tõsisem tuhin tuli peale viis-kuus aastat tagasi ning sellest ajast olen võimaluste piires treeninud ja jooksuringidel käinud neli-viis korda nädalas, rääkimata arvukatest osalemistest rahvaspordiüritustel.

Kas jooksuvõistlustel ajad taga tulemust või oled pigem väljas hea enesetunde peal?

Olen aja jooksul jõudnud aina enam mõtteni, et jooksuvõistluse järel peab enesetunne olema hea mitte ainult saavutatud tulemuse pärast, vaid üleüldse nii vaimselt kui kehaliselt. Aastaid tagasi alustades ikka tundsin, et peab endast maksimumi andma ja alati parima tulemuse jooksma, aga see tõi paratamatult kaasa selle, et jooksust taastumine võttis kaua aega ning sama päeva õhtu oli rikutud.

Tänasel päeval (eks vorm ja treeningmahud on ka muutunud) olen võimeline jooksma rekordeid ja õhtul veel midagi asjalikkugi ette võtma. Peamiselt lähtun siiski põhimõttest, et enesetunne peab olema mõnus igal kilomeetril ja pärast finišitki.

Kuidas või millega ennast motiveerid, kui vahel ei viitsi trenni minna?

Minu enesedistsipliin on üsna tugev, vahel isegi liigselt. Ajuti pean endale ütlema, et täna ei pea tingimata trenni minema, eriti kui päev on olnud pikk ja vaja oleks hoopis puhkust. Püüan lähtuda mõttest, et ma treenin iseendale, oluline olen mina, mitte tulemus ega fännid ja sponsorid, nagu tippsportlase puhul. Seega, kui tunnen, et ei taha või ei jaksa täna jooksma minna, siis sellest ei ole midagi, homme on ka päev.

Kas sul on spordiga seoses unistusi?

2013. aastal, peale Tartu suusamaratoni esmakordset läbimist, panin paika eesmärgi, et soovin enne 30-aastaseks saamist (olin siis 26) läbida triatloni ja täispika maratoni. Mõlemad eesmärgid on tänaseks täidetud.

Üks unistusi, millega aeg-ajalt mängin, on taas tõsisemalt kuulitõukega tegelema hakata. Keskkooli ajal seadsin eesmärgiks tõugata rohkem kui olümpiavõitja Erki Nool, kelle kuulitõukerekord on 15.15. Minu rekord täismeeste kuuliga on 11-12 meetri vahel. 15 meetri jaoks on ehk juba hilja, aga meeter-paar juurde, ja olengi Mihkel Tikerpalude seas tegija.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu