Tiit Krutob on endine Eesti allveeujuja, mitmekordne Eesti meister ning NSVL meistersportlane. 1998. aastal tuli ta Eesti koondisega allveeorienteerumise maailmameistrivõistlustel meeskonnaharjutuses pronksile. Pärast aktiivset sportlaskarjääri on ta töötanud vetelpäästja ja sukeldumisinstruktorina, aga ka inseneri ja toidupoe direktorina.
Kohtume Maltal, kus Tiit on viimased 11 aastat elanud. Võtan suurima heameelega vastu endise meistersportlase ettepaneku kulgeda ümbruskonnas mootorratta tagaistmel. Tiit võtab suuna saare keskosas paiknevale Malta vanale pealinnale Mdinale, mille kitsad ja käänulised tänavad meenutavad Toompead ning mille vaateplatvormidelt silm kaugele seletab. Pärast lühikest jalutuskäiku võtame istet pea inimtühjas kohvikus, et meenutada vanu aegu, aga loomulikult räägime ka sukeldumisest, mis tänasel päeval on mehe põhitegevus. Tõsi, koroona on kõvasti kaarte seganud, aga ehk võime sel hooajal juba natukene positiivsemalt mõelda.
Tiit, kuidas sinust allveeujuja sai?
Lapsena kartsin ma kohutavalt vett ja teise klassi kohustusliku ujumise käigus sain selgeks, et kardan vett veel rohkem kui enne. Minu nooremal õel (tuntud allveeujuja Tiina Krutob, toim) oli juba ujumine selge ja ema sokutas mind samasse treeninggruppi. Aega võttis, aga mingil hetkel sain jalad maast lasti ja hakkasin isegi vee peal püsima.
Seejärel jäin pikaks ajaks kohutavasse angiini ja grupp läks lihtsalt eest ära. Andekusega ma nagunii ei hiilanud, pidin midagi muud leidma. Ema tuli ühel päeval koju ja pani valiku ette, kas veepall või allveesport. Kuna ma vees juba olin ja lestadega tundsin ennast enam-vähem, sai tänu kehvale tervisele minust hoopis allveeujuja. Minu esimeseks treeneriks sai Õnne Pollisinski, praegune tuntud ujumistreener.
Kuigi ma võitsin NSVL meistrivõistlustelt noorteklasside lõpus juba medaleid, siis liidu koondisesse ma siiski ei jõudnud. Juba Eestis oli tase väga kõrge ja konkurents väga tihe.
Paljud kindlasti ei tea, mida allveeujumine tippsordi tasemel tähendab. Seleta palun lähemalt.
Laias laastus on allveespordis kaks distsipliini. Lestaujumine, mis näeb välja nagu pärisujumine basseinis, ainult lestad jalas. Ujumise ajal ollakse nii vee peal toruga kui ka vee all ballooniga. Sellele lisandub veel sukeldumine.
Teine distsipliin on allveeorienteerumine, mis toimub avaveekogudes, kiiruse ja täpsuse peale. Võistluse korraldaja poolt vee alla paigutatud märgid on vee peal nähtavad, mida tuleb enda koostatud legend järgi n-ö tabada. See võistlus tuleb läbida vee all.
Avaveeujumise distants on umbes 600-650 meetrit. Varustuse hulka kuuluvad on mask, lestad, balloon, kompass, kaugusemõõtja ning n-ö legend.
Millistes veekogudes need võistlused peamiselt toimusid?
Ikka järvedes. Meri on liiga rahutu, palju hoovuseid ja lainetusi, mis muudavad spordi osa loteriiks. Paar korda olen meres küll võistelnud, Sevastoopolis ja endises Jugoslaavias.
Meres on ka liiga hea nähtavus, järvedes ja siseveekogudes tuleb rohkem pingutada.
Kuidas sinust instruktor sai?
Instruktoriks hakkasin põhjusel, et kõigil allveesportlastel pidid olema litsentsid, eriti oluline oli see rahvusvaheliste võistluste puhul. Vanematel tegijatel kehtisid mõnda aega nõukaaegsed litsentsid, aga uute tulijate jaoks vajasime taasiseseisvumise alguses ka mingit lahendust, sest muidu poleks võistlustele peale saanud. Mäletan, et esimene koolitaja toodi meile 90. aastate alguses Hispaaniast. Olin n-ö esimese brigaadi hulgas, kes said täisinstruktori paberid.
90. aastate keskel alustasime teise tuntud Eesti allveeujuja Einari Talvistega sukeldumiskursuste korraldamist. Ega meil veel väga õiget varustust polnud, aga kuidagi saime hakkama. 1995. aastal tegin Soomes läbi PADI (Professional Association of Diving Instructors-toim) instruktorikursuse ja sain ametlikult PADI instruktoriks.
Vahepõikena ütlen, et ega sukeldumine ei olnud mingi uus asi, mis tekkis 90ndatel. Nõukogude ajal tegeleti ka sukeldumisega, aga see oli väga kontrollitud tegevus, kuna meie mered olid piirivalve range kontrolli all, niisama ei tohtinud kuhugi minna. Meremuuseumi egiidi all viidi läbi ekspeditsioone ning teine sukeldumisklubi asus Viljandis, kus tänu siseveekogule sai natukene vabamalt tegutseda.
Juba sportlaskarjääri ajal sai sinust ja kaasteelistest heas mõttes ka ärimehed.
Juba 80. aastate lõpus tegime sõpradega aktsiaseltsi ning hakkasime lestasid tootma. Lestaujumine oli üks paljudest aladest Euroopa vetelpääste võistlustel ning meil õnnestus tänu tuttavatele saada jalg ukse vahele nii, et hakkasimegi tootma Euroopasse lestasid.
Parimatel aegadel oli Euroopa vetelpääste lestaturust meie käes umbes 90%. Kõik valmis käsitööna ning tellijad said nimelised lestad. Mingil hetkel hakkasime müüma sukeldumisvarustust, tekkisid kool ja kursused. Võime julgelt öelda, et enamus, kes Eestis sukeldumisega alustasid, olid moel või teisel meie õpilased.
Kuidas sa Maltale sattusid?
Nüüd ma läheksin natukene ajas tagasi, 2000. aastate algusesse. Enne Maltale saabumist töötasime koos Einari Talvistega sukeldumisinstruktoritena Egiptuses, kui Domina Travel sinna reise korraldas. Neli-viis aastat talvitusin seal poole aasta kaupa, tööd oli väga palju.
Masu alguses (majandussurutis 2008-2010, toim) pidas Tallinna sukeldumisklubi Maremark, kus ma töötasin juhtival kohal, natukene aega veel vastu. Aga sukeldumine on ikka pigem meelelahutus, mitte eluks vajalik esmatarbekaup ja eks nõudlus raskes majandusolukorras pisitasa vähenes. Aga sukeldumisinstruktori töö on rahvusvaheline ja põhimõtteliselt võin igal pool töötada.
Otsisin tööd Aasiast Aafrikani, saatsin CV-sid. Maltal leidsin lõpuks töö tänu vanale tuttavale. Kuna ma räägin nii inglise kui vene keelt, oli vajalik keelepakett ka olemas. Selleks ajaks oli mul juba PADI course director litsents, mis on kõige kõrgem instruktorite tase. Võisin ise õpetada ka instruktoreid.
Miks keegi peaks tulema Maltale sukelduma?
Tänu Vahemere kesksele asukohale, on Maltat ümbritsevas meres väga hea nähtavus. Mõnikümmend kilomeetrit ümber Malta on n-ö hiigelsuur vesi. Piltlikult asub Malta sellise Liibüast Sitsiiliani kulgeva seina peal. Kuna ümber Malta saare pole mitte ühtegi allikat, siis ongi siinsetes vetes hea nähtavus.
Väiksemaid kalu näeb, natukene delfiine. Suuri loomi pigem mitte. Malta meelitab just veealuste maastike ja laevavrakkidega. Viimased on spetsiaalselt sukeldujate jaoks kalda äärtesse uputatud. Lisaks Maltale käime ka Gozol ja Cominol sukeldumas.
Kas päris algajatel on ka midagi teha? Kaua võtab näiteks väljaõpe aega?
Kuna sukeldume kalda pealt, siis algtreeningu jaoks sobib Malta imeliselt. Saab olla alguses vööni, õlgadeni ja ka ninani vees. Kogu ilu ja võlu on paari lestalöögi kaugusel. Algajate programmi käigus on lubatud maksimaalne sügavus kuni 12 meetrit, aga lähme ikka nii sügavale, nagu on inimese jaoks mugav. Kompame vaikselt piire ja üle varju ei hüppa.
Mis on sukeldudes suurim oht või hirm? Mida peaks inimene enne teadma?
Kõige suurem hirm on inimestel teadmatuse ees, see on universaalne nähtus. Vesi ei ole naturaalselt meie elukeskkond. Sukeldumise puhul on õhk kogu aeg kaasas. Kui järgida kõiki ohutus- ja protseduurireegleid, siis õnnetuse juhtumise tõenäosus on üliväike.
Vajaliku varustuse sukeldumiseks saab kohapeal, endal piisab vaid ujumispükste ja rätiku kaasa võtmisest.
Kõige nooremad, kellele meil on programm, peavad olema vähemalt 8-aastased. Ülempiiri ei ole. Enne kursust tuleb täita tervisedeklaratsioon, millesse tuleb väga tõsiselt suhtuda, sest meie inimese sisse ei näe. Aga seda võin garanteerida, et Maltal on, mida vaadata.
Millise summaga peaks arvestama?
Proovisukeldumise programmi hind on praegu 65 eurot. Selle hinna sees on nii varustus kui ka koolitus.
Tiit Krutobiga saab ühendust
Facebookis Tiit.Krutob või Starfishdivingschool
Sukeldumiskeskus Starfish Diving School
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
