Motiveeriv lugu Annalt – armastage elu, seda on vaid üks!

Sport on Anna Kulešova (41) elus mänginud alati väga tähtsat rolli. Kui naisel avastati raske haigus, oli just sport see, mis aitas tal jalul püsida ja kõigega toime tulla. Milline on tema lugu, sellest kirjutab ta juba ise lähemalt.

Laskmine on alati minu elu osa olnud. Lasketreenerist isa andis mulle esimest korda püssi pihku, kui olin vaid viieaastane. Ja kõik. Mul ei olnud enam võimalust selle spordialaga mitte tegeleda! Mulle väga meeldis tulistada, kuigi iseloomult olin väga vaikne ja rahulik laps. Mulle meeldis lugeda, joonistada, fantaseerida. Füüsiliselt olin kehvasti arenenud, olin klassi väikseim ja nõrgim. Seetõttu sobis selline spordiala nagu laskmine mulle suurepäraselt.

Laskmine nõuab visadust, kannatlikkust, distsipliini, tähelepanu. See on seotud psühholoogiaga, vaimsete võimetega, võimega emotsioone kontrollida. Isa andis mulle väga tugeva baasi, investeeris minusse kõige olulisemad teadmised, kõige vajalikumad oskused. Õpetas mulle sportlikku käitumist ja sportlaskmise eetikat. Küsin temalt nõu tänaseni ja sageli aitab see mind rasketel võistlustel.

Õppisin tehnikumis ja juba tehnikumi lasketiirus alustasin tõsist sporditeed. Seal sooritasin esimest korda kategooria eksami, esimest korda hakkasin osalema võistlustel. Esimest korda sain teada, kuidas on, kui keegi teine ​​treenib sind (kes pole su isa). Muide, Endel Õunap, nii oli treeneri nimi, oli kordades rangem kui issi, aga ka minu tulemused paranesid. Nii palju, et aasta hiljem olin juba riigi suurimas klubis. Astusin enesekindla sammuga rahvusvaheliste startide poole.

Vigastus pani proovile

Tegelesin ka ratsutamisega. See on minu teine ​​​​kirg lapsepõlvest saati. Olen alati armastanud hobuseid ja unistanud ratsaspordist. Armastan loomi ja loodust. Ratsasport on ekstreemsport. Riske muidugi teadsin, aga kui oled noor ja lapsepõlveunistused täituvad, siis kes sind peatab! Ühel treeningul kukkusin väga rängalt. Vigastada said selgroolülid alaseljas. Isegi pärast taastumist ei suutnud ma enam püssi käes hoida. Juba pärast lühikest tulistamist tuli valu tagasi. Kas ma sattusin meeleheitesse? Ei, ma võtsin püstoli kätte. Jah, ma pidin alustama nullist. Aga ma tahtsin väga laskmise juurde jääda. Ja ma tahtsin väga saada laskmises meistriks, see oli mu lapsepõlveunistus.

Ütlen paar sõna ka teistest spordialadest oma elus. Mulle meeldisid idamaine võitluskunstide – karate ja wushu, tegelesin iluuisutamisega (tantsuga), panin end proovile rattasõidus ja orienteerumises. Mulle meeldib ka ujumine, kõige rohkem rinnuli.

Ema on samuti endine sportlane, kuid erinevalt isast pole tal treenerikogemust. Tõsiselt tegeles ta ujumise ja kergejõustikuga. Küllap olen temalt pärinud visaduse ja sihikindluse, soovi lõpuni võidelda. Ja ma võitlesin. Treenisin, võistlesin, võitsin ja kaotasin. Ja töötasin. Loomadega. Lõin oma kassikasvatuse, tegelesin haruldase jaapani bobteili kasside tõu aretamisega. Mul oli ka oma treeningkool. Töötasin õpilastega, käisin näitustel. Kuid loomad on elusolendid, nad haigestuvad ja surevad. Ja alati tundub, et oled selleks valmis, et saad kõigest hästi aru, kuid kõik pole nii lihtne. Kui sellega silmitsi seisate, kui kaalul on palju, on see täiesti teistsugune kogemus.

Ma jäin haigeks

Nüüd räägin sellest, kuidas ma haigeks jäin. Võib muidugi väljendada end lihtsa võhiku keeles ja teha kokkuvõtte – psüühika ei pidanud vastu. Kuid tegelikult osutus haigus kaasasündinuks, ta lihtsalt magas vaikselt minu sees, oodates grandioosseid kahetsusväärseid sündmusi. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Pea, süda ja kõht valutasid kordamööda. Aeg-ajalt lõi nõrkus jalust, takistades kassikasvatuses töötamist. Ebamäärased hirmud ja ärevused võisid mind päevade kaupa kummitada. Läbisin täieliku arstliku kontrolli. Analüüsid olid kõik normaalsed, kõik organid töötasid nagu kellavärk, arst ütles: „Homme start kosmosesse!“ Lisaks naljadele soovitas ta pöörduda psühhiaatri poole, mille peale solvusin ja loomulikult ei läinud kuhugi. Kuid seisund halvenes jätkuvalt. Ja psühhiaatri juurde jõudsin ikka, siis kui polnud mitu päeva midagi söönud ja kolm päeva maganud. Elu hakkas juba vaikselt mu kehast lahkuma, hoolimata sellest, et keha oli füüsiliselt suurepärases korras.

Ootamatu diagnoos

Olin 29-aastane, kui mul diagnoositi maniakaal-depressiivne psühhoos, nüüd nimetatakse seda bipolaarseks häireks. Olin seisus, kus arst tahtis mind kohe haiglasse panna, aga pidasin vastu – noh, mul on loomad, mis nendest saab?! Ärge uskuge, kui teile öeldakse, et minusuguseid sunnitakse haiglatesse jõuga! Ei panda sinna meil kedagi vastu tahtmist, ainult siis, kui inimene seab ohtu teiste või enda elu. Nad ei sundinud mind haiglasse, kuid arst kirjutas välja väga tugevaid ravimeid ja käskis mu abikaasal rangelt jälgida, et võtaksin neid õiges annuses ja õigel ajal. Esimesed ravinädalad olin udus. Aga siis läks paremaks. Edasi tuli arusaamine, mis tegelikult juhtus! Ja ma istusin jälle arsti kabinetis täiesti rumalate küsimustega (nüüd ma saan sellest aru). „Kas ma olen hull?“, „Kui kaua ma peaksin neid tablette võtma?“, „Aga kuidas mul saab olla vaimuhaigus, kui ma kõigest aru saan, istun siinsamas teie ees ja räägin?“, „See on ilmselt mingi viga, mul ei saa sellist haigust olla!“ Ja arst seletas kannatlikult kõike.

Minu esimene nõuanne minusugustele on kuulata arsti, isegi kui teile tundub, et see kõik pole tõsi! Ja sellest sai kohutav avastus – aga kuidas on lood laskmisega ??? Klubi küsis arstitõendit, sain selle loomulikult koos kirjeldusega haiguse kohta Arst väljastas täiendava eritõendi, kus selgitas, et minu haigus ei kujuta endast ohtu teistele, mulle võib usaldada relvi…aga see ei aidanud tegelikult palju. Keegi pole tühistanud kõrvalpilke ja suurendanud ettevaatlikkust. Muidugi ei saanud ma relvaluba, vaid klubirelvade kasutamine kõrget tulemust ei too.

Kuid soov saada meistriks oli tugevam kui kõik raskused. Ja panin õhupüstoliga harjutusse kogu oma jõu. Õnneks pole seda tüüpi relva jaoks luba vaja. See andis võimaluse osta oma relv, kuulid, käia ise võistlustel, treenida kodus. Ja tulemus tuli väga ruttu. Täitsin oma unistuse – minust sai meistersportlane laskmises!

Kunagi ei tohi alla anda

Teine nõuanne minusugustele – ärge kunagi andke alla, ärge laske haigusel võimust võtta! Kui Teil on unistus, siis on võimalusi selle saavutamiseks. Otsige lahendusi, lootusetuid olukordi pole olemas. Aga muidugi, sellisel vaimsel ja psühholoogilisel spordialal nagu laskmine oli kõik minu jaoks raskem kui vaimselt tervetel inimestel. Peale isikliku tulemuse tahtsin ka auhinnalisi kohti. Jah, ma olin endiselt konkurentsivõimeline. Olin ikka poodiumil. Aga ma tahtsin olla kaugemal, kõrgemal, tugevam. Kirjutasin paralümpiakomiteele, nad ütlesid, et vaimuhaigused ei kuulu nende valdkonda, ja nad andsid nõu pöörduda eriolümpiakomiteesse.

Kirjutasin sinna, mulle vastati, et just sellise häirega nagu minul, nende sportlaseks ei kvalifitseeru. Selleks ajaks olid mu tulemused juba sellised, et rahvuskoondise treener tundis minu vastu huvi ja kutsus mind EM-iks koondisesse treenima. Sellel etapil ma täpsemalt ei peatu, võtan lihtsalt kokku, et käisin treeninglaagris, treenisin, võistlesin, võitsin ja kaotasin ning käisin EM-il naiskonna koosseisus. Ma ei näidanud seal midagi silmapaistvat, kuid see oli minu sportlaskarjääri saavutus, millest ma isegi ei unistanud. Muidugi andsid reisi ja esinemisega seotud kogemused psüühikale kolossaalse hoobi. Mul kulus palju aega, et taastuda, muutsin raviskeemi, tõstsin ravimite annuseid.

Alati on hea proovida midagi uut

Tahaksin rääkida ühest teisest spordialast, mis kogemata, kuid kindlalt mu ellu tuli. See on jooksmine. Minu mees on jooksnud pikka aega, kõrgel tasemel. Kuid ma arvasin alati, et see pole kindlasti minu jaoks. Aeroobseks treeninguks valisin rattasõidu või ujumise. Ja ühel rattatreeningul kukkusin väga rängalt, murdsin tugevalt parema käe. Mõnda aega tuli laskmises paus teha, et vigastust ravida. Ja otsustasin proovida kätt jooksmises. Proovisin, ega suutnud peatuda. Armusin sellisesse kergejõustiku alasse.

Mul on veel üks näpunäide – ärge kunagi kartke midagi uut proovida! Ärge kuulake neid, kes ütlevad: „Te ei saa“, „See pole teie oma2, „Teil pole vajalikke andmeid.“ Lihtsalt proovige! Jooksmine on mulle nii palju andnud. Sattusin imelise treeneri Urmas Randma juurde, tema treenib ka mu meest. Ta andis mulle suurepärase baasi, õpetas kõike, tema juhendamisel läbisin distantse 5 km-st maratonini. Võimalik oli mitte ainult isiklike rekordite püstitamine, vaid mõnikord isegi poodiumile tõusmine. Jooksmine annab jõudu ja vastupidavust. Ja jooksmises mu haigus mind ei sega, pigem aitab. Adrenaliini vabanemine hakkab mu seljal tiibu kasvatama! See on uskumatu tunne. Ja finišijoon on võrreldav lendamise tundega. Siin saab ja peakski andma kõik, mis sul on, viimase tilgani ning juba finišijoont ületades öelda: „Ma tegin kõik, mis suutsin!“

Muidugi, nagu igal teisel spordialal, juhtub vigastusi. See on vältimatu, kui töötate tulemuse nimel. Ja mõnikord annab keha just sel viisil meile märku, et on aeg pausi teha. Ja siin on väga oluline kuulata treenerit, kuulata ortopeedi, kuulata oma keha.

Spordist üldiselt ja lisaks spordile

Minu jaoks on väga oluline eesmärk. Mulle meeldib töötada tulemuse nimel, minna eesmärgi poole. Ma ei kujutaks sporti ette ilma võistlusteta. Minu jaoks on võistlemine väga oluline osa spordist, ilma selleta pole see sport, vaid lihtsalt fitness.

Ma armastan loomi ja loodust. Joonistan, kirjutan luuletusi ja jutte. Täiendan perioodiliselt oma maalioskusi erinevatel kursustel. Minu elus oli isegi periood, kui tellimuse peale maalisin. 2005. aastal ilmus minu väike luulekogu. Ja ma ei lõpeta kunagi õppimist. See on veel üks minu näpunäide – arendage alati oma teadmisi. Teadmised pole kunagi täielikud, see on lõputu teekond.

Kui haigestusin, ei teadnud ma psühhiaatriast midagi. Aga mind huvitas vähemalt midagi oma haiguse kohta teada. Nagu igal teisel inimesel, seisab haigusega silmitsi, kubisevad peas küsimused: „Miks mina?“, „Mis see haigus on?“, „Kust see tuli?“, „Kas see on tõesti ravimatu?“ Nii kuulasin terve kursuse Stanfordi ülikooli professori R. Sapolsky „Inimese käitumise bioloogia“ loenguid. Kasvatajana käisin kasside ja koerte bioloogia ja geneetika kursustel. Ja professori loengud olid minu jaoks samm edasi, samm keerulisema bioloogilise liigi – inimese – tundmise poole. Pärast seda hakkasin mõnuga psühhiaatriat ja psühholoogiat õppima ning oma haigust meditsiinilise poole pealt ära tundma. Käisin tugirühmades, kus osalejad jagasid oma haiguskogemusi. Ja teate, palju aitab, kui saad aru, et sa pole üksi, et sinusuguseid on teisigi! Väikesed näpunäited, elu nipid, naljakad juhtumid ja lihtsalt sõbralik vestlus – me vajame seda väga-väga! Ärge jätke selliseid kogukondi tähelepanuta, ärge jätke oma haigusega üksi.

Millist nõu ma veel saan anda?

Teadke, et alati leidub inimesi, kes arvavad, et kogu psühhiaatria koosneb ühest haigusest – hullumeelsusest. Alati on inimesi, kes ei mõista teie haigust. Mäletan hästi tunnet, kui hakkasin esimest korda oma haigusest rääkima, kuidas sõbrad minust ära pöördusid. Hakkasin oma diagnoosi varjama. Kartsin, et mind ei lubata enam starti. Kartsin, et keegi teine ​​ei räägi minuga. Aga ma ei karda enam, olen valmis oma haigusest rääkima. Jah, ma näen maailma erinevalt, mu aju elab teises maatriksis. Ma kogen teistsugust tunnete spektrit, võin solvuda seal, kus terved inimesed märkamatult mööduvad, aga ma saan teha asju, mis tervetele inimestele on väljakannatamatud. Ma ei ole parem ega halvem, ma olen lihtsalt natuke teistsugune. Lõpusõnad: ärge kartke elada diagnoosidest hoolimata, proovige midagi uut, tehke sporti, ärge lõpetage õppimist, ärge olge üksi ja lihtsalt armastage elu, seda on üks!

Teksti autor: Anna Kulešova
Artikli idee autor: Jelena Bondarchuk 

Fotod: erakogu ja Jelena Bondarchuk