Samaaria mäekuru Kreetal on üks Euroopa pikimaid ja ilusamaid. Nii vähemalt räägitakse. Olles varem külastanud Rhodose, Korfu ning Symi saart, otsustasime sõpradega lennata suvel Kreeta saarele, et asjad oma silmaga üle vaadata.
Kreeta on Kreeka saarte hulgas suurim saar, asudes kaardi peal ühel joonel pisikese Malta ja Küprosega. Põhjast piirneb saar Egeuse, muudest ilmakaartest Vahemerega. Kreeka oli mulle varem meelde jäänud sõbralike inimeste poolest, kes erinevalt näiteks hispaanlastest ja itaallastest pigem rääkisid inglise keelt. Kreeka köök viis alati keele alla, alates teada-tuntud Kreeka salatist ja lõpetades nendepärase šašlõkiga, mil nimeks “souvlaki” ja mida valmistatakse peamiselt kanast.
MUST VISIT Samaaria ja Santorini
Et saada aimu saare suurusest, peab kindlasti ära märkima, et Vahemeres on Kreetast suuremad vaid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Küprose saar. Kõrgeim mäetipp on ligi 2500 meetrit üle merepinna ning veidi üllatab, kui roheline on keset kuuma suve saare loodus.
Tagantjärele tark olles, võib tõdeda, et reisi plaanides tegime mitu õiget otsust. Lendasime Air Balticuga läbi Riia Kreeta saare pealinna Heraklioni või kreekapärase nimega Iraklioni. Riia lennujaamas oli sagimist rohkem kui Tallinnas, aga kümnetes kordades vähem kui oleks olnud Frankfurtis või Amsterdamis. Äralend oli jaanilaupäeval, mil turvakontrollis oli inimtühi. Äralennu päeval kerkis kraadiklaas Eestis samuti üle kolmekümne soojakraadi, kuid õhtud olid Kreetal kindlasti soojemad ja sääsevabad.
Reisi ette valmistades sai sõpradega pikalt läbi arutatud nii nädalase majutuse asukoht kui kõikide soovid. Kuigi saarel on mitmeid romantilisemaid linnu ja külakesi, kui pealinn Heraklion, valisime logistilistel põhjustel just selle. Lennujaam jäi vaid mõne kilomeetri kaugusele, suur reisisadam, kust väljusid laevad Santorinile, on siinsamas. Samas oli linnas pikk merepromenaad, õdus jahisadam kindluse ja erinevate söögikohtadega, armas vanalinn ning linna läbis pikk ja võimas kindlusemüür, mille n-ö katusel sai promeneerida ja joosta ning mis pakkus hunnituid vaateid linna igas suunas. Klassikud ütleksid, et ei olnud paha valik!
Minu Kreeta reisi suurim eesmärk ja soov oli läbida Samaaria mäekuru. Olin sellest kuulnud ja lugenud palju ning näinud ilusaid pilte. Sõbrad, kes olid esimest korda üleüldse Kreekas, unistasid kõige rohkem Santorini saare külastusest, õnneks see paik oli ka minu soovide nimekirjas. Santorini saare kaks valgeks lubjatud majadega linna kuuluvad UNESCO kaitse alla, saare päikeseloojangud on hingematvad ning värskelt armunutele soovitaksin kindlasti veeta seal terve nädala. Rännuhimulistele piisas päevasest väljasõidust. Kui need kaks valget linnakest välja jätta, on hõreda asustusega saareke suvel lihtsalt kõrbenud ja kuiv, sekka palju tuulikuid. Aga nende kahe linna, pealinna Fira ja Oia pärast tasub see retk kindlasti ette võtta, sest selliseid valgeid majakesi pole mitte kuskil Vahemeres. Edasi räägin ainult Samaariast!
Äratus enne kukke ja koitu
16 km pikk Samaaria mäekuru asub saare lõunaosas, pealinnast Heraklionist umbes 180 km kaugusel. Broneerisime matka läbi rahvusvahelise broneerimissüsteemi Get Your Guide, mis garanteerib reeglina reisi toimumise, kuid omajagu aega kulub rahvusvahelise seltskonna pealevõtmiseks just Kreeta põhjarannikult, kus asuvad suurimad kuurortlinnad Rethimno ja Chania. Kuna mäekuru läbimine võtab aega 4-6 tundi ning rännak lõpeb rannakülas, kust uuesti bussini jõudmiseks, tuleb laevaga sõita ning veelkord bussiga sõita, oli arusaadav miks ärkama pidi kell 4 hommikul.
Samaaria kuru kuulutati rahvuspargiks 1962. aastal. Kreeta saare imelisest rohelusest juba rääkisin, kuid Samaaria mäekuru läbides, on kõik kordades võimsam. Mäed on kõrgemad ja rohelisemad, ojad ja jõed veerohkemad, männid kohevamad, teel kohtab hobuseid ja vaid Samaaria mäekurus elavaid metskitsi. Rännaku tegelik pikkus on umbes 14 kilomeetrit, sest kaks viimast kilomeetrit kulgevad juba pargist välja tulles Agia Roumeli külla. Tormates sündmustest ette, mainin kohe ära, et alla külla tuleb jõuda kokkulepitud ajal. Vastasel korral juhtub sama situatsioon nagu “Mehed ei nuta“ filmis, kus viimane praam lahkus teisipäeval, st eelmisel teisipäeval.
Teekond kulgeb vaid allamäge
Bussis räägib kohalik Kreeta giid meile heas inglise keeles rahvuspargi ajaloost ning manitseb kõiki tempot hoidma ja mitte aega viitma. Kõikidele jagatakse Samaaria rahvuspargi kaardid, kus on peale märgitud kontrollpunktidesse jõudmise soovitatavad ajad. Esimesed 4 kilomeetrit pidid lahtiste kivide ja kiviklibu pärast olema eriti ohtlikud ja rasked. Oma jutu lõpus mainib ta aga, et kuru on läbinud ka pimedad koos saatjaga. Võta sa nüüd kinni, ei saagi aru, mida täpselt oodata. Meie bussis oli turiste üle Euroopa, vanuses 15-70.
Rahvuspargi väravasse jõudes jagatakse kõigile piletid, mida peab kuni lõpuni alles hoidma ning soovitatakse igas veevõtupunktis juua ning pudelid külma allikaveega täita. Sooja on üle 30 kraadi ning seda peab tõesti ütlema, et ma pole mitte kunagi elus nii palju puhast vett joonud.
Kuna algus pidi raske olema, alustan ettevaatlikult. Pärast paarisaja meetri läbimist, tõstan tempot, sest üldine füüsiline vorm on mul hea ning ettevaatlik peab olema vaid astudes, et ei komistaks lahtiste ja ebatasaste kivide otsa. Rännaku esimene pool kulgebki laiadel mägiteedel, kivide otsas, mida palistavad puidust käetoed. Tõsi, terve teekonna pikkuses tuleb ületada ka mitmeid jõgesid, mille libedatel kividel tuleb tähelepanelik olla. Iga kord mõnda veesilma ületades, ei suuda ma ära imestada kuidas pimedad inimesed on selle matka lõpuni teinud. Treenitud inimesele pole see füüsiliselt raske, pigem kulub aeg ettevaatamisele, et jalg ei väärataks.
Mida kilomeeter edasi, seda kitsamaks kuru muutub. Mäeseinad muutuvad järsumaks ning mõnel hetkel leian end vaid paari-kolme meetri laiuses kuristikus. Rännaku lõpus on näha palju imeilusaid väikesi sillakesi ja purdeid. Kuigi päike saadab meid kogu aeg, on mõnda sügvasse kanjonisse jõudes pime kui öö. Sellel rännakul pole võitjaid ega kaotajaid, kuid lõpetan “finišis” keskmisest kiirema ajaga 4.10 ning olen endaga rahul. Sportlase hing lööb ikkagi välja. Need mõned varutunnid kulutan all külakeses söömise peale, sest pärast füüsilist pingutust on kõht väga tühjaks läinud.
Õnnelik lõpp
Minu reisikaaslased jäid samuti väga rahule ja avaldasid arvamust, et sellest matkast poleks mitte kuidagi tahtnud ilma jääda. Meie rahvusvahelisest seltskonnast jõudsid kõik õigel ajal laevale. Tean mitmeid eestlasi, kes käinud Samaarias mitmeid kordi. Kartma ei pea midagi, sest kui midagi peakski juhtuma, siis igal kilomeetril on mehitatud valvepunktid, kes omavahel on raadiosaatjatega ühenduses. Mis iganes pidi kurus liikuda, jõutakse kuhugi ikka välja.
Soovitused Samaaria mäekurus matkamiseks
*Pane jalga mustriga matkajalanõud või jooksutossud. Mina kasutasin ise trail run tosse.
*Riietu sportlikult ning mugavalt.
*Võta kaasa veepudel. Seda saab täita joogipunktides, mida on tihedalt ning kus voolab puhas allikavesi.
*Võta kaasa natuke toidupoolist. Seda pigem nälja peletamiseks, sest pikemaks söögipausiks aega ei jää.
NB! Samaaria rahvuspargis ei tohi telkida, lõket teha, ujuda ega jahti pidada.
Seega nautige igat hetke ja tundke elust rõõmu!
Tekst ja fotod: Kärt Radik
