On vana tõde, et mäesuusareis broneeritakse palju varem kui reis “salapärasele” soojale maale. Põhjuseid on mitmeid. Kes korra mägedes käinud, tahab sinna ikka ja jälle tagasi. Vähemtähtis ei ole asjaolu, et kui mere äärde võib sadade kilomeetrite kaupa hotelle ehitada, siis kõrgetes mägedes on see oluliselt keerukam protsess ja seal on majutusvõimalusi vähem. Populaarsemad majutused broneeritakse kohe pärast viimase suusareisi lõppu.
Mäesuusakeskuse valik sõltub loomulikult rahakotist, aga mitte ainult. Väga oluline on, kui vanad on lapsed, kui nad on kaasas ning kui pikka puhkust planeeritakse. Kui lapsed on veel väikesed ja n-ö kogu elamine tuleb kaasa pakkida ning otsitakse Eesti jõudsalt arenevatele keskustele vaheldust, siis on soovitatav sõita, kas lähedale Soome või natuke kaugemale Rootsi või Norrasse.
Kummutame siinkohal ka mõned müüdid. Esmakordselt mäesuusatamisega tutvust tegevad inimesed ei pea ilmtingimata minema madalatesse mägedesse. Enamikes Alpi suusakuurortides saab liftidega otse lõppjaama ning ka kõrgetel liustikel leidub mõnusaid laugeid ja laiu algajatele mõeldud radu. Boonuseks on imeilusad vaated ja mäetipud. Mida kõrgemad mäed, seda rohkem päikest ja panoraami. Rammestava suusapäeva lõpus ei ole midagi paremat, kui sättida end lamamistooli, lasta päikesel hellitada ning tulla liftiga alla. Päike on hinnas igas mõttes. Jaanuaris-veebruaris sajab tavaliselt rohkem lund, aga kui märtsis hakkab sulama ja päike näitab ennast rohkem, siis on majutuse hinnad tihtipeale samuti kallimad.
Suusakeskused, mis asuvad kõrgemal ning kus rajad paiknevad ka liustikel, pakuvad aga korras ja hooldatud suusaradu iga ilmaga.
Mari-Liis Liipa (43) sõidab talvel lumelauda, kuid tunneb end mugavalt ka suuskadel. Ta jagab enda kogemusi, miks mäele talverõõme nautima minna.
Millal alustasid suusatamisega?
Esimesed mälestused suusatamisest on pärit päris lapsepõlvest. Meie kodu kõrval oli Pirita jõe ürgorg koos oma tõusude ja laskumistega. Kõige rohkem lõbu pakkus loomulikult küngastest laskumine. Viimasega tegelesime tundide kaupa.
Kuidas ja millal jõudsid mäesuusatamiseni?
Esimest mäesuusa kogemust mäletan samuti Pirita küngastelt. Vanust võis olla nii kümme aastat. Nimelt oli naabrilastel isiklik mäesuusavarustus ja otsustasime mäesuuskadega kodust paari kilomeetri kaugusele suusatada. Ilmselgelt olime me Pirita metsas kõige suuremad „vaatamisväärsused“ oma laiade suuskade ja põlvini ulatuvate saabastega.
Minu teine kogemus mäesuuskadega oli vist samal aastal Otepääl, koos samade naabrilastega. Pärast seda tuli pikem paus ja uuesti sain mäesuusad alla gümnaasiumi esimesel aastal. Tol ajal suusatasin Kuutsemäel ja Munakal.
Millal sa suusad laua vastu vahetasid?
Esimest korda proovisin lumelauda 1. jaanuari hommikul Kuutsekal umbes 22 aastat tagasi. Miks ma lauda sõita tahtsin? Kõik sõbrad ja tuttavad sõitsid lumelauaga ning see tundus lihtsalt palju ägedam ja lihtsam. Esimene päev lumelauaga kujunes välja nii, et üritasin restorani kõrvalt alla sõita, seejärel laud selga ja üles tagasi. Kes Kuutsekal käinud, see teab… Järgmisel päeval polnud kehal kohta, mis poleks olnud sinikatega kaetud ega lihast, mis poleks valutanud. Ma küll ei mäleta, aga arvan, et ma ei suutnud kordagi selle 20 meetri laskumise peal nii alla jõuda, et poleks kukkunud. Tagasi kodus läksin esimese asjana poodi ja ostsin omale varustuse. Paari nädala pärast „avastasin“ ennast juba Slovakkia mägedes. Loomulikult võtsin Slovakkiasse kaasa lumelaua, mitte suusad ning võib öelda, et seal õppisin ka sõitma. Olime 20-aastased ning meie seltskonnas polnud kellelgi mitte mingisugust suurte mägede kogemust, aga sõitsime igalt poolt alla ja jäime ellu.
Kas mõnikord paned ikka suusad ka veel alla?
Suusaga tegin uuesti tutvust umbes viis aastat tagasi Austrias, sest lumelaud tundus olevat ennast ammendanud. Teadsin, et minust ei saa kunagi sellist laudurit, kes läheb parki ning teeb trikke. Mulle meeldis, ja meeldib tänaseni, kiirus. Esimene kogemus suusaga mägedes oli lihtne – vahetasime sõbrannaga omavahel varustuse ära. Tõstukiga üles sõites ning vaadates, kuhu tuleb suusaga minna, oli tunne ikka väga hirmus. Sama nõlv, kust lumelauaga sai 15 minutit tagasi alla kihutatud, tundus kõige kohutavama ja enesetapjalikuma kohana. Minu õnneks ei olnud seal muudmoodi võimalik alla saada, kui ainult sõites.
Alla jõudsin kordagi kukkumata ning see kõik tundus täitsa äge. Seadsin endale ka eesmärgi, et kui juba suusatada, siis peab seda tegema ilusasti.
Täna domineerib endiselt lumelaud. Ilmselt sõidaks suusaga rohkem, aga ma lihtsalt ei raatsi head mäge suusale „raisata“. Lumelaua vahetan suusa vastu kohtades, kus on seda võimalik teha minimaalse ajakuluga ning on võimalik nii laud kui ka suusad kaasa võtta. Alpides pole suuski siiani rentinud, sest tean, et pärast lõunat, kui mõned madalamad nõlvad võivad olla väga ära sõidetud, ei jaksaks ma hea tehnikaga suusatada ning hommikust mõnusat kiiret rada ei raatsi raisata. Isikliku lumelaua võtan alati igale poole kaasa.
Kas sinu tütred ka suusatavad?
Mõlemad lapsed suusatavad. Esimest korda said nad suusad alla umbes kaheaastaselt. Mõlemad on proovinud ka lumelauda. Suuremale tütrele meeldib suusk rohkem, samas väiksem tütar tundub olevat rohkem lumelaua fänn.
Kus sulle kõige rohkem meeldib suusatada?
Raske on valida lemmikut, aga ilmselt kuulub mu süda täna endiselt Austriale ning lemmikkohaks on Mayrhofen. See on keskusena nii suur, et seal on sõitmata nõlvi ka pärast mitmekordset külastust. Sinna läheksin iga kell tagasi. Lisaks on seal üliäge aftersky nagu Austrias ikka kombeks.
Mille järgi suusakeskust valid?
Kuna ajaliselt pole võimalik rohkem nädalasel suusareisil käia, kui korra aastas, siis suusakeskuse valikul lähtun sellest, et oleks uus koht, kus pole enne käinud. Kunagi tahaksin kindlasti minna kuhugi väljapoole Euroopat suusatama.
Miks sulle ikkagi meeldib talvel mägedes käia?
Suusapuhkus on mõnusalt aktiivne puhkus alati heas sportlikus seltskonnas. Lumelaud ja mäesuusk annavad vabadusetunde ning pühivad peast kõik argipäeva mured ja mõtted.
Samuti meeldivad mulle mäed, loodus ja kirjeldamatud vaated. Ning see tunne, kui tuhised hommikul esimesena mäest alla, kõrvus vaid vilisemas tuul või kui annad endast kõik oleneva, et jõuaks veel korra üles, enne kui tõstukid kinni pannakse. Lõunasöök mäerestoranis ning kaaslastega muljetamine – seda peab ise kogema.
Mida soovitad neile, kes pole veel mäele jõudnud?
Kui sul on unistus, et tahaks proovida mäesuuska/lumelauda, siis täida oma unistus. Soovitan kindlasti võtta omale õpetaja, kes annab nipid ja nõksud kätte, sest see kiirendab oluliselt õppimise protsessi. Kukkumised ja sinikad käivad õppimise juurde :).
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
