Mihkel Raadik on võitnud Eesti meistrivõistlused jõutõstmises absoluutkaalus kaks aastat järjest, 2018 ja 2019. Eviko rammumehesarja võitis ta 2018. aastal. Auhinnalisi kohti saavutas Raadik aastate eest ka maadluses.
Raadik ise ei näe midagi üllatavat selles, et suudab jõutõstmist ja rammumehesporti nii edukalt kombineerida. „Üks ei välista teist. Mõlemal alal tuleb kasutada jõudu, et suuri raskusi liigutada. Siiani on olnud võimalik mõlema spordiala võistluskalendreid ideaalselt sobitada. Üldiselt on jõutõstmisvõistlused alanud varakevadel ja jätkunud sügisel. Suvi on olnud vaba, mis on andnud hea võimaluse kaasa lüüa rammumehevõistlustel,” selgitab ta.
Tihedamatel võistlusaegadel võib ette tulla küll olukordi, kus tuleb langetada otsus, millisel võistlusel osaleda. Vahel on otsustamine keeruline, vahel lihtsam. Näiteks järjestikustele nädalavahetustele sattuvate jõuproovide puhul tuleb mõelda, kummal osaleda, kuna peale raskeid võistlusi pole Mihklil võimalik vähemalt kaks nädalat endast maksimumi anda.
Ala teeb huvitavaks mitmekülgsus
Raadik alustas jõutõstmisega gümnaasiumis ja avastas ülikooli ajal rammumehevõistlused. Esimene rammumehevõistlus, millest ta osa võttis, oli Tudengi Rammumees. Algaja kohta tuli hästi välja ja kohtunik Janek Tobi utsitas takka, et noormees prooviks kaasa lüüa rammumeeste amatöörvõistlustel. Raadik võitiski samal aastal esimese amatöörrammumeeste võistlusetapi.
„Rammumehe spordiala teeb huvitavaks just selle mitmekülgsus, et ühest trumpalast ei piisa võiduks, vaid tuleb head sooritused teha igal alal. Lisaks on iga võistlus põhimõtteliselt erinev eelnevast, kuigi on ka traditsioonilisi alasid,” räägib Raadik. Tema üheks lemmikuks ja trumpalaks on meremehekõnd, kus tuleb raskustega raami turjal kandes võimalikult kiiresti läbida kindel distants. Vähem meeldib pardikõnd, sest seal paikneb raskus reite vahel ja peab kõndima jalad rohkem laiali.
Eelmine aasta oli Raadiku jaoks rammumehevõistlustel seni kõige halvem. Ta vigastas end kevadel trennis ja pidi võistlustelt eemale jääma. Suvel proovis Raadik uuesti võistelda, kuid pidi tõdema, et vigastus polnud tegelikult veel täielikult taastunud ja seetõttu hoopis süvenes. Sügisel osales ta Rakvere Rammumehel, mis oli proovikivi hindamiseks, kas vigastus on taastunud. Võistlus oli edukas ja Raadik saavutas esikoha, kuid kahjuks jäi see viimaseks pandeemia tõttu.
Enda treener
Jõutõstmises läks Raadikul mullu paremini: ta osales kolmel võistlusel, kus parandas oma kaaluklassi Eesti rekordeid ja saavutas Eesti parima meesjõutõstja tiitli.
Raadik treenib süstemaatiliselt kolm-neli korda nädalas oma treeningkava järgi. Viie-kuue nädala tagant vahetab ta vahelduseks kava. Võistlusperioodi lähenedes sõltub ettevalmistumine sellest, kas on jõutõstmis- või rammumehevõistlus.
„Olen ise enda treener, kuid vahetame teiste võistlejatega aeg-ajalt ikka kogemusi ja mõtteid, kuidas paremini treenida ja veelgi paremaid tulemusi saavutada,” ütleb Raadik. „Usun, et pideva ja läbimõeldud treeningu tulemusel võiks isegi kõigil jõutõstmisaladel esimene olla, kuid sellisel juhul peaks võistluse ettevalmistus olema ideaalne ja ka sooritused veatud. See võiks olla saavutatav, kui ma pühenduksin 100% ainult jõutõstmisele. Hetkel pigem näen seda enda jaoks kui üht rasket hobi.”
Üldiselt treenib Raadik pealinnas, kuna tema praegune elukoht on Tallinn, kuid vahel satub trenne tegema kodukanti Viljandisse. Trenni on võimalik teha ka seal, kuid Tallinnas on selleks veidi paremad tingimused.
Vaba aega sisustab Raadik maal kalal käies või ehitustöödega tegeledes. Lõõgastavateks tegevusteks peab ta looduses jalutamist ja talisuplust. Vahel käib mees ka teatris ja kontsertidel. „Viimased, mis meelde tulevad, on näiteks Prodigy ja Armin van Buuren,“ sõnab ta.
Sotsiaalmeediapiltidelt võiks eeldada, et Raadikule meeldib mäesuusatamine, kuid ta ütleb, et MM-i ta siiski ei vaadanud. „Ei ütleks, et olen mäesuusafänn. Mõned korrad oleme käinud sõpruskonnaga Alpides suusatamas,” jääb jõumees tagasihoidlikuks.
Tekst: GoodNews
