Õigel ajal õiges kohas

Meeldejäävaid spordihetki jagab seekord staažikas ajakirjanik ja Eesti Paraolümpiakomitee täitevkomitee liige Are Eller.

Milline on Teie esimene mälestus seoses spordiga?

Maal kasvanud lapsena nuusutasin spordi lõhna tänu oma vanematele vendadele. Koolis kogetut katsetasid nad kodus muidugi minu nahal ja nii pidin tihti aja peale jooksma ja suusatama. Mingit võrdlust omaealistega ei olnud ja vendadele jäin loomulikult alla, sain aga sellise karastuse, et kooliteed alustades avastasin, et olin kohe klassi parim suusataja ning kiireim jooksja. Kõik minu sportlikud mängud toimusid värskes õhus, millele lisandus maatoit, ja füüsiliselt olin valmis mis tahes spordialaga tegelema. Nüüd jäi vaid oodata inimest, kes selleks vajaliku innustuse annaks.

Milliste treeningutega tegelesite noorena?

Hiljem Meriväljal kasvades ja Pirita koolis käies oli asi kohe otsustatud – talvel suusatasime ja suvel aerutasime. Olin päris mitmekülgne poiss. Proovitud sai paljusid alasid, poksimisest vehklemiseni välja, aga lõpuks jäin tõsisemalt pidama aerutamise juurde. Areng oli kiire ja see kannustas, juba 16-aastaselt tulin Eesti täiskasvanute meistriks ja täitsin tol ajal väga olulise meistersportlase normi. Kümme aastat tippspordis andis lisaks korralikule medalikollektsioonile suuna kogu eluks. Spordiga olen tihedalt seotud tänase päevani ja seda pole ma kordagi kahetsenud.

Kas mäletate hetke, millal ja miks tekkis soov saada spordiajakirjanikuks?

Mingis mõttes sain maitse suhu juba kooliajal, kui pidin klassijuhataja suunamisel tegema igal nädalal kaasõpilastele ülevaateid olulistest spordisündmustest. Sellest esialgsest kohustusest sai märkamatult meelistegevus, mida sai laiendatud kooliraadios. Kunagine klassivend Aare Kreilis oli sel ajal populaarse ansambli Toomapojad laulusolist ja Spordilehe kirjasaatja. Tema julgustamisel hakkasin ka mina oma kirjatükke toimetusele saatma, sain positiivset vastukaja ja kui siis hea sõber, samuti Pirita poiss, jooksukuulsus Rein Tölp kõrvalt kõvasti innustas, oligi asi otsustatud. Kuidagi märkamatult hakkasin kaastööd tegema ka ETV spordile. Kui peatoimetaja Toomas Uba pakkus igapäevatööd, jäin väikese kõhkluse järel nõusse ja nii kestis see 15 aastat. Kui koos vabariigi taassünniga pakkus elu võimaluse hakata vabakutseliseks, võtsin selle väljakutse vastu. Suutsin ETV-s alustatud „Mootorite maailma” saate elus hoida ja eri telekanalites kogus see korraliku vaatajaskonna rohkem kui veerandsajaks aastaks.

Mis Teile spordiajakirjaniku töö juures kõige rohkem meeldib?

Kõige aluseks on spordi armastamine ja sellele pühendumine. See on iga elualaga nii, aga spordis on eriti määrav järjepidevus. Kui spordiajakirjanik päevast päeva sündmusi ei jälgi, siis ühel hetkel ongi rong läinud. Päris kõike muidugi jälgida ei jõua, aga oma aladel pead pidevalt silma peal hoidma ja sündmuste käiguga kursis olema. Kõige rohkem rikastavad muidugi vahetud kohalolekud maailma eri paigus. Rio 2016 paraolümpial küsis kohalik ajakirjanik, mitmendad mängud need mulle on, lugesin siis kokku ja selgus, et kohal olen olnud 13 korda, lisaks kuuel korral kodus stuudiost kommenteerinud. Olen tänu oma elukutsele päris palju reisinud, külastatud riikide arv peaks olema 50−60 vahel. Nii elus kui töös on vajalik olla õigel ajal õiges kohas.

Milline on olnud Teie tööaastate jooksul kõige emotsionaalsem spordiga seotud hetk?

Ühte on väga raske välja tuua. Emotsioon saab olla nii positiivne kui negatiivne ja õnneks on domineeriv ikka positiivne. Oli aasta 1990. Suvel olin saanud juba võimsa elamuse USA-s Hea Tahte Mängudel, kus Jüri Jaanson lõpetas sõudmise ühepaadil teisena. Novembris, maakera kuklapoolel Tasmaanias MM-il juhtis Jüri esimesest tõmbest viimaseni ja tuli maailmameistriks. Mina sain teha lisaks kirjatükkidele otselülituse ajaloo esimesse „Hommikutelevisiooni”, siis olin ikka õigel ajal õiges kohas küll! Hiljem mootorite maailma sukeldudes sain hingelise elamuse Itaalias Imola ringrajal, mis sai saatuslikuks legendaarsele F-1 staarile Ayrton Sennale. Olin kohal, silme eest udune, aga pidin andma vahetuid kommentaare mitmele raadiole ja saatma lubatud lood ajalehtedele. Oli raske, aga töö oli vaja ära teha ja see sai pisarsilmil tehtud. Hilisemast perioodist üks puhtisiklik tundehetk Londoni paraolümpialt, kus olin avamisel Eesti delegatsiooni lipukandja. Oli võimas emotsioon, kui astusin 80 000 pealtvaataja ette ja üle hiigelstaadioni kõlas – ESTONIA!!!

Milline on olnud meeldejäävaim maailmarekord või mõne sportlase eriline saavutus, mida olete oma silmaga näinud?

Kindlasti superstaar Carl Lewise tänaseni kõrges hinnas olevad tulemused 100 m-s ja kaugushüppes, mis ta tegi kodupubliku meeletul toetusel Seattle’is. Ühelt autasustamiselt tulles sattus ta korraks minu kõrvale istuma. Kahjuks sel ajal selfie’sid teha ei saanud …

Oli väga uhke tunne kohal olla, kui Marko Asmer võitis ülekaalukalt hinnatud Briti F- 3 sarja, kihutas muljetavaldavalt nii Macau kui Bahreini GP-l ja pääses F-1 klassi BMW eliitmeeskonda. Kahju, et 2008. aasta majanduskriis edasistele plaanidele kriipsu peale tõmbas.

Mis Teie arvates on olnud Eesti spordi kõrghetk?

Meenutus ajast, kui olime veel kuulus suusariik. Oli Torino talimängude aasta ja olles veidi hiljem kaugel Lõuna-Koreas, selgus, et Eestit teati seal just tänu meie suusatajate olümpiavõitudele. Siis oli see tõeliselt üllatav, aga nüüd on nad ise järgmiste talimängude korraldajad.

Üks suurhetk pidi olema Atlanta OM-il, kus jäime aga hoopis medalita. Järgnenud paraolümpial võitsid eestlased koguni kolm kulda ja kui meie sportlasi lahtistes autodes sinimustvalgete lehvides läbi osariigi sõidutati ja vastuvõttudel austati, oli see ju Eesti spordi suurhetk!

Millist spordiala Teile kõige enam kommenteerida on meeldinud ja miks?

Kindlasti F-1 klassi etappe, kui selle vaatemängulised sõidud olid ikka ülipõnevad. Verdtarretavaid möödasõite oli ühel etapil rohkem kui nüüd terve hooaja jooksul.

Milline on olnud kõige suurem ajakirjaniku tööga seotud aps, mis Teil on juhtunud?

Neid apse ikka juhtus, just otseülekannetes, ja see on inimlik. Üks moment, kui stuudiost kommenteerisime Söuli OM-i ja tuli teha ka neid alasid, millest ausalt öeldes suurt aimu ei olnud. Mulle sattus kord maahoki. Pilt tuli otse ja kuna mingit abimaterjali polnud, isegi seda ei teadnud, kes kohtuvad, tuli otsus vastu võtta mängijate särkide värvi järgi. Arvasin peas olevate turbanite tõttu, et üks neist on India, kelle vastu mängib ilmselt Holland, sest särgid olid ju oranžid. Alles lõpus selgus, et tegemist oli hoopis Saksamaaga! Mina rääkisin aga hollandlaste heast mängust!

Kui palju ise spordiga tegeleda jõuate ja mis on Teie lemmikalad?

Tegeleda saab ikka jõukohaste aladega. Talvel on see suusatamine, juhul kui lund on, suvel jalgrattasõit ja kepikõnd. Õnneks viimast saab teha ilmastikust sõltumata aasta ringi.

Kuidas tänasel päeval peamiselt spordiga seotud olete? Kas ja kui palju teete veel ajakirjanikutööd?

Kuulun juba üle 20 aasta Eesti Paraolümpiakomitee täitevkomiteesse, kus minu valdkond on saavutussport. Hoian pöialt oma noorepõlve lemmikalale aerutamisele ja aitan jõudu mööda, seal on paar paatkonda, kelle käekäik mind huvitab. Olen saanud sõna sekka öelda noorte kardi- ja vormelisõitjate arengus, kus tulevik tundub lootustandev. Väikeste vaheaegadega olen saanud kaasa lüüa KULKA spordi sihtkapitalis ja viimasel kahel aastal ka nõukogus. See on olnud arendav töö, kus ei saa olla kapseldumist. Saatel „Mootorite maailmas” algab 33. hooaeg ja selle käekäiku saab jälgida YouTube’i vahendusel.

Järjepidevus on spordis aukohal ja annan endast parima, nüüd juba rohkem poja Karl Mihkli abimehena – naudin meie koostöö iga hetke.

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2017 jaanuaris