Kas on see juhus või saatus, et Eesti edukaim jääprintsess just 1994. aasta aprillikuus külmapealinnas Jõgeval ilmavalgust nägi? Tuleb tunnistada, et just jää on see, millel kiiruisutaja Saskia Alusalu end tõeliselt elusana tunneb.
Neiu kaelas ripub talismanina keti otsas hõbedast uisk, mille ta kunagi Hollandist enne Saksamaale Inzelli kiiruisuakadeemiasse õppima suundumist soetas. „Ma saan aru küll, et tulemused keti kandmisest ei sõltu, aga olen koos sellega kaks Eesti rekordit sõitnud. Oligi nii, et hooaja esimesel ja viimasel võistlusel oli uisk kaelas, tulid rekordid. Vahepealsel ajal ma seda ei kandnud, tulemusi polnud. Hakka või uskuma,” muigab Saskia ja lisab, et üldiselt ta ei jälgi, kumma jalaga hommikul esimesena voodist välja astub, aga kummalisi juhtumeid on tal veelgi. „Mul oli kaks sõrmust, mida ma umbes viis aastat kandsin. Ühel ööl ilmutas end unenäos mu armas kadunud vanaema ja ütles: „Need sõrmused röövivad sinult energia, võta need ära!” Otsustasin saadud juhiste järgi käituda ja samal nädalal püstitasin lausa kaks Eesti rekordit,” meenutab tänaseks 80 Eesti kiiruisurekordit püstitanud sportlane.
Sport ja mäng käisid alati käsikäes
Lapsepõlve ja teismeea veetis neiu Adaveres, kus ta ühes kortermajas kahe vanema õega üles kasvas. Alusalude kokkuhoidev pere on kogu aeg aktiivset eluviisi ja laste mitmekülgset arendamist tähtsaks pidanud – õdedega koos korraldati naabrilastele erinevaid võistlusi ja mänge, käidi jooksmas, orienteerumas, suusatamas ja rattaga sõitmas. „Õhtune ühine söömaaeg tundus vahepeal lausa nuhtlusena, sest väljas oli alati nii tore,” ütleb Saskia ja tunnistab, et eks sellel õues sportlikult lustimisel on olnud suur mõju tema ja õdede edasistele valikutele.
Distsipliin viiulimängust
Lisaks spordile meeldis õdedele musitseerida – pere esimene laps Sirli õppis lastemuusikakoolis klaverit ja Saskia valis viiuli ning tegeles mõnda aega koorilauluga. „Solfedžo oli karm, eriti siis, kui tuli diktaati teha. Õpetaja esitatud rütmidiktaat oli lihtne, kuid noodikirja ära kuulata ja kõik korrektselt kirja saada tundus vahel liigagi keeruline. Üldiselt oli tegu ikka väga hea distsipliinikooliga ja leian, et isegi kui sa pole mingi supertalent, siis usina harjutamisega on võimalik palju ära õppida. Minu jaoks polnud tegemist pelgalt muusika õppimise, vaid maailmapildi avardamisega. See andis ka spordile palju juurde, kuna lavahirm on väga sarnane võistlusmomendiga. Lisaks orkestris musitseerimisele tuli ette ka üksinda esinemisi. Pärast seda polnud koolis klassi ees luuletuse või ettekande esitamine mitte mingi probleem,” jutustab Saskia.
Viiulimängu jaoks pole tal täna aega ega võimalust, kuid muusika on sportlase jaoks endiselt väga oluline. „Kuulan peamiselt Spotify vahendusel väga erinevat sorti muusikat ja usun, et oskan seda oma kogemuse põhjal veidi teistmoodi hinnata. Kes teab, äkki võtan kunagi pillimängugi uuesti ette,” mõtiskleb neiu.
Peres kasvas kaks kiiruisutajat
Saskia pole oma peres teps mitte ainuke kiiruisutaja, tõsisemalt tegeles alaga ka õde Sandra, kes on tänaseks harrastaja, treener ning õpetab Põltsamaa ja Türi koolides kehalist kasvatust. „Mina alustasin õe eeskujul uisutamist 2006. aastal treener Väino Treimani juhendamisel, pärast 10. klassi lõpetamist suundusin Rahvusvahelise Uisuliidu stipendiaadina Saksamaale õppima. Käisin korraga kahes koolis, Põltsamaa Ühisgümnaasiumis oli samal ajal käsil keskhariduse omandamine. Kuna reisimist oli päris palju, tuli enamik materjali iseseisvalt omandada. Pärast kooli lõpetamist võtsin kiiruisutamise veelgi tõsisemalt käsile. Koormused tõusid tunduvalt ja tegelikult sain alles siis aru, mida minu valitud spordialaga tegelemine päriselt tähendab.”
Unistab olümpiast
Sihid on Saskial kõrged, soov areneda, paremaks saada ja silmapaistvaid tulemusi teha kannustab tagant. Loomulikult on ka olümpiale koha välja sõitmine ja seal väga hea sõidu tegemine üks sportlase eesmärkidest. Kiiruisutamises riikidele eraldi kohti ette pole nähtud ja pileti eest võitlemine on naistele eriti karm, sest neid pääseb võistlema meestest vähem. „Maailmakarikavõistlustel oma kohta välja sõita pole lihtne ülesanne. Pikimal distantsil tuleb olla 12 parima seas ja see on juba väga kõva saavutus. Mida lühem ala, seda rohkem võistlejaid, näiteks 3000 m pääseb osalema 24 sportlast. Kui kõik hästi läheb ja ettevalmistus sujub, siis on kvalifitseerumine realistlik eesmärk. Halbu või keskpäraseid tulemusi ei saa ma endale lubada. Sport on nii kõrgele tasemele viidud, kõik teevad palju trenni ja on väga tugevad. Füüsisega paralleelselt tuleb treenida ka vaimu ja iga liigutus detailselt läbi mõelda – kogu tehniline sooritus peab lisaks kõrgele eneseusule valmis olema. Kui vorm on väga hea, siis see ei muutu ja rolli hakkab mängima muu pool.”
Jääb Eestile truuks
Alates selle aasta septembrist asub sportlane elama umbes 5000 elaniku ja suure jäähalliga Inzelli külla Saksamaal. „Seal on rahulik, ilus loodus ja minu jaoks nii öelda üks stabiilsemaid treeningpaiku, kus on hea harjutada.”
Kuna Eestis tipptasemel harjutamiseks ja võistlemiseks võimalusi ei ole, tuleb Saskial trennide ja muu elukorraldusega suures osas ise hakkama saada. Õigemini on see sportlase teadlik valik, sest ilmselt oleks tal võimalus ka mõne teise riigi tiimiga ühineda, mis tähendaks tema jaoks kodakondsuse vahetamist. „Kui ma ei saa Eestit esindada, siis on pool võlust kadunud!” põrutab Saskia kindlameelselt. Sportlane lisab: „Kui ma 2015. aastal maailmameistrivõistlustel osalesin, siis oli sinna minu pärast vardasse tõmmatud sinimustvalget trikoloori nähes uhke tunne küll. Mõelda vaid, et viimati oli Eesti seal esindatud ei rohkem ega vähem kui 81 aastat tagasi. Mul tuleb iga kord Tallinna lennujaamas maandudes ja laulukaare pilti nähes kananahk ihule ja taban end mõttelt, et meil on väga äge väike riik, mille üle tuleb uhke olla.”
Perekonna toetav õlg
Kõige suuremat tuge saab Saskia siiani oma perekonnalt, sõbrannasid on tal vähe ja pidevalt välismaal viibides kipub kontakti hoidmine soiku jääma. „Vanim õde Sirli aitab mind korralduslike asjadega ja kodu on koht, kuhu ma alati oodatud olen. Ema hoolitseb isegi selle eest, et laual ootaksid mu lemmiksöögid. Uskumatu, kuidas ma Saksamaal elades ema toitu ja musta leiba igatsen, isegi piimatooted pole seal nii head,” lausub ta.
„Just rääkisin vanema õega, kes ütles, et võtab minu ees mütsi maha, sest tema ei suudaks sellise elukorraldusega hakkama saada. Eestis pole palju neid, kes sellisel tasemel kiiruisutamisest midagi teavad, sestap tuleb mul suures osas kogu projekt alates eelarvest, toetajate leidmisest, laagrite organiseerimisest, reisimisest kuni trennikavadeni välja iseseisvalt kokku panna. Jah, prantslasest treener Tristan Loy küll kooskõlastab ja nõustab, kuid suures plaanis olen ihuüksi. Olen tänulik oma endisele treenerile Väino Treimanile, kelle poole saan alati pöörduda. Samuti Eesti Uisuliidule, kõikidele nõuandjatele ja toetajatele, sest ilma nendeta poleks see lihtsalt võimalik!”
Sportlast saadab suur eneseusk
Spordineiu leiab, et vaatamata raskustele kulub praegune kogemus talle tulevikus kindlasti marjaks ära. „Mõni tipp peab teadma ainult kellaaega ja kohta, kuhu õigeks ajaks kohale minna. Eks ikka vahel häirib, kui pingil üksi uiske jalga pannes kõrvalistujat vaatad ja näed, et teda on kohapeal toetamas nii treener, tehnik kui ka füsioterapeut. Intervjuudes uuritakse tihti, miks nii ja mitte paremini. Siis tahaks öelda, et me võrdleme ju võrreldamatut! Sellel ei tohi end häirida lasta ja lõpuks olen ma oma tee ise valinud, nii ongi. Ei ole tiimi, ei ole koondist ja tuleb uskuda, et nii on ka võimalik,” teatab Saskia Alusalu enesekindlalt.
Südikust jagub ja ega ilma polekski võimalik. „Praegu algab viies aasta, kui olen kiiruisutamisele täielikult pühendunud. Ma isegi ei tea, mida tähendab mitte viitsida trenni minna. Eks vahel ikka jään veidi venima, aga üldjuhul ei pea ju kuskil täpselt kellaajaks olema ja lähen siis lihtsalt veidi hiljem. Seda, et üldse ei trenni minna ei taha, pole veel kordagi olnud.”
Mis edasi?
Ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt, jõunäitajad on paranenud ja treeningmaht suurenenud. „Olen asjade seisuga üpris rahul. Paar nädalat olin põlvega hädas ja tuli treeningud veidi ümber teha, et vähem koormaks. Mida aeg edasi, seda spetsiifilisemaks trennid lähevad. Esimene MK-etapp on novembri lõpus, kokku peetakse nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas neli võistlust, mis on suhteliselt järjest. Eks ole näha, kuidas läheb,” on Saskia lootusrikas.
„Ma ei tea, mis tulevikul mulle veel varuks on. Teen kiiruisutamist päevani, kui ma tunnen, et enam ei taha. Ala on kahtlemata väga nõudlik ja raske, nõuab pidevat tööd ja distsipliini. Sellele pole võimalik pühenduda, kui ei meeldi. Aega mul on, mullu MM-il võitles hõbeda välja üks 45-aastane ja üle kolmekümneseid sportlasi on kiiruisutamises üsna palju. Kui võimalusi ja tahtmist jätkub, siis niipea ära ei lõpeta. Samas spordis garantiid ei anta ja praeguse elu kõrvalt pole mul võimalik ka näiteks ülikooli astuda. Paberid said küll kunagi Tartusse kehakultuuri sisse viidud, aga sinna see jäi, sest kahjuks pakutakse Eestis praegu vaid täiskoormusega õpet,” kurdab Saskia.
Sportlane loodab, et kunagi saabub aeg, kui kaugõpet pakutakse ka arvuti vahendusel. „Praegune süsteem minu jaoks ei toimi, hea meelega teeksin spordi kõrvalt ainepunkte, aga pole võimalik. Paljudele saab see suureks probleemiks, kui ühel hetkel rahastus otsa saab ja spordiga lõpetatakse. Siis oled punktis, kus sul pole haridust ega tööd, võib-olla oma kodu ega peretki. Loodan, et minuga nii ei lähe. Pealegi on üksinda toimetamine andnud mulle kindluse, et saan igas olukorras enda peale loota,” ütleb Saskia.
Uisutades maailma avastama
Reisida ja erinevate maadega tutvuda saab Saskia omajagu, kiiruisutamine on spordineiu viinud 20 riiki, nende seas Venemaale, Kasahstani, Jaapanisse Itaaliasse ja USA-sse. Kogemuse pealt nimetab ta tugeva uisuriigina esmalt Hollandit, siis Venemaad, Kanadat ja Jaapanit. „Võib öelda, et kiiruisutamine on väga rahvusvaheline. Muide, on üritatud uurida, millised võiksid olla ühest või teisest rahvusest kiiruisutajate kehaproportsioonide konkreetsed eelised, kuid sellega pole väga kaugele jõutud. Tegemist on vastuolulise alaga, kus tähtis on ka vastupidavus, samas tuleb olla väga jõuline ja näiteks hea painduvusega. Keeruline kombinatsioon eri faktoritest teeb spordiala väga huvitavaks.”
Saskia Alusalu
Sündinud 14.04.1994
Alustas kiiruisutamisega 2006. Aastal Väino Treimani juures
Püstitanud kiiruisutamises 80 Eesti rekordit
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Terje Atonen / erakogu
