Riigikogu liige Lauri Luik sobib suurepäraselt sportlike riigitöötajate sarja järgmiseks külaliseks. Koolispordi Liidu presidendina töötab ta aastast 2011 selle nimel, et noorte tervise üldine seisund paraneks, ja isikliku sportliku eeskujuna kutsub kõiki spordiradadele harjutama.
Lauri lapsepõlv möödus vennaga (Margus Luik, Kristiine gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ning 25-kordne Eesti meister käimises) kodumaja hoovis ja ümbritsevas metsas mängides. Aktiivne liikumine oli laste igapäevaelus tähtsal kohal – 6 km teekond kooli ja tagasi läbiti jalgsi, mis aitas tosina aastaga laduda üsna korraliku aeroobse põhja. Vanemate hea eeskuju on olnud vendadele oluline suunanäitaja ning koolis oli kehalise kasvatuse tund kahtlemata üks lemmikutest, kuna poisid said end füüsiliselt, aga ka vaimselt proovile panna.
Pisikese poisina alustas Lauri Haapsalus kergejõustikutrennidega, käis gümnaasiumi ajal kolm aastat korvpalli mängimas ja hakkas ülikooli aastatel tegelema jooksmisega, sörkides esialgu niisama. Kuna aga Margus tegeles võistluskäimisega juba tipptasemel, nakatas spordipisik Lauritki rohkem, mistõttu muutusid ka tema treeningud tõsisemaks. Treener Endel Susi, vennas ja hiljem ka Urmas Randma tegid treeningplaanid, mille järgi hakkas ta korrapärasemalt jooksma.
Eesti meister automudelismis
Lapsena tegeles Lauri ka automudelismiga. Ta armastas väga mudelautodega mängida, eriti veel neid kokku panna ja lahti võtta. „Algusaastatel meisterdasime mudelid sisuliselt algusest lõpuni ise. Näiteks kummid treisime vanadest plätudest, raamid lõikasime ise või lasime lõigata metallplaatidest ja jootsime kokku, kered tõmbasime kilest jne. Mootorid siiski ostsime või rentisime. Kuna need olid väga kallid, piirdusin mina rendimootoriga. Mida aeg edasi, seda enam lisandus kalleid välismaiseid valmisdetaile ja seda ebahuvitavamaks asi muutus,” meenutab Lauri oma hobi. 1995. aasta oli aga Laurile automudelismis kõige eredam. Sellest ajast kaunistab tema riiulit kohalikust Läänemaa dolomiidist treitud Eesti meistrikarikas klassis N-15, mis oli selles vanuses kõige populaarsem võistlusklass ning stabiilne ja keskmiselt kiire. Samas jäi see selgelt alla suurte poiste klassile, mida kutsuti vabaklassiks. Viimaste mudelid olid ülikerged ja tippkiirus sirgetel ulatus 90km/h. N-15 omadel ehk 50–60km/h. Laurile meenub, et suhtus kodurajal toimunud Eesti meistrivõistlustesse väga tõsiselt. Konkurendid olid tugevad ja nende kallid mootorid tema omast tunduvalt paremad, kuid stabiilne taktikavalik tõi Laurile Eesti meistritiitli.
Foto: Sportfoto.com
Orienteeritud tulemustele
Esimese poolmaratoni läbis Lauri 2005. aastal kõigest tunni ja 28 minutiga. Selle üle oli hea meel, kuna sinnani oli ta võistelnud valdavalt keskmaadistantsidel, kuid neilgi üsna vähe. Mees arendas kiiruslikke võimeid ja on nüüd poolmaratoni distantsil jõudnud ajani 1:17.20. Maratoninile läks ta esimest korda 2007. aastal, mil läbis distantsi kolme tunni ja 21 minutiga. Praeguseks on Lauril joostud 13 maratoni, nendest neli kodumaa pinnal. Isikliku rekordiga 2:49.19 Lauri veel rahule ei jää ja püüab kindlasti enamat. Tema tugevaim omadus on lahenduste leidmine ja kindel põhimõte asjadega liiga kergelt mitte leppida. Ta teab, et maratonis on varu – tuleb vaid eesmärgid niimoodi seada, et oma tulemus ära teha. Üks orientiir on Laurile hea konkurendi Meelis Atoneni tippmark 2:39, kuid esialgu võtab ta sihikule aja alla 2:45.
Aega võiks olla rohkem
Milliste koormustega ta riigikogu liikme ja perepeana harjutab, et jätkuvalt alla kolme tunni maratone joosta? „Olen püüdnud ettevalmistaval perioodil joosta keskmiselt vähemalt 100 km nädalas. Viimasel paaril aastal pole suutnud sellest kinni pidada, kuna ei raatsi ega ilmselt suudakski laste arvelt nii palju aega treeningutele pühendada. Pärast tööpäeva lõppu ei jää just ülemäära palju aega, et lastega enne nende uneaega mängida, seega olen üsna sageli märkinud treeningpäevikusse jooksu stardiajaks kell 22 või 23. Muidugi on see rumalus ja sellisel kellaajal intensiivset treeningut enam ei tee, pigem rahulikud sörgid,” räägib Lauri oma ajakavast ja lisab, et reeglina on ta hooaja vältel proovinud igasse nädalasse mahutada 3–4 kvaliteettreeningut, 2–3 anaeroobset jooksutrenni – lühikesed lõigud, fartlek (kiiruslõikude treening) ja pikemad lõigud –, ning ühe pika rahuliku otsa (20–35 km). Ülejäänud jooksud on lihtsalt taastavad sörgid. Talvel mees suusatab ja püüab võimalikult tihti ujuda.
Parlamendiliikmete maailmameister
Lauri võib uhkusega ka maailmameistritiitlit kanda, sest 2008. aastal tuli ta Krakowis toimunud parlamendiliikmete maratonijooksus maailmameistriks. Ise nimetab ta seda vahvaks eneselohutamise ja õlalepatsutamise tiitliks, mis tuju alati heaks teeb, kui keegi seda mingil põhjusel mainib. Krakowis oli Lauril elu teine maraton ja kuna ta suutis täita seatud eesmärgi ehk läbida distantsi ajaga alla kolme tunni, oli ta väga õnnelik. „Mäletan selgelt tunnet, kui jõudsin 40. kilomeetrini ja mõistsin, et tulebki alla kolme tunni ära. See emotsioon kaalus kindlasti üles ilusa suure karika, mis ehib nüüd minu riigikogu töökabinetti,” ütleb Lauri.
Krakowi finiš Foto: erakogu
Konkurente üle maailma
Eestlased olid neil võistlustel varemgi kõneainet tekitanud, kui 2005. aastal tõi Meelis Atonen sealt koju kuldmedali. Kolm aastat hiljem sõitsid riigikogu delegatsioonis Krakowisse Lauri Luik, Jürgen Ligi ja Margus Lepik, Atonen oli samuti nendega, kuigi oli selleks ajaks parlamendist juba lahkunud. Ilm oli võistluspäeva hommikul üsna karge ja vihma sadas, kraadiklaas näitas vaid 8 pügalat üle nulli. Saadikuid oli võistlusrajale tulnud kümnekonnast riigist, kaugemad tulijad olid saabunud koguni Keeniast, teiste hulgas Bostoni, Berliini ja Praha maratoni võitja Elijah Lagat, kelle tippmark on koguni 2:07.41! „Seekord jooksis ta poolmaratoni ja jäi parlamendiliikmete arvestuses viiendaks. Aastad olid teinud oma töö,” räägib Lauri ja meenutab enda tollast jooksu: „Kahest vanast musketist kõlas stardipauk. Üritasin joosta hästi ökonoomse sammuga, et hoida energiat. Kuna debüütmaraton oli seljataga, teadsin juba hästi, mida tähendab, et maraton algab 32. kilomeetrist. Seega proovisin kõigest väest sinnani heas konditsioonis püsida. Ka hea stardipositsioon võimaldas jooksu alustada ilma suurema tunglemiseta.”
Raske rada, kiire jooks
Esimesel kilomeetril märkas Lauri, et stardist on möödas kolm minutit ja 50 sekundit. „See oli alustuseks selgelt liiga kiire. Arvestades seda, et eesmärgi täitmiseks pidin jooksma 4.15/km. Edasi üritasin end ohjeldada. Kuni kümnenda kilomeetrini jooksime ühes Jürgeniga ja 10 km vaheaeg tuli alla 41 minuti. Jalad olid selleks ajaks juba korralikult vihmaveest läbi vettinud, mis tegi jooksusussi märgatavalt raskemaks. Rajal, mis kulges läbi Krakowi vanalinna ja sealt edasi äärelinna piirkonda, ma eriti midagi jälgida ei jõudnud, kuigi oleksin tahtnud, sest viibisin selles vanas kaunis linnas esimest korda,” jutustab ta edasi.
Jürgen Ligi ja Lauri Luik Krakowis, kus Ligi sai Luige järel 2. Koha ning Eesti võistkondlikult esimese koha. Foto erakogu
Õnnelik võitja
Poolel teel sai mees aru, et peab lõpuni vastu. Kogu energia ja tähelepanu olid suunatud sellele, et püsida tempos. Mitte enam 4.15 vaid 4.00- 4.10/km kohta. Ta sisendas endale järjepidevalt, et tuleb alla kolme tunni ära, laadis sisse teise energiageeli ja vuhas finiši poole. Kaks kilomeetrit enne lõppu Lauri enam eesmärgi saavutamises ei kahelnud. Kui stardist oli möödunud 2:57.43, ületas ta kurnatuna finišijoone ja sai väsinult, kuid õnnelikuna kaela kuldmedali.
Lauril on aga kahju, et kodusel SEB Tallinna maratonil pole siiani kuigi suurt õnne olnud. Viimati läbis ta selle 2011. aastal. „Kuigi emotsionaalselt olen just sel võistlusel kõige enam soovinud head aega joosta, tegu on ju ikkagi Eesti meistrivõistlustega. Ma pole kindel, kas sel aastal maratoni üldse jooksen, kuna muude kohustuste tõttu olen treeninud väiksemate mahtudega ja pigem lühemaid distantse silmas pidades. Ehk jooksen 10 km või poolmaratoni. Aga kindel on, et kaasa tulen kindlasti elama.”
Foto: Sportfoto.com
Spordivaldkond on südamelähedane
Mida on aga Lauri parlamendi liikmena kultuuri ja spordi valdkonnas korda saatnud ja mida soovib veel teha? Tähtsaimate seadusemuudatustena nimetab ta treeneritele lisapalgatoetuse leidmist ja sporditegevuselt erisoodustusmaksu kaotamist. Spordiseaduse kaasajastamine ja spordipoliitika põhialuste vastuvõtmine riigikogus on vast seadusloome poole pealt enim märkimist väärivad. Valdkonnaminister peab nüüd andma kord aastas parlamendi täiskogu ees ülevaate spordivaldkonna arengutest ja tulevikuplaanidest. Dokumendis on kindlaks määratud Eesti spordipoliitika eesmärgid ja arengusuunad aastani 2030, mida soovitakse saavutada nii valdkonna arenguks kui ka spordi kaudu elukvaliteedi ja elukeskkonna parandamiseks. Spordi- ja liikumisharrastuse toetusrühma eesmärk on eelkõige juhtida riigikogu liikmete tähelepanu spordi ja tervislike eluviiside olulisusele, kuid loomulikult toetada ka kõikvõimalikke valdkonda puudutavaid seadusmuudatusi ja taristuprojekte. Hasartmängumaksu nõukogus töötades oli Lauril võimalus toetada sadu väärt spordialgatusi. Riigieelarve regionaaltoetuste vahenditest on ta igal aastal ka mõnda liikumisharrastusega seotud kohalikku taristuprojekti toetanud.
Noorte parema tuleviku nimel
2011. aastal usaldas Eesti Koolispordi Liidu (EKSL) liikmeskond Laurit koolispordi valdkonda juhtima. Igapäevane praktiline tegevus noorte tervise edendamiseks ning elukestva sõpruse tekitamiseks spordi ja tervislike eluviisidega on Lauri jaoks olulisem kui eelloetletud seadusandlikud muudatused. „Koolispordi Liidus on suurepärane, professionaalne ja kogenud meeskond, kellega koos töötada on nii au kui lust. Töötame selle nimel, et Eesti noorte tervise üldine seisund paraneks. Kahtlemata on kandev roll kodul, kuid usume, et koolispordi valdkonnas suudame pakkuda noortele lisatuge ja -motivatsiooni. Pingutame selle nimel, et kõik Eesti koolid oleksid meie tegemistesse ühel või teisel moel kaasatud. EKSL-i vanemad traditsioonid on aastakümnete pikkused. Näiteks teatevõistluste sari „Tähelepanu, start!” sai alguse juba 1957. aastal!” meenutab Lauri ja lisab, et samas püütakse programmi tuua uusi alasid, et trendidega ja noorte huvidega kaasas käia.
Eesti Koolispordi Liidu suvemängud „Meri ja päike” (2016). Lauri (ees vasakult kolmas) koos poja Rasmusega. Foto Eesti Koolispordi Liit
Oluline on liikumisrõõm ja tervis
„Sel aastal on EKSL-i võistluskalendris 16 spordiala, muuhulgas ka spordimälumäng „Bumerang” ning lisaks õpetajate ja koolijuhtide võistlused. Tähtsustame õpetaja rolli õpilase kujundamisel väga kõrgelt. Õpetaja on lapsevanema kõrval tähtsuselt teine noore inimese elu kujundaja, seepärast anname igal aastal välja ka 1000-eurost aasta spordisõbralikuma õpetaja tiitlit,” räägib Lauri ja toob esile veel innovaatilise interaktiivse õppematerjali, mille loomise eesmärk on aidata õpilastel ja õpetajail paremini valmistuda kehalise kasvatuse tunniks. „Materjal on üles ehitatud kehalise kasvatuse riikliku õppekava baasil ning sisaldab kõiki olulisemaid tunnis käsitletavaid spordialasid ja nende üksikasju. Nii saab õpilane juba kodutööna teoreetilise tausta selgeks teha, mis võimaldab niigi lühikest koolitundi praktilise tegevuse tarbeks kasutada,” selgitab Lauri ja kinnitab lõpetuseks: „Koolispordis pole peamine võit, vaid eelkõige osalemine ja liikumisega kaasnev rõõm ning parem tervis. Vaim saab piiramatult areneda vaid siis, kui füüsis on korras. Terve ja arenev keha harmoonias avarduva vaimuga ongi meie eesmärk.”
