Mart Maasikrand taipas juba kümmekond aastat tagasi, et massiosalustega linnamaratonid ei paku talle midagi – joosta on kitsas ja jooksurütmi leidmine võtab aega. Hoopis unikaalsemaid elamusi pakuvad polaarjooksud.
Kui Mart oli maratonikorjaja karjääri alguses, jäeti lumepuudusel ära vana-aasta heategevusmaraton ja lööduna hakkas mees internetist talvemaratone otsima, mis hoolimata külmast ja lumest ära peetakse. Nii leidis ta Polar Circle Marathoni Gröönimaal, mis tundus igati eksootiline ja põnev, registreeris ennast varakult ja 2011. aasta oktoobris jooksis esimese polaarmaratoni, teadmata, et sellest saab alguse polaarmaratonide kollektsioon.
2013. aastal järgnes Tromsø Midnight Sun Marathon ja 2014. aastal Spitsbergeni maraton Teravmägedes, mida läbi huumoriprisma on tutvustatud kui turvalisemat maratoni – nimelt elab Teravmägedes jääkarusid rohkem kui inimesi ja seetõttu peab linnast väljas olevatel rajalõikudel jooksjaid jahipüssidega turvama.
Jooksuarmastus
Lapsepõlves tegeles Mart väga erinevate spordialadega, kuid pühendus tõsisemalt kehakultuurile taas 1990. aastate lõpupoole kaitseväes. Mart külastas jõusaali ja alustas jooksutreeningutega. Jooksust kujunes harjumus ning 2005. aastal pani ta end kirja Tallinna maratoni 10 km distantsile ja hiljem ka teistele 10 km jooksudele. Järgmine samm olid maratonid. Ultrajooksuni jõudis mees aga arusaamisest, et algusaastatel, peljates maratonide lõpuosas suurt ära kukkumist, jooksis ta (ja jookseb praegugi enamikul maratonidel) esimese poole üsna rahulikult, üritades lõpuosas tempot tõsta. See aga tähendas, et finišijoont ületades oli mees küllaltki reibas, mis pani ta mõtlema, et saab hakkama ka pikemate distantsidega. Kümmekond aastat tagasi osales ta lisaks jooksmisele mõne hooaja ka rattamaratonidel, kuid see läks tehnikaspordiks kätte ja praegu teeb ta rattatreeninguid jooksudele vahelduseks.
Jooks annab energiat
Mis Marti jooksma motiveerib? „Sellele küsimusele ei olegi lihtne vastata sellepärast, et maratonide kogumine ja selle käigus aeg-ajalt üle nädala või suisa igal nädalavahetusel maratone joosta ei pruugi lõppkokkuvõttes kõige tervislikum harrastus olla. Samas, minu tasemel joostes – kellega ja mille nimel ikka nii väga võistelda,” mõtiskleb Mart ja lisab, et siiani ei ole vaatamata 81 maratonile ja mõneteistkümnele ultrale ühtegi sellist vigastust või tervisehäiret olnud, mis kirurgilist vahelesegamist vajanuks. „Ilmselt seetõttu, et kui kuskilt kiskuma või valutama on hakanud, olen kohe jooksutreeningutelt pikkadele jalutuskäikudele, rattasõidule ja ujumisele üle läinud või suisa nädalakese puhanud. Mis võistluslikkusesse puutub, siis võistlusmomente, kus asja tõsiselt tuleb võtta, on olnud 24 tunni jooksu EM-il ja MM-il, kus olen mõnel korral Eestit esindanud. Seal ei vaata ega oota, et kas on hea või halb päev, annad endast parima,” räägib Mart. Ta on veendunud, et mõistlikul viisil kehakultuuriga tegelemine on investeering tulevikku, jooksmine hoiab kehakaalu kontrolli all, silm särab ja karv läigib ning hoolimata sellest, et jooksmine energiat kulutab, annab ta seda teisalt juurde.
Taastuma peab korralikult
Esimese maratoni jooksis Mart 2007. aastal Otepäält Tartusse, olles võtnud eesmärgiks joosta pisut alla nelja tunni. Reaalsus oli 4:44.26. „Tundus, et see oli kõige raskem asi, mida ma kunagi teinud olen, ja niipea seda uuesti proovima ei peaks. Kuid pärast kerget sauna ja kosutavaid sööke-jooke kodu poole sõites mõtlesin, mis valesti võis minna, mida järgmine kord teistmoodi teha … ja seda võimalikult varsti … Siis mõtlesingi välja taktika, et alustan eelmise maratoni läbimise keskmise tempoga ja lõpus, kui jaksu on, panen juurde. Taktika oli üsna edukas, kuna mitu aastat parandasin pea iga maratoniga oma isiklikku tulemust,” räägib Mart.
Kui pärast võistlust lubab ta endale veidi rämpstoitu, siis järgmisel päeval käib ujumas või sõidab rattaga ja paari päeva pärast teeb pikema jalutuskäigu metsas. Mida pikem on olnud jooksudistants, seda hiljem hakkab ta uuesti jooksutreeninguid tegema. „Saunas käimine ja eriti just vihtlemine on taastumiseks hea, vihtlemine asendab mulle ilmselt massaaži,” arvab Mart.
Kes tahab, leiab võimaluse
Mardi praegune tööandja vanglaamet nõuab töötajatelt head füüsilist vormi ja on selle saavutamiseks neile ka mitmekülgseid võimalusi loonud. Mart on sportimisvõimalusi kasutanud ja end vormis hoidnud ning leidnud kokkuhoidliku inimesena võimalusi, et korra aastas väljaspool Eestit polaaraladel joosta ja matkata. Heidamegi põgusa pilgu tema polaarjooksudele.
Polar Circle Marathon
Mart jooksis esimese polaarmaratoni Gröönimaal, kui Kangerlussuaqis toimus 2011. aasta oktoobris Polar Circle Marathon. Eksootilist elamust pakub rada, mis ületab jääliustiku ning kulgeb läbi kivikõrbe ja tundra. Temperatuur on talutav, õhtul-öösel kuni 10 külmakraadi ja päeval 4–5 külmapügalat.
Asjatundjad soovitavad talvisel ajal kehakultuuriga tegeledes kihilist riietust, mida Mart Gröönimaal eeskujulikult järgis. Kubujussiks pakkimine head ei too, oluline on mitte ehmuda stardi eel näpistavast külmast, vaid mõelda, et järgnevad 42,195 km on aega ennast soojaks joosta.
Foto: Albatros Adventure Marathons
Ekstreemsed tingimused
Mart meenutab, et stardis oli kell 9.30 eri andmetel koguni 21 või 16 miinuskraadi, tundus pigem 21 kanti ja ega armu eriti ei antud – 100 meetrit tasast maad ja algas 5 km pikkune tõus. Lisaks sellele puhus valus vastutuul. Edasi aitas vaid teadmine, et pärast saab kogu selle osa ju allamäge joosta, et siis jätkata tõusude ja laskumistega teed Kangerlussuaqi poole. Rängim osa esimesest tõusust kujutas endast tõusu liustiku äärelt 4 km tähisest raja pea kõrgeimasse punkti, mis asus 5 km tähise juures. Elu ei teinud kergemaks lumi, mis ulatus põlveni, kohati isegi üle põlve. Tagantpoolt tulijatele olid pisut abiks eesjooksjate jalajäljed. Kerge ei olnud ka kahe künka vahel tekkinud tuulekoridoris, kus osal jooksjatel tekkis hirm, et torm lükkab nad kõrval asuvasse kuristikku. 21 km-l asus joogipunkt, kus pakuti esimest korda ka sooja jooki ja energiabatoone. 21 ja 22 km vahel olnud ränk tõus ei tundunudki enam nii raske. Enne lõppu üllatas tõus 39 ja 40 km vahel, kuid sellestki sai kiirkõndi tehes üle ja tuju läks eemal asuvat linnakest nähes paremaks. 42 km tähis oli juba Kangerlussuaqi linnakeses sees. Finišisse jõudis Mart ajaga 4:45.24.
Tromsø Midnight Sun maraton juunis 2013
Sellele maratonile anti start kell 20.30 õhtul, turistina jalutas Mart nii eelneval kui ka maratonipäeval palju ja tulemust seetõttu tegema ei läinud. Võistluspäeval sadas vihma. Rada kulges linnatänavatel ja lõpupoole paistis olevat ka üsna lauge, kuid alguses oli jooksjatel vaja kaks korda ületada suure kõrge kaarega sild. Finišis oli Mart ajaga 3:47.04.
Sarnaselt Mardiga olen ka mina samal võistlusel 2010. aastal vihmaga jooksnud ja keskööpäikesest ilma jäänud. Võistlust võib soovitada ja vast õnnestub järgmistel eestlastel keskööl päikest näha.
Spitsbergeni Maraton Teravmägedes
Spitsbergeni maratoni starti ilmus 57 osavõtjat üle terve maailma. Start anti kohaliku spordikeskuse eest, jooksjaid saatmas püssinaised, kes asusid jääkarusid eemale peletama. Maraton toimus kahel ringil, millest enamik kulges külas ja selle lähiümbruses asuvatel teedel. Rajaprofiil eriti raske ei olnud, kerged tõusud, langused ja tasane maa, kuid 17–18 km vahepeal algas korralik, ligi 2 km tõus. Finišis oli Mart tubli ajaga 3:54.58, mis andis 56 lõpetaja hulgas 22. koha. Õhutemperatuur oli 5–7 soojakraadi ja lagedal puhunud tuulega toimunud võistlusel oli kõige meeldejäävamaks jooksjatele raja ääres kaasa elanud kelgukoerad, kes möödujaid kooris ulgumise ja haugatuste ning sabaliputustega saatsid.
Asja ka pjedestaalil
2015. aastaks oli Mardile selge, et polaarmaratonidest on saamas kollektsioon. Ta märkas, et Soomes Lapimaal on võimalik joosta nädalase vahega kaks polaarmaratoni ja kokkuhoidliku inimesena otsustas, et väntab Sallast Utsjoki Teno maratonile rattaga. Kahe maratoniga polaarseiklus kestis 10 päeva ning sisaldas kokku umbes 1100 km rattasõitu ja 84,4 km võistlusjooksu.
Salla Midnight Trail maratoni täisdistantsi 11. juulil kell 21 võtsid ette kaheksa meest ja kuus naist. Mart alustas rahulikult, kuna tegemist on korraliku maastikumaratoniga, nõudlike tõusude ning juurikaid ja kive täis singlitega Sallatunturi ümbruses. Mart jooksis tõusvas tempos ja finišis selgus, et oli kolmas ajaga 4:44.55. Nüüd oli tal pärast hommikusauna asja ka keskpäevasele autasustamisele, kus Mart võttis vastu uued NewBalance’i ketsid.
Rattaga järgmisesse starti
Kuni järgmise maratonijooksuni Utsjokil väntas Mart päevade kaupa rattasadulas vastavalt 121, 120, 88, 112 ja 86 km ning elas läbi erinevaid seiklusi kummi purunemisest sääskede puremise ja kõva vastutuuleni. Vastutuul tähendas seda, et ülesmäge arendas ta rattaga kiirust 8–9 km/h ja allamäge 12–13 km/h. Vastutuules pidi kindlasti väntama ka allamäge, kuna muidu oleks lihtsalt seisma jäänud. Milline karastus enne järgmist maratoni!
Mees telkis tavaliselt samblasel metsaasemel, nägi põhjapõtru ja sõi vahelduseks poroburgerit. Päev enne jooksu tegi ta ühe rattavaba päeva ja nautis jalgsimatka Kevo rahvuspargis.
Teno maraton 18. juulil Utsjokil toimus veelgi hõredamas konkurentsis kui Sallatunturil – kohal oli kaks naist ja kaheksa meest. Maratoonarite start oli kell 11, rada kulges sedakorda kergliiklusteel ja maanteeservas, olles tõusude- ja langusterohke, joosta tuli kaks ringi. Finišisse jõudis Mart neljandana ajaga 3:45.03. Pärast maratonijooksu oli vaja jõuda kolme ja poole päevaga Utsjokilt Kolarisse rongibussi peale, mis tähendas seda, et esimese tagasisõidupäeva saldosse kogunes mehel 42,195 km jooksu ja 105 km rattasõitu ning edasi väntas päevas 183 km, 106 km ja viimasel päeval Kolarisse jõudes puhkuseks 35 km. Sealt sõitis ta rongibussiga Kemisse ja hiljem rongiga Helsingisse.
Uute seikluste poole
2016. aastal osales Mart Rovaniemi 66 km jooksul, mille tõusud ja värskelt maha sadanud lumi raskeks tegid. Nii jõe- kui järvejää, mis muidu on sellel maal sile kui maantee, oli sulailmadega vaheldumisi sadanud lumest täis kuhjatisi, lahvandusi ja mõrasid, mida kattis pehme lumi. Metsas looklev lumesaanirada oli jällegi pehme ja lumepudrune. Ajalised või kohalised eesmärgid võis Mart unustada, eesmärgiks oli soov ellu jääda. Kui jääl olev rada vähegi lubas, tegi ta kerget jooksusammu, kui jälle läbi vajuma ja tagasi lipsama hakkas, siis võttis ette kõnni. Finišis oli Mart neljas jalamees.
Tänavu jooksis Mart Tallinnas isikliku maratonirekordi 3:16.43 ning püüdleb uute seikluste ja polaarmaratonide poole. Seoses Eesti vabariigi juubeliga kingib Mart järgmisel aastal oma 100. maratoni Eestile. Juubelimaratoni jookseb mees loodetavasti 2018. aasta detsembris Vändras.
Tekst: Meelis Koskaru
