Autogrammitund Tiit Karuksiga

Literaat Mart Soidro kogus oma raamaturiiulitelt kokku kõik Tiit Karuksi kirjutatud ja koostatud raamatud, kutsus autori kohvikusse ja palus elavalt legendilt neisse autogrammi. Sellega asi ei piirdunud. Oli, mida meenutada.

 Tegelikult võiks selle portreeloo pealkiri olla ka „Õnnesärgis sündinud”. Nojaa, Tiit Karuks (sünd 1946) on küll näinud sõjajärgseid koledusi, aga saanud samas hea hariduse Tallinna Reaalkoolis (tollases Tallinna 2. keskkoolis), põikas korraks Tallinna Tehnikaülikooli (Tallinna Polütehnilisse Instituuti), aga lõpetas Tallinna Ülikooli (Tallinna Pedagoogilise Instituudi) eesti keele ja kirjanduse erialal. „Tänu laiskusele” ei saanud Karuksist Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teadurit, vaid Eesti Raadio toimetaja (1970). Ja nagu Tiit Karuks oma mälestusteraamatus „Elu nagu kümnevõistlus” (2013) väidab, tundis ta raadiomajas end mugavalt. Eriti vanas majas.

Pilk „teenistuslehele”. Tiit Karuks on töötanud Eesti Raadios aastatel 1970–1982, 1991–1996 ja 2004–2012, Kuku raadios aastatel 1996-2003. Ta oli Spordilehe korrespondent 1981-1992 ja Postimehe arvamustoimetaja 2003–2004. Vähe sellest! Karuks on Valgetähe medaliklassi teenetemärgi kavaler (2001), teda on tunnustatud Eesti Ajakirjanike Liidu aastapreemia (1987), Eesti Raadio aastapreemia (2005) ja Eesti Ringhäälingute Liidu kuldmikrofoniga (2009). Raadiolegend on osalenud ajakirjanikuna kaheksatel olümpiamängudel ja intervjueerinud paljusid maailma vägevaid.

… ja istunud 1980. aastal Propelleri laulus „Heli nälg” vangitornis.

Mida üks hing veel võiks ihata?

Saatusega rahul

Põhimõtteliselt arvan ka ise nii. Võin oma saatusega rahul olla. Võib-olla olen nendest eelmistest kuulsustest, kellest sa kirjutasid (Toomas Uba, Gunnar Hololei, Lembitu Kuuse), erinev seetõttu, et tegutsesin eri valdkondades. Näiteks aastatel 1970–1982 olin noortesaadete ja „Päevakaja” toimetuses, kuigi ma tegin sel ajal kaastööd ka Spordilehele ja käisin Moskva olümpiamängudel.

Ka Kuku raadios ei olnud sport mu põhitöö. Olen armastanud öelda: ainult spordist rääkides ja kirjutades ei toidaks ma oma hinge ära.

Olen elus saanud teha kõike, mis mu hing on ihaldanud.

Tuttav tunne, oleme Karuksiga selles mõttes hingesugulased. Karuks armastab tsiteerida Ernest Hemingwayd ja „Pidu sinus eneses”. Tõsi, ta ei ole nooruses elanud Pariisis, vaid hoopis Tallinnas, Liivalaia (Kingissepa) tänavas. Karuks ei võtnud sealt hilisemasse ellu kaasa nõukogudeaegset taaka, pigem meenutab heldimusega kooliaastaid ja Eesti-aegseid pedagooge. Tiit on suur ajaloohuviline ja jõudis ka kirjanduse juurde varakult – keskkooli lõpuks olid raudse eesriide taga oleval poisil Underi ja Visnapuu luuletused tuttavad ning hulk Gailiti, Kivikase, Ristikivi ja Kalmuse romaane juba loetud. Nende lugemine võis olla huvitavamgi kui kükitamine higises võimlas või vesisel staadionil.

Karuks istus vangitornis …

Aga ma tean, et ajakirjale Sport neid ridu ritta seades kõnnin libedal jääl ja tulen algusküsimuse juurde tagasi: kuidas siis vangitornis istumisega oli?

Nagu sa tead, polnud sellel laulul jalgpallimängu ja minu karistamisega mingit seost. Peale selle, et nii Propeller kui mina saime eetrikeelu (köhatab ja ilmselt arvutab, mitmendat korda ta seda lugu räägib). Tegin Eesti Televisioonis aastatel 1977–1980 roki- ja džässimuusikasarja „Heli jälg”. Ütlesin enne viimast saadet Volgile (Peeter Volkonskile), et keerake lõpetuseks ka üks väike käkk. See saade lindistati juuni alguses, eetrisse läks augustis ja jalgpallimäng toimus 22. septembril, n-ö Tallinna vabastamise päeval.

Tiit Karuks oli juba siis avaliku elu tegelane ja ühtäkki istus ta ühes laulus vangitornis. Võib vaid spekuleerida, mida nõukogude kruvikeerajad ja struktuuride jõumehed pärast Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimatši tundsid. Mida Karuksiga peale hakata, kui „mingisugune Propeller” oli juba mõni kuu varem avalikkust teavitanud, et Karuks on istub vangitornis. Nali naljaks, aga nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, oli see laul Karuksile mõneti kaitsekilbiks, sest võimumehed ei saanud ju käituda nende jaoks kõige vihatuma ansambli sõnade järgi.

See oli minu ja Olav Osolini idee, et Moskva olümpia-aasta võiks lõpetada lõbusa üritusega, tele- ja raadiomeeste jalgpallimatšiga.

Üritus oligi lõbus kuni lõpuvileni. Lasknuks komitee juhtkond ansamblil Propeller lubatud lood ära laulda, lõppenukski kõik kenasti. Aga ei, vaja oli ära keelata! Kohal viibivates koolinoortes tekitas see muidugi protesti. Ka mina olin üks neist ulakatest, kes 37 aastat tagasi Kadrioru staadionil miilitsatele trääsa näitas ja hiljem trammi kõigutas.

See oli Raimund Penu (Riikliku Raadio-ja Televisioonikomitee esimehe) rumalus. Tuli mängu vaheajal punetades minu juurde: „Karuks! Homme lahkumisavaldus lauale!” Küsisin: „Mis on minu töö seos tänase üritusega?” Sõber Tiit Rääk oskas karta, aga mina ei osanud karta ka …

Tiit Karuks sai eetrikeelu, mis tähendas seda, et tööl tuli käia ja saateid teha, aga autori teksti ja küsimused luges eetris ette raadiomehe kolleeg.

Mind ju komandeeriti uudistesaadetest propagandasaadetesse „ümber kasvama”. Näiteks intervjuus akadeemik Endel Lippmaaga monteeriti minu hääl välja ja küsimused luges sisse kolleeg Andres Lill.

Mis tunne oli?

Kõigepealt hakkasin uurima tagamaid – milline oli eri inimeste roll selles protsessis, kes keeras suurema, kes väiksema käki, kes võttis fiktiivse komandeeringu endale 22. septembriks takkajärele …

Aga siis kutsus Paalma Jüri mind Spordilehte. Oli mõistlik mees ja lubas oma nime all kirjutada. Spordilehe tiraaž oli parimatel päevadel 72 000.

Ma ei kahetse seda tagantjärele, tore seltskond oli koos. Urmas Eslon oli tollal väga kõva kirjutaja. Vanemad tegijad, Juhan Maidlo, Peeter Kaseoja ja Kuusiku Ott veel heas hoos. Siis veel Tõnu Kees ja muidugi Valerka (Valeri) Maksimov. Hiljem tulid Andrus Nilk ja Deivil Tserp.

Isiklikku

Kohtusime Karuksiga esimest korda 30 aastat tagasi Spordilehe toimetuses, mis asus toona Rataskaevu ja Pika tänava nurgal. Ei mäleta enam, millest me kursusevendade Indrek Kanniku ja Jüri Luigega seal toimetuses rääkisime, aga kindlasti mitte ainult spordist. Küllap rohkem 1980. aasta noorterahutustest, millest sai 1986. aastal juba valjema häälega rääkida. Aga võib-olla tahtsime lihtsalt kokku saada veidi salapärase, ikooni staatusesse tõusnud inimesega. Mehega, kellega sai Eesti asja ajada.

Korra olen ma külastanud Karuksite Mustamäe kodu ja 1989. aastal kutsus Tiit mind Eesti Raadio otsesaatesse, kus arutati Eesti Olümpiakomitee taastamise võimalusi. See oli tudengpoisile muidugi suur au. Küllap mu hääl natukene värises ka, sest olin küllaltki kriitiline selle ettevõtmise suhtes. Rahvuslikult meelestatud noorukile tundus ilmselt kummaline, et okupatsiooni tingimustes taheti moodustada vormilt rahvuslikku, kuid sisult sotsialistlikku moodustist.

Mina ausalt öeldes seda vestlust ei mäleta. Olin tollal põhikohaga Spordilehes, aga oli juba aeg, kus sai ka raadios oma häälega teha saateid. Mäletan, et osa inimesi leidis, et ärme Moskvat ärrita, teeme olümpiakogu. Aga Mart Tarmak ja Arvo Junti leidsid õigusliku järjepidevuse liini ja nii otsustatigi jätkata Eesti Olümpiakomitee tööd.

Hiljem olen kutsunud Karuksi oma raamatute esitlustele, Tiit raadio sporditoimetuse juhatajana aga on palunud minult tagasisidet olümpiaülekannetele.

“Elu nagu kümnevõistlus”

Olen põhjalikult tudeerinud Karuksi koostatud Souli, Albertville’i ja Barcelona olümpiaraamatuid, rääkimata „101 Eesti spordiloost” (2011) ja usutlustekogumikust „Kaheksa kanget” (2015), vaadanud kümmekond korda dokumentaalfilmi „Heino Lipu lugu” (1992) ja arvustanud „Teater. Muusika. Kinos” veidi lustakamat filmi „Englas. Vana soldat” (2015). Karuksit iseloomustavad diskreetsus ja pieteeditunne, lai silmaring ja hea võõrkeelteoskus – ühesõnaga mitmekülgsus. Võib-olla isegi liigne tagasihoidlikkus. Jõulisusest võrreldes Uba, Hololei, aga ka Tarmo Tiisleriga jääb Karuksil ju vajaka. Aga milline läbilöögivõime! Suvalisel vennikesel poleks oskusi ega ka jultumust, et maailma vägevaid tülitada.

Võtame või Karuksi „esimese pääsukese”, 1974. aasta raadiointervjuu hokilegend Gordie Howe’ga (1928–2016), kes mängis NHL-is ja WHA-s aastatel 1946–1980. Kui Karuks Howe’ga Moskvas kohtus, oli Mr. Hockey 46-aastane.

Kanadalased peatusid Rossija hotellis. Kinnine hotell, kagebešnikud olid ukse peal. Aga olime Lääne inimeste välimustega ja meid lasti sisse. Sain suure kommikarbi eest vastuvõtuneiult Howe’ hotellitoa telefoninumbri. Helistasin ja vastu võttis tema abikaasa. Küsisin, kas härra Howe’ga saab rääkida. Proua andis telefoni üle abikaasale. Tutvustasin ennast ja ütlesin, et olen Eestist. Tahtsin hakata seletama, kus see asub, aga Howe teatas: „Ma tean, Eesti juurtega on NHL-i tulevane superstaar Tom Edur, tema häälduses Edjuur.” Oli kohe intervjuuga nõus, pakkus ise aja välja. Rääkisime üle tunni aja ja see jõudis eetrisse kärpimata kujul.

Teine sarnane lugu oli Montreal Canadiensi legendaarse väravavahi Ken Drydeniga, kellega viis mind kokku tollane N Liidu parim hokiajakirjanik Igor Kuperman. Temaga kohtusime esimest korda Moskvas 1987. aastal. Ta kinkis oma raamatu ja ütles, et võiks veel kunagi kokku saada. Kui ma esimest korda 1990. aastal oma sugulastel Torontos külas käisin, helistasin Drydenile, kes kutsuski mind oma koju külla. Tema kodus sain teise pühendusega raamatu.

Intervjueerides võitjaid

Kindlasti oli Karuksi üks tähetund 25. juuli 1980, mil ta tegi koos Tiit Rääguga Moskvas võidujärgse intervjuu olümpiavõitja Jaak Uudmäega. Õigemini „Nõukogude Liitu esindava Eesti NSV sportlasega”, nagu ülemused toonitasid ja südamele panid.

See tõi meile mõlemale parajalt jama kaela. Kui küsisin Jaagult, mida ta mõtles enne ühe põhikonkurendi, Viktor Sanejevi viimast katset, vastas ta vähimagi kõhkluseta: „Kartsin, et nad (kohtunikud) mõõdavad talle ära.”

Tallinna ülemused nimetasid seda poliitiliselt ebaküpseks, isegi provokatiivseks avalduseks, oma jao sain ka mina. Hilisematest lindivariantidest lõigati see küsimus ja vastus välja, aga head kolleegid jätsid ajaloo tarbeks alles ka usutluse algvariandi.

Mul õnnestus seda usutlust kuulata otse-eetris, aga aeg-ajalt panen peale „101 spordiloo” vahel oleva CD, et seda nelja minuti ja 53 sekundi pikkust intervjuud uuesti kuulata.

20. veebruaril 1992. aastal õnnestus Karuksil Albertville’i olümpiamängudel intervjueerida Vegard Ulvangit. Mitte kusagil pressikeskuses, vaid olümpiakülas. Selleks hetkeks oli Ulvang võitnud kolm olümpiakulda 10 ja 30 kilomeetri klassikasõidus ning teatesõidus, kahe päeva pärast ootas nende mängude edukaimat suusatajat ees 50-kilomeetrine maratonidistants.

Norra suusakoondise pressiesindaja Rolf Norberg oli hästi tore mees. Läksin lihtsameelselt tema juurde, tutvustasin ennast ja tundsin huvi, kas oleks võimalik kolmekordse olümpiavõitjaga üks pikem intervjuu teha. Pressišeff võttis mu telefoninumbri, helistas mõne aja pärast tagasi ja palus konkreetseks kellaajaks olümpiakülla tulla. Ta tuli mulle väravasse vastu ja teatas: „Ulvangil on sinu jaoks täpselt pool tundi aega!”

Seda intervjuud saab lugeda Albertville’i olümpiaraamatust („Pooltund super-Vegardiga” lk 32–35).

Aegade side

Veidi kadedaks teeb, et Tiit Karuksil on õnnestunud kohtuda ja intervjueerida 1928. aasta olümpiavõitjat Voldemar Välit (1903–1997) ja Arnold Viidingut (1911–2006), esimest Euroopa meistrit kuulitõukes.

1989. aastal pääsesin esimest korda N Liidu spordiajakirjanike grupi liikmena Rootsis toimuvatele jäähoki maailmameistrivõistlustele.

Kogu aeg tiksus mõte, et kui ma saaksin Voldemar Väliga jutule  … Tänu spordiajaloolasele Reino Sepale (1926–1992) see Stockholmis õnnestuski. Väli oli siis juba 86-aastane, aga väga käbe. Elas väärikalt 94-aastaseks.

Aga Arnold Viidinguga kohtusime 1994. aastal Tallinnas, mil vanahärra tuli Austraaliast XXII üldlaulupeole. Temaga tegime Raadio 2-s tunniajalise vestluse. Mul oli siis seal oma saade „Murumängud Munamäel”.

Ja muidugi eelmainitud dokumentaalfilmid Heino Lipust ja August Englasest. Kõrvalseisjale tundub, et Karuksile istuvad paremini pikemad usutlused.

Ise loen üheks tõhusaks sarjaks viieosalist „Iseseisvuse sündi” (2008), kus sain töötada koos selliste meistritega nagu Aarne Üksküla ja Ain Lutsepp. Samuti „Kukul külas” usutlusi ja keskööprogramme erinevate spordiisiksustega.

Intervjueeritav avaneb tasapisi, aga see-eest paremini?

Jah. Reportaaže tehes tundsin ennast teatud hetkeni hästi, kuigi sain aru, et Erik Lillo ja Tarmo Tiisler on selles žanris minust kõvemad. Tarmot pean ma aga praegu kõige kõvemaks tegijaks. Enne televisiooni minekut põristas ta 18 aastat seda r-i ju raadios. Kusjuures Lillo läks selle põristamise peale alguses närvi.

Hiljem tulid raadio spordisaadetesse kaks andekat poissi, Taavi Libe ja Joosep Susi, kes särasid kommentaatoritena Londoni olümpiamängudel.

Vahepeal tundus, et noortel spordiajakirjanikel algab ajalugu nende sünniaastaga, aga nüüd on raadiosse ilmunud „hääl” nimega Johannes Vedru. Ääretult sümpaatne poiss. Minust paar sentimeetrit pikem ja ajaloolase olemusega. (naerab)

Tegus pesnionär

Pärast Pekingi olümpiamänge ei tahtnud Karuks enam otsereportaaže teha ja olümpiale minna. Käis veel 2009. aastal kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Berliinis, aga korraldas edaspidi olümpiaasju Tallinnas.

Ja pärast seda tundsin, et ei taha enam raadios vedajana (juhina) töötada. Kuigi mind üritati ümber veenda, läksin 2012. aastal omal soovil pensionile. Ja ei kahetse seda sammu. 2013. aastal ilmus „Elu nagu kümnevõistlus”, 2015. aastal „Kaheksa kanget”. Sel aastal „100 Eesti silmapaistvat naist”, millest neljandik lugusid on minu kirjutatud. Ka Marie Underist ja Ene Ergmast.

Ja kord kuus olen „Spordipühapäeva” eetris oma kommentaariga.

Mida aasta edasi, seda perekesksemaks olen muutunud. Kaks tütart, kuus lapselast – oleme selles mõttes abikaasa Annega väga rikkad inimesed. Patt oleks nuriseda.

Tekst: Mart Soidro

Fotod: Eesti Spordi- ja olümpiamuuseum / erakogu