19. sajandi lõpust, modernse spordi väljakujunemisperioodil ehk professionaalse ja amatöörspordi mõistete arenemisel muutus oluliseks muuhulgas spordi rahastamise ja auhindade küsimus.
Kümnendite jooksul on siin toimunud erinevaid lähenemisi atleetide tasu poolest, aga mida aeg edasi, seda selgemaks ja regelementeeritumaks on saanud tippsportlaste palgad ja auhinna suurused. Seda enam on intrigeeriv vaadata ajaloos tagasi, mis on eri aegadel spordi tegemise eest auhinnalaual olnud (iseenesest ei ole küll kombekas teiste rahakotis uidata).
1960. aastal esimest korda toimunud Tartu maratoni peetakse talveperioodil võrreldavaks suvise laulupeoga ja seal ei ole kindlast primaarne auhindadest rääkimine, kuna tegemist on ikkagi olnud eelkõige meie rahvaspordi esiüritusega. Siiski hakkab vanadel maratonifotodel silma juba nii 1980ndatel kui ka hiljem võistluse lõputseremooniatel edukatele valmis seatud mitmekesine ja rikkalik autasulaud. Tõepoolest võis seda väljapandud valikut pidada hästi varustatud tööstuskaupluse müügiletiks. Jääb vaid uskuda, et defitsiidi mõistega ühiskonnas valmistas edukamatele suurt rõõmu võimalus valida endale auhinnalaualt meelepärane tarbeese.
Eri aastate pilte vaadates võib märgata ka selgeid muutusi ühiskonnas üldiselt, näiteks 1990ndatel asendusid varasemad populaarsed serviisid ja vaibad pigem tipptasemel elektroonikaga.
Siintoodud fotodele toetudes on ka selge, miks Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi kogudest ei ole leida midagi tollastes Tartu maratoni auhindade kohta. Plokk pesupulbrit kulus kindlasti endale ära ja saunakerise säilitamine järeltulevatele põlvedele spordisaavutuste vääriliseks eksponeerimiseks ei pruukinud samuti olla kõige mõistlikum idee.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum