Kristo Siimer (18) on laskesuusataja, kellel silme ees vaid üks suur siht ja unistus – olla tippsportlane ja ei grammigi vähem. Esmaspäeval sõitis Kristo Otepääl laskesuusatamise noorte ja juunioride maailmameistrivõistlustel välja eestlaste parima koha, kui oli noormeeste 12,5 kilomeetri tavadistantsil 20.
Laskesuusatamise juurde jõudis ta veidi rohkem kui kolm aastat tagasi ja tänaseks on tal eelmisest hooajast taskus Euroopa olümpiafestivali hõbe. Kuid noorte sportlaste puhul tasuks tegelikult rääkida hoopis muust kui tulemusest. Tasub rääkida sellest, miks valib üks noor endale sportlase tee? Milline roll on perekonnal, kus kasvamas on (tipp)sportlane, ja kuidas üldse näeb nooruke spordipoiss spordi rolli oma elus? Kõigest sellest rääkisimegi lähemalt Kristo ja tema isa Anti Siimeriga.
Kuidas kasvatada tippsportlast?
Vestlust alustades arutleme, et noorte sportlaste puhul on tihtipeale õhus küsimused, kas noort motiveerib sportima tema enda sisemine soov või on tegemist hoopis lapsevanemate täitumata unistustega, mida lapse peal soovitakse ellu viia. Pereisa Anti on veendunud, et viimasel moel talitada pole õige ja Kristo sellist survet oma elus tundma pole pidanud.
„Meie peres pole ka selliseid lapsevanemaid, kellel oleks elu jooksul olnud väga kõrged sportlikud eesmärgid, seepärast arvan, et Kristo ei pea kindlasti tundma sellist survet. Samuti ei pea ma õigeks, et lapsevanemad teevad otsuse, kelleks laps peab kasvama. Pigem näen, et lapsevanema ülesanne on võimaldada lapsele võimalikult palju erinevaid tegevusi, et ta saaks ennast avada ja vaadata, kuhupoole tema huvid viivad. Oluline on võimaldada mitmekülgset arengut. Kui me oleks Kristot viinud ainult jalgpalli ja poleks lasknud tal tutvuda muude aladega, siis me võib-olla täna ei oleks siin laskesuusatamisest rääkimas,” avas Anti oma mõtteid ja lisas, et Kristost ei kasvatatud sportlast, temast kasvatati aktiivset inimest, kes ise on jõudnud nende valikuteni, mis tänaseks on tehtud.
Teekond laskesuusatamiseni
Kristo kinnitab isa sõnu, et on olnud oma valikutes vaba ja otsuse, et soovib olla just laskesuusataja ega keegi muu, on ta teinud täielikult omal käel.
„Sporti olen teinud juba väikesest east saati, alustasin jalgpalliga. Kuna aga nädalavahetuseti viisid vanemad meid õdedega suusatama, siis sealt tuligi suusaarmastus ja läksin murdmaasuusatamise treeningutele. Umbes kaks aastat tegin jalgpalli ja suusatamist paralleelselt, aga siis sain aru, et mõlemat kõrgel tasemel teha ei jõua, nii et tuleb valida üks ja peale jäigi murdmaasuusatamine. 2014. aasta suvel Kurgjärvel nägime vanemaid sportlasi tiirus laskmas ja tekkis ka endal huvi. Läksimegi juurde ja küsisime, kas võime proovida. Mulle laskmine väga meeldis ja selle juurde ma jäin,” kirjeldab Kristo oma teekonda. Täna treenib ta spordiklubis Biathlon hinnatud laskesuusatamistreeneri Tõnu Pääsukese käe all.
Vanema roll on toetada
Anti panebki kõikidele südamele, et lapsele peab võimaldama erinevaid valikuid. „Me oleme alati veetnud nädalavahetusi aktiivselt koos kogu perega ja ka välisreisidele oleme lapsi kaasa võtnud. See on avardanud nende silmaringi nii palju, et nad suudavad ja tahavad ise teha otsuseid ja oma teekonda määrata. Kui laps jõuab sinna, et ta leiab tegevuse, mis talle väga meeldib, ja kus tal on ka annet, siis on vanemal suur roll teda toetada ja suunata.”
Muigega paljastab aga pereisa tõiga, et 5-aastane Kristo polnud ühti nii andekas, nagu ta on täna. „Kui me talle väikese posina Nõmmel suusad alla panime, siis sealt mingit andekust küll välja ei paistnud. Kristo oli suuskadel rohkem pikali kui püsti. Pigem ongi Kristot edasi viinud töökus ja sihikindlus,” on Anti veendunud.
Laskesuusatamine on ülipõnev
Kristoga rääkides õhkub temast meelekindlust – ta on kindel, et ka kümne aasta pärast on ta laskesuusataja. Kuid miks on ta valinud endale sportlase raske teekonna?
„Mulle väga meeldib see!” sõnab Kristo silmade särades ja nii saabki selgeks, et tegu on särtsu ja hakkamist täis noore mehega. Samas aga teavad nii Kristo kui ka Anti, et ilma raske tööta midagi ära ei tee ja rutiinsed mahutreeningud, teisisõnu pikad töötunnid, viivad sihile. „Mulle just meeldivad rutiin ja distsipliin, mis spordi juurde kuuluvad. Ühtpidi teed sa sama asja – sporti –, kuid teisalt ei hakka sul kunagi igav,” kinnitab Kristo.
Siinkohal on ilmselt suur roll mängida ka laskesuusatamisel kui väga põneval spordialal endal. „Praegu siin juttu rääkides jõudsin taas veendumusele, et laskesuusatamine oli õige valik. Ei ole nii, et nühid ainult seda suusarada, laskmine annab ikka väga palju juurde. See ala on lihtsalt niivõrd palju põnevam nii mulle endale kui ka pealtvaatajale. Võistluste käigus võib juhtuda nii palju asju, mis kõik kaardid segi pööravad,” selgitab Kristo õhinal.
Pead asuma asja kallale
Mis on Kristo jaoks sportlase karjääri juures kõige olulisem? „Distsipliin ja järjepidevus on need märksõnad, mis aitavad mul olla sportlane,” avaldab noorsportlane mõtteid, mida ilmselt iga 18-aastase suust ei kuule. Jutu käigus selgubki, et Kristo näol on tegemist pigem väga täiskasvanuliku hingega, kes suudab ja tahab analüüsida oma tegemisi ja kellel on väga selge siht silme ees.
„Mu sõbrad tihtipeale imestavad ja küsivad, kuidas ma selle kõigega hakkama saan ja kuidas ma ometi jõuan,” vihjab Kristo koormusele, mida annab sportimine ühes kooliskäimisega. „Võti on selles, et sa pead lihtsalt asja kallale asuma. Kui sa niisama istud ja magad, siis sa ei jõuagi kuskile. Ei ole niimoodi, et ma ei jõua ja jätan tegemata. Kui ma asja ikka ette võtan, siis jõuan ja teen ära.”
Kristo tunnistab, et praegu on koolitükid veidi unarusse jäänud, kuid kinnitab, et ära teeb ta need kindlasti. „Haridus on oluline. Tippsportlane ei ole sa igavesti ja hiljem on vaja, et sul oleks elus midagi muud ka,” teab.
Perekonna hindamatu tugi
Kristo ja tema isa vahelisest suhtlusest õhkub soojust ja ei ole kahtlustki, et just perekond on Kristole kõige suurem tugi. „Vanemad on alati käinud mu võistlusi vaatamas ja raja ääres kaasa elamas. See on palju kaasa aidanud sellele, et nad oleks spordialaga väga kursis ja ilmselt seetõttu on nad ka nii toetavad. Neile tõesti meeldib ja neid huvitab väga see, mida ma teen,” sõnab Kristo.
Anti on veendunud, et olenemata asjaolust, et poeg on juba 18-aastane, on talle oluline, et raja ääres kaasa elatakse. „Me oleme ka Kristo trennikaaslastelt uurinud, kas see, et me raja ääres häälekalt kaasa elame, on pigem segav faktor, aga kõik on öelnud, et nii mõnus on, kui käiakse vaatamas ja kaasa elamas. Pigem ma tunnen, et noored vihjavad meile, et oleks tore, kui ka nende endi vanemad käiksid kaasa elamas ja oleksid rohkem juures.”
Tippu üksi ei jõua
Kristo täiendab isa sõnu ja sõnab, et tema sõbradki võtavad Antit kui üht endi seast. „Isal on nii mõnus suhtlus minu sõpradega ja päris palju käiakse ka meie juures, et koos meie perega aega veeta. Ei ole nii, et nad on vaid minu vanemad ja elavad mulle kaasa, pigem on nad olemas ka teiste jaoks. Mõnikord on isegi nii, et kui ma laagris olen ja isa helistab ja keegi teine juhtub kõne vastu võtma, siis sõber räägib isaga pikalt juttu ja minuni kord ei jõuagi,” muigab Kristo.
„Kodus on meil tõesti kuueliikmelisest perekonnast saanud 10+ liikmega pere,” nõustub Anti, kelle hinnangul on äärmiselt oluline, et lapsel oleks toetav sõpruskond. „Tippspordis sa tippu üksi ei jõua. Sul on vaja ikkagi head seltskonda, kellega koos oma ala teha. Fun peab olema!”
Laps peab kasvama muredeta
Samas tuleb fun’i kõrval silmas pidada seda, et noorsportlasel püsiksid nii vaim kui ka füüsis terved. Siinkohal oligi paslik küsida pereisa Anti käest, mis tema arvates on kõige olulisem, kui peres sirgub sportlane.
„Tähtis on see, et lapsevanem näeks, et lapsele meeldib see, millega ta tegeleb. Olgu see muusika või sport või pillimäng. Soov ükskõik millisel elualal tippu jõuda peab tulema seest ja see peab olema inimese enda kutsumus. Kui see on olemas, siis edasi on lapsevanematel vaja olla lihtsalt toeks ja abiks. Eelkõige on see psühholoogiline pool. Laps peab saama kasvada nii, et tal ei oleks liiga palju muresid, olgu ta sportlane või mitte. Mured selle üle, et vanemad ei saa läbi või on probleemid vendade või õdedega. Kristo on kasvanud positiivses õhkkonnas ja see on kõige suurem tugi, mida pere anda võib,” arvab Anti.
Ainult edasi
Nii Anti kui Kristo nõustuvad, et loomulikult on oluline ka finantsiline tugi, sest ilma selleta tippu ei jõua, kuid samas nendib Kristo, et perekonna vaimne tugi on sellest isegi olulisem. „Kui meil isaga on rohkem aega, siis mediteerime ja teeme hingamisharjutusi, et saada ette n-ö puhast lehte – mõttevaba momenti. Ja see, et perekond on alati raja ääres, see annab mulle jõudu juurde,” kinnitab noorsportlane. „Minu ümber on väga positiivne õhkkond. Tõnu Pääsuke on väga hea ja motiveeriv treener, mul on minu pere ja sõbrad ja kool on samuti toetav,” sõnab ta vastuseks küsimusele, kas noorsportlase elu ka raske on. „Loobumismõtteid pole mul kunagi olnud, ikka ainult edasi” kinnitab Kristo.
Tekst: Greete Kempel
