Kas oled mõelnud, kuidas Eesti tennisefännid rahvusvahelistele suurvõistlustele publikuks pääsevad ja missugused elamused kohapeal ees ootavad? Kaks kohalikku noormeest räägivad seiklustest ja sekeldustest, mis lõpuks viivad tribüünile tipptennist vaatama.
Tallinnast pärit sõbrad Hans ja Risto otsustasid 2017. aasta juulis toimuvat Wimbledoni tenniseturniiri vaatama minna. Etteruttavalt võime öelda, et tennisemaailma suurimad nimed said oma silmaga nähtud, kuid selle nimel pidi mitu päeva Londoni suvekuumuses ootama.
Reisi planeerides ei osanud Hans ja Risto oodatagi, et kurikuulsate väravate taga tuleb kõigepealt seista 24 tundi, et näha oma silmaga mitmekordse suure slämmi meistri Rafael Nadali mängu, ning seejärel 40 tundi, et vaadata legendaarset tennisemeistrit Roger Federeri.
Kolme tunniga 500 meetrit
Kuna südaööl Londonisse jõudnud noormeestel lubati end hotelli sisse kirjutada alles keskpäeval, pidid nad veetma unetu öö lageda taeva all. Nii mõtlesidki nad aega kasulikult ära kasutada, jätsid asjad hotelli vastuvõttu ning läksid Wimbledoni ümbrust uurima, lootuses, et ehk näeb mõnda kuulsat tennisisti. Kui korraldajatelt küsiti, mis kell peaks piletijärjekorda minema, et Nadali avaringi matši vaadata, vastati, et teisipäeval toimuva mängu nägemiseks peaks järjekorda jääma kohe, pühapäeva öösel. Kuna arusaadavalt oli see ehk ainus võimalus oma silmaga lemmiktennisisti näha, otsustasidki sõbrad järjekorra kasuks.
Pärast kolmetunnist seismist jõuti telkimisalani. Selleks ajaks oli järjekord edasi liikunud umbes 500 meetrit. Nüüd aga selgus, et kui sellel alal olles ei ole kaasas telki, ei lubata tennisefänne eelisjärjekorda ja headest piletitest võib vaid unistada. Teised järjekorras olnud saatusekaaslased jagasid soovitust, et telklaagri läheduses asub matkapood, kust saab asju ette tellida. Kuna järjekorrast tohib oma numbri säilitamiseks lahkuda maksimaalselt pooleks tunniks, jäigi Hans kohapeale ning Risto jooksis varustuse järele.
Sõbralik festival
Kuna eestlased olid nüüd ametlikud varustusega telkijad, sai Risto ära käia hotellis, end seal registreerida ja haarata kaasa kõik eluks vajaliku. Unistuste piletite kättesaamiseks seisti järjekorras kokku 24 tundi. Noormehed aga ütlevad ühest suust, et ootamine oli seda väärt. „See on festival, kus tutvutakse uute inimestega ja luuakse mälestusi kogu eluks.Üle telklaagri on näha, kuidas inimesed viisakalt piknikke peavad ja võõrad saavad sõpradeks. Hoolimata suurest rahvahulgast on kogu laager väga viisakas, prügi korjatakse kokku ja üleliigset lärmamist ei ole – tsiviliseeritud üritus. Öösiti viibib telklaagris 2500 inimest, päeval on neid järjekorras 15 000,” sõnavad nad.
Hiiglaslikus telklaagris ööbijad äratatakse kell 5 hommikul kaugele kostva äratuskellaga ja need, kes tahavad sama päeva matše vaatama minna, pakivad asjad kokku ja lähevad pileteid soetama.
“Järjekord” on märksõna
Lõpuks tribüünile pääsedes olid Hans ja Risto ülimalt rahul. Kõigepealt nägid nad Venus Williamsi mängu ja läksid seejärel jalgu sirutama, kuna kahe ööpäeva jooksul olid nad maganud kaks tundi.
Nüüd saabus tipphetk – väljakule tuli Rafael Nadal. Eestlased istusid tribüünil teises reas, Nadalist vaid mõne meetri kaugusel. Kuigi matši oma silmaga näha oli nende sõnul uskumatu kogemus, sai väsimus neist vahepeal võitu ja päikeseprillide taga tehti ka kerge uinak. Kui Nadal autogramme jagas, õnnestus Hansul mälestuseks kinni püüda tennisestaari käepael.
Teisipäeva õhtul, pärast Nadali mängu läksid Hans ja Risto tagasi järjekorda, et hankida piletid Roger Federeri mängule. Need saadi kätte neljapäeva hommikul ehk järjekorras oodati seega veelgi kauem. Tennisefännide sõnul ongi nende turniiride ühiseks nimetajaks „järjekord”, kuid kannatlikkus viib sihile.
Elamus kogu eluks
Hans ütleb, et üks peamisi põhjuseid, miks mänge vaatama minna, on just see, et näed parimaid tipptennisiste oma silmaga. „Televiisorist vaadates tundub mäng tunduvalt aeglasem kui tegelikult,” lisab ta.
Üks ettevõtmise parim osa on turniiri melu. „Inimesed, kellega koos järjekorras telgid, on väga sõbralikud ja abivalmid. Tavaliselt on enamik neist mänge ka eelnevatel aastatel vaatamas käinud ning nad oskavad anda nõu ja jagada oma kogemusi. Meil soovitati näiteks kindlasti hankida piletid just sellesse sektorisse, kuhu lõpuks ka istuma saime. Näiteks mängija taga ja sisuliselt väljakuga samal kõrgusel olles ei ole mängust just kõige ideaalsem ülevaade,” sõnavad nad. Kuigi järjekorras seista võib esmapilgul tunduda piinarikas, oli see Hansu ja Risto sõnul lõbus ning kurikuulsat Londoni vihmast ilma nemad kogema ei pidanud. „Kõik päevad olid päikselised ja umbes 30 kraadi.”
Eeltööd võiks teha
Teistel suurturniiridel ei ole Hans ja Risto veel käinud, kuid ütlevad, et kindlasti soovivad neid veel kogeda. „Ilmselt läheksime uuesti Wimbledoni mänge vaatama või Prantsusmaa lahtisi meistrivõistlusi Roland Garros,” ütleb Hans. Kuigi enamik vajalikust infost tennisemängudele piletite saamise ja muu kasuliku kohta selgub tavaliselt kohapeal järjekorras olles, soovitavad noormehed siiski enne kohale lendamist internetis võimalikult palju eeltööd teha.
„Kui Wimbledoni puhul on plaan enamikul päevadel peaväljakule pilet lunastada, siis võib näiteks hotelli broneerimata jätta. See läheb lihtsalt raisku! Kõige mõistlikum oleks võtta hotell vaid saabumise ja lahkumise päevadeks. Esimene selleks, et üritust värskelt alustada, ja viimane selleks, et festivali melu seljast maha pesta,” soovitab Risto.
Kuidas tennise suurvõistlustele pileteid hankida?
„Wimbledoni puhul on näiteks nii, et esimese nädala pileteid saab osta järjekorrast. Sealt edasi on vaja juba internetist ette soetada. Samuti müüvad pileteid kallima hinnaga ka erinevad portaalid, näiteks viagogo.com, aga seal on hinnad väga krõbedad, umbes 1000 euro kanti ja finaalidele veelgi rohkem. Järjekordadest müüakse peaväljakule, esimesele ja teisele väljakule kõigile võrdselt 500 piletit, ülejäänud piletid müüakse üldalale, kus saab samuti mänge näha. Väljakuid on seal kokku umbes kaheksateist. Areenide piletiga saab ka üldalade mänge vaatamas käia ja seal treenivad vahel ka maailmakuulsad staarid,” jagab Hans infot, lisades, et tema ja Risto nägid ühel päeval Roger Federeri umbes 13 meetri kaugusel treenimas.
Noormeeste sõnul ei saa järjekorrast piletite hankimist väga palju ette planeerida, kuna valmis peab olema äärmiselt pikaajaliseks ootamiseks. Tribüünile pääsevadki need, kes on varem internetist pileti ostnud, või 500 esimest järjekorras olijat. „Järjekorras on igal päeval umbes 20 000 inimest, kes pigem soovivadki sealsest melust osa saada,” lisab Hans.
Tekst: Kairit Kütt
Fotod: erakogu
