Riigiametnikust spordimees, keda sel kuul tutvustame, on Tõnu Lillelaid.
Tõnu Lillelaid töötab rahandusministeeriumis kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialistina. Peamiselt tegeleb ta pensioni II ja III samba turuarengute ja õigusaktide analüüsiga, samuti teeb pensionisüsteemi pikaajalisi prognoose ning panustab ka I pensionisamba ja teiste sotsiaalkindlustuse analüüsidesse ja poliitikamuudatustesse. Alates 2010. aastast on Tõnu AS-i Hoolekandeteenused nõukogu liige. Töövälisel ajal tuntakse teda hea seiklussportlase ja maratonijooksjana.
Esimene jõusaal puukuuris
Põhikoolis käis Tõnu Alatskivil, elas koolist umbes pooleteise kilomeetri kaugusel ja liikumine käis enamasti jalgsi. Tihti tuli erinevatel põhjustel seda vahemaad päevas ka mitu korda läbida. Eredamalt on meeles, kuidas ta üsna noorelt 24 kg sangpommi koju tassis. Poisikesena oli see päris hea katsumus. Samuti veetis ta tihti aega ümberkaudsetes metsades ja võsades kolades ja mängides. Põhikoolis ta väga palju trennides ei käinud, harrastas karated ja mängis korvpalli ning kehalise kasvatuse tunnis jooksis ja võistles alati. „Mäletan, et mingil hetkel hakkasin omaalgatuslikult jooksmas käima, ka hommikuti enne kooli. Kuurinurka tegin väikese jõusaali, kus sai juurde tehtud erinevaid harjutusi. Hantleid ega muud jõusaalivarustust mul ei olnud, ainus spetsiaalvarustus oli see sama 24 kg sangpomm. Küll aga võtsin kasutusele erinevad rauatükid nagu vankri raudtelg ja raudkangid, millega sai edukalt harjutusi teha, samuti oli paar lihtsamat plokkmehhanismi, mis küll väga hästi ei töötanud, kuna need plokid jm konstruktsioon olid ka ajast ja arust, kuid mingi kasu ikka oli. Ilmselt ma toona ei mõelnud, et ÜKE on jooksmise jaoks kasulik, pigem oli see poisilik soov saada endale suuremaid muskleid. Kuid eks maatööd andsid samuti oma koormuse kätte,” meenutab Tõnu leidlikku lapsepõlve. Vaata, millisest vaatevinklist tahad, kõvemad sportlased ja vastupidavamad inimesed kipuvad ikka maapiirkondadest tulema.
Taivo Mägi kergejõustikutrennis
Gümnaasiumi läbis Tõnu Nõos, kust algas iseseisev elu, kuna elati ühikas ja koju jõudis ta ainult nädalavahetustel. Mingil hetkel sõitis ta seda vahemaad ka rattaga. Suurema osa gümnaasiumiajast käis ta Tartus Taivo Mägi treeninggrupis. „Kahjuks küll ei mäleta enam, kuidas sinna sattusin, kuid pärast koolipäevi oli tavapärane minna bussi või rongiga Tartusse trenni. Trennivabadel päevadel mängisime teistega kossu, jalkat või käisin niisama jooksmas. Ühikaelu oli üldiselt spordi mõttes päris aktiivne. Taiku juures tegin peamiselt keskmaa suunitlusega treeninguid, kuid arsenalis olid ka muud kergejõustikualad,” räägib Tõnu ja tõdeb, et vabariiklikul tasemel tal toona väga säravaid tulemusi ei tulnud, kuid eestikatel ja Rukkilille mängudel osales ta mitmel korral. Lisaks jooksmisele näiteks ka kolmikhüppes. Esimese Tartu maratoni läbis Tõnu 15-aastasena, kui kehv varustus ja tehnika teekonna kuue ja poole tunniseks pingutuseks venitas. Edaspidi tulemused muidugi mõista paranesid.
Ülikooliaegne korvpalliharrastus
Noor mees jätkas haridusteed Tartu Ülikoolis ja keskendus rohkem õpingutele. Sporti tegi, kuid juhuslikult. Tõnu kahetseb kõige rohkem kergejõustikutrennist loobumist ülikooli minnes. Kuna siis toimus kogu sporditegemine enda algatusel, ei olnud ka konkreetseid suunajaid või nõuandjaid, kes oleks tungivalt soovitanud jätkata. Ülikooli minek tundus siis suurem elumuutus ja ta arvas, et äkki spordiks enam aega ei jää. Praktika näitas küll midagi muud, aga kergejõustikku ta siiski enam ei teinud ja mängis edaspidi aastaid korvpalli. „Üksikud korrad käisin ka jooksmas. Teisel või kolmandal kursusel käisin juba ka stabiilselt tööl, mistõttu väga palju aega siis enam üle ka jäänud.”
Tippvõistluste medalimees
Pärast ülikooli lõpetamist asus Tõnu tööle rahandusministeeriumi, kus töötab tänaseni. Ka siis oli peamiseks trenniks korvpall, mida ta mängis erinevates rahvaliigades. Esimese jooksuvõistluse pärast gümnaasiumi tegi Tõnu alles kaheksa aastat hiljem 2006. aastal Tallinna sügisjooksul. „Mäletan, et jooksin, veremaitse suus, 10 km napilt alla 40 minuti ja pärast oli tükk aega paha olla. Samal ajal hakkasin sõprade kutsel osalema vähehaaval rogainidel ja pikkadel, kuni 36 tunni seiklusspordivõistlustel. Paari aastaga sai minust seiklusspordi ja rogainide fänn. Hakkasin uuesti jooksmas käima ning lisandusid ka rattasõit ja suusatamine,” räägib mees, kes koos Karli Lamboti ja Rait Palloga võitis Uus-Meremaal Rogaini MM-il ja Ukrainas EM-il pronksid. Seiklusspordi eredaimaks hetkeks saab Tõnu lugeda Monster of Swedeni läbimist koos Karli, Silver Eensaare ja Elo Sauega. Nädalaga liikus seltskond jalgsi, ratta ja kanuuga Norra Lofootidelt risti üle Skandinaavia poolsaare Läänemere äärde.
Esimene maraton ajaga 2:47
Seiklusporti tehes tutvus Tõnu jooksutreener Ahto Tatteriga, kellega läbiti koos hulk Xdreame ja rogaine. Ahto soovitas Tõnul osaleda ka jooksuvõistlustel. „2011. aastal hakkasin teadlikumalt jooksmisega tegelema. Esimene maraton oli Tallinnas samal aastal. Kuigi haamer oli siis tõsiasi, suutsin kuidagi 2:47-ga lõpuni jõuda. Kaks aastat hiljem jooksin Torinos maratoni 2:32-ga. Siis tundus tulevik jooksu mõttes ilus ja eesmärgid suuremad,” ütleb Tõnu ja tunnistab, et kahjuks ei suutnud ta maratonis enam tükk aega tulemust parandada, kuigi vorm tundus parem. „Nüüdseks olen aru saanud, et väga oluline faktor on minu jaoks ka jahe ilm. 2015. aasta Stockholmi maratonil suutsin olla minuti võrra kiirem, kuigi kõik tingimused olid „kehvemad” (tuul, vihm, jahedus ja raskem rada) kui vahepealsetel ideaalsematel üritustel, kus aga temperatuur oli 20 kraadi lähedal.”
Ülekoormusega silmitsi
Tõnu ütleb, et tema uues jooksjakarjääris on Ahtol kindlasti kõige suurem roll, nii nõuandja kui ka motiveerijana. „Samas detailsed treeningplaanid olen enda jaoks alati ise teinud. Mul on algusest peale olnud eesmärk ka ise oma keha tunnetama õppida, et aru saada, mis on minu jaoks õige ja vale. Mis töötab ja mis ei tööta. Selles mõttes olen realist, et minu vanuses enam tippsportlast ei saa, mistõttu naudin protsessi ennast,” tunnistab Tõnu, kes tunneb igal aastal, et on jälle targem ja teab, mida paremini teha, aga ebaõnnestumistest ei ole endiselt pääsu. „Üks probleem on sagedaste võistlustega kaasnev ülekoormus. Näiteks vahetult enne Stockholmi maratoni 2015. aastal olid pooleteise kuu jooksul Rotterdami maraton, Tartu jooksumaraton, Viljandi järvejooks, 4-tunnine Xdreami etapp ja viis natuke lühemat võistlust. Sealjuures kõigil neil võistlesin suhteliselt maksimumiga. Stockholmiks suutsin ennast küll veel kokku võtta, kuid pärast seda olin kogu suve audis, alles sügiseks suutsin ennast uuesti koguda. Seejärel otsustasin ajutiselt seikluspordist loobuda ja keskenduda rohkem jooksmisele.”
Hea tulemus Uus-Meremaal
Kuigi emotsionaalseid võistluseid on Tõnul olnud väga palju, toob ta teiste seast välja Uus-Meremaal Cheviotis toimunud 2010. aasta rogaini MM-i koos Karli Lamboti ja Rait Palloga. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Suuremat rahulolu pakkus tugevas konkurentsis tehtud hea jooks, sest isegi siis, kui ei võida, maitseks nõrga konkurentsiga tulnud võit magedamalt. „Uus-Meremaale minnes olime sportlikult juba tasemel, kus lootsime ka head tulemust. Samas tegemist oli võõra maastikuga ja kohalikud on rogainis väga tugevad. Kohale sõitsime juba umbes 10 päeva enne starti ning see aeg kulus kohapeal reisimisele ja matkamisele. Võistlusmaastik oli erinev Eesti-Läti-Ukraina võistlustest harjumuspäraseks saanud võsast, suur osa oli lage, kuid mägine puudeta karja- ja rohumaa. Ega täpselt enam kõiki nüansse ei mäletagi ja võistlusel suuri tagasilööke ei olnud. Võib-olla ekstreemsemana võib esile tuua öist tugevat, peaaegu horisontaalis puhuvat tuult koos vihmaga. Meie kolmas koht oli suhteliselt napp, määravaks sai viimase hetke otsus teha lõpupingutus ning tõsta veel tempot ja võtta paar lisapunkti, mida meil vist algselt plaanis polnud. Tagantjärele oli see otsus sellevõrra magusam, kuna tõusime pjedestaalile ja tulemus oli selle päeva maksimum.”
Rahva tervis
Tõnu arvates on kontoritöö kõrvalt võimalik väga edukalt tugeva harrastaja tasemel trenni teha. Tavaliselt jookseb ta hommikul, mis äratab keha üles ja loob kogu päevaks positiivse fooni, põhitreeningud teeb aga õhtul pärast tööd. Mõnikord on raske ennast siis kokku võtta, kuid tugeva sisemise spordidistsipliiniga pole probleemi ka sellises seisus treenida. „Kui on vajadus ja töö võimaldab, siis on võimalik ka päevasel ajal treening ära teha. Viimast toetab edukalt ka superministeeriumi all olev jõusaal ja töötajatele organiseeritud rühmatreeningud,” kiidab Tõnu tööandja panust sporditegemisse.Kuigi otseselt pole Tõnu töövaldkond spordiga seotud, peab ta oluliseks, et rahva sportimisharjumus oleks pigem tava kui erand. Tõnu arvab, et nõrgem rahvatervis ja ka vananev rahvastik suurendab tulevikus ravikindlustuse kulusid, mille peame ühiskonnana kõik ise kinni maksma.
Lastele hea eeskuju
„Kuna mul on 6-aastane poeg ja 11-aastane tütar, siis on ka nende liikumine ja sport mulle väga tähtsad. Üritame iga päev vähemalt korra midagi aktiivset teha. Kergejõustik ja tantsimine on tavapärased, kuid lisaks käime suusatamas, orienteerumas, jooksmas, rattaga sõitmas, ujumas jne. Poeg on veel väike, kuid tütre võistlustel on alati ka endal samasugune või isegi suurem võistlusnärv ja võistlusjärgne emotsioon nagu oma võistluste korral. Praegu ongi minu suurim motivaator spordis olla eeskuju oma lastele.”
Tekst: Meelis Koskaru
Fotod: Mallor Malmre / erakogu
