Me kõik teame Austraalia pärisrahvaste bumerangi, mis lendab märki mitte tabades kruvitaolise liikumise tõttu viskaja juurde tagasi. Tänapäeval on see levinud spordi- ja meelelahutusvahend.
Kuid ülevabariigilist koolinoorte sporditeemalist mälumängu Bumerang teavad vaid need, kes on sellega kokku puutunud. Tänavu (18. aprillil) toimus võistlus juba 15. korda, finaali kohaks Turbas asuv Mootorispordi muuseum ehk MOMU.
Eesti Spordilehe ellu kutsutud spordimälumängu peakorraldaja on Eesti Koolispordi Liit (EKSL), koostööpartneriteks Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Päevaleht. Mälumäng on suunatud kõigile Eesti üldhariduskoolide õpilaste neljaliikmelistele võistkondadele. Küsimused on koostatud valdavalt Eesti ajakirjanduses ja sporditeabe väljaannetes ilmunud materjali põhjal. Enne finaali toimuvad maakondlikud ja regionaalsed (viis regiooni) etapid. Lõppvõistlusele on pääsenud 15, tänavusest hooajast 20 kooli (igast regioonist kolm paremat gümnaasiumi ja parim põhikool). Kogu sarjast võttis sellel aastal osa 138 võistkonda.
Annamegi nüüd sõna kõikidele asjaosalistele.
Kuidas kõik algas?
Tiit Lääne (ajalehe Vooremaa peatoimetaja): „2003. aastal hakkas taas ilmuma Eesti Spordileht. Sain selle peatoimetajaks. Esimese ilmumisaasta lõpus hakkasime toimetuses mõtlema, mida uut oleks ajalehel pakkuda. Kuna mälumängud on läbi aegade Eestis populaarsed olnud, tekkis idee hakata korraldama spordimälumängu koolinoortele. Pöördusime selle mõttega EKSL-i peasekretäri Madis Pettai poole, ta võttis ettepanekust tuld, ja nii see asi käima läks.
Nime „Bumerang” mõtlesin välja mina. Kuidas see nimi tuli? Mälumäng on ju selline tegevus, kus võidavad kõik – ühed, kel on teadmistepagas suurem, saavad auhinnalisi kohti, teised, kelle teadmised on aga kasinamad, saavad uut infot. Nii tekib midagi bumerangiefekti sarnast – mängujuhi õhkupaisatud küsimused tulevad mängijatele igati kasulikult tagasi.
Pöördusin küsimuste koostamise asjus oma vana tuttava Jaak Valdre poole. Ta oli nõus ja 2004. aastal toimuski esimene „Bumerang”.”
Tänavune “Bumerang” MOMU-s
Kes koostab küsimused?
Jaak Valdre: „Kui Tiit Lääne tegi mulle ettepaneku hakata spordimälumängule „Bumerang” küsimusi koostama, olin pikemalt mõtlemata nõus. Hakkasin mälumänguga tegelema 1960ndate lõpus. Tollal oli populaarne telesaade ,,Naapurivisa”, kus omavahel võistlesid Eesti ja Soome võistkond. Nii hakati ka koolides korraldama viktoriine. Osalesin neis alati ja tihti õnnestus ka võita. Tekkis stiimul veelgi rohkem teadmisi ammutada. Mälumänguhuvi on jäänud mul tänaseni, kuid viimastel aastatel olen rohkem rõhku pannud siiski küsimuste koostamisele. Sellega tuleb tegelda iga päev või vähemalt kolm-neli korda nädalas.
Minu lemmikteema ongi sport ja ma olen nende 15 aasta jooksul koostanud „Bumerangile” oma 8000 küsimust ning alati olnud finaalis mängujuht ja peakohtunik.”
„Bumerangi”15 aastat
Madis Pettai (EKSL-i peasekretär 2002. aastast): „„Bumerangi” idee on hea – innustada noori rohkem lugema spordi(aja)kirjandust ja -ajalugu ning panna mälumängus oma teadmised proovile.Koolinoored on õnneks asja vastu huvi tundnud, keskeltläbi 100 kooli on igal aastal eelvoorudesse registreerinud.
Algul olid võistlussarja veduriks mõtte algataja Tiit Lääne ja Eesti Spordileht. Pärast Spordilehe tegevuse lõpetamist on pikki aastaid olnud meie koostööpartneriks Eesti Päevaleht ja 2006–2013 ajalehe spordijuht olnud Kristi Kirsberg. Alati on meie tegemistele õla alla pannud Eesti Olümpiakomitee.
Kui rääkida EKSL-i presidentidest, siis Erika Salumäe oli oma eeskujuga üks koolispordi liikumapanev jõud. Tema presidendiks oleku ajal tegi koolisport läbi väga tugeva kvalitatiivse ja ka kvantitatiivse tõusu. Tänu Erikale hakkasid riik ja erasektor panustama koolisporti rohkem kui seni. Lauri Luik on spordimehena noortele eeskujuks sportliku eluviisi ja mõttelaadiga. Ta seisab selle eest, et noorte tervise üldine seisund paraneks. Mõlemad on võimaluste piires väisanud ka „Bumerangi” finaali ja osalenud autasustamisel.
Mitmest „Bumerangis” osalenud noorest on hiljem saanud omal alal tuntud tegija, näiteks Taavi Libe raadioajakirjaniku, Mihkel Uiboleht jalgpalliametniku ja Joosep Martinson spordifotograafina.”
EKSL-i president Lauri Luik
Mida arvavad asjaosalised?
Lauri Luik (EKSL-i president 2011. aastast, riigikogu liige): „„Bumerang” on igati tore ettevõtmine. Füüsiline tegevus ja mõttetöö peavad käima käsikäes. Seda on rääkinud mulle ka minu treener ja ma tunnetan, et nii on õige. Vaim saab areneda vaid siis, kui füüsis on korras. Koolispordi eesmärk ongi terve ja arenev keha harmoonias avarduva vaimuga. Alati pole tähtis võit, vaid eelkõige osavõtt ning võistlemisega kaasnev rõõm.”
Taavi Libe (ERR-i saatejuht): „Osalesime Põltsamaa Ühisgümnaasiumi võistkonnaga „Bumerangis” esimest korda 2005. aastal ja saime III koha. Oleksime võinud tulla ka ettepoole, kui oleks finaaliks rohkem valmistunud. Eelvoorudes läks meil ülihästi ja me lootsime samasugust edu ka lõppvõistlusel, mõtlesime, et küll me selle ka ära võidame. Finaalis olid vastas aga tunduvalt tugevamad konkurendid. 2006. aastal ei läinud me enam mütsiga lööma, valmistusime põhjalikult ja võitsimegi esikoha.
Me ei olnud teab mis suured mälumängurid, vaid noored, kes huvitusid spordist. Tänu „Bumerangile” laienes silmaring, tekkis huvi ja armastus mälumängu vastu.”
Juhendajate tegemised
Üllar Loks (Lähte ühisgümnaasiumi direktor, „Bumerangi” statistik): „Mälumäng on minu pikaaegne hobi ja ma tegelen sellega oma põhitöö kõrvalt. Hea, kui koolis on mälumängufanaatik – „Bumerangi” algusaastatel oli selleks Madis Hurt –, kelle ümber koguneb ka teisi huvilisi. Siis on mul kui juhendajal ka lihtsam – õpilased on ise asjast huvitatud ja teevad finaali pääsemise nimel tööd. Oleme viimastel aastatel saanud konkurentsivõimelise võistkonna välja panna. Kokku oleme „Bumerangi” finaalis osalenud üheksa korda, ainult Saku gümnaasium on lõppvõistlusele pääsenud korra rohkem. Üritame ise rekordiomanikuks saada. Mingi stiimul peab ju olema.”
Peep Vahtrik (Rapla Vesiroosi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja): „Mulle oli tänavune juhendajana juba 14. finaal ja teine esikoht. Võit tuli ka 2004. aastal, kui Juuru gümnaasium võitis I „Bumerangi”. Siis oli võistkonna liidriks Igor Habal, kellest on nüüdseks saanud Eesti esimälumängur. Mälumängu vastu peab olema huvi, siis tulevad ka tulemused. Vägisi ei toimu midagi.
Need poisid, kes täna võitsid, on põhikooli viimase klassi õpilased. Neil oleks kolm aastat veel võimalik koos mängida ja saavutada nii mõndagi. Kuid Rapla Vesiroosi gümnaasium jätkab järgmisest õppeaastast põhikoolina ja poisid asuvad õppima mujale.”
Rapla Vesiroosi gümnaasiumi esindus
Võitjavõistkonna emotsioonid
Sten Tepner, Hendrik Peterson ja Mihkel Rääk: „Eelmisel aastal jäime teiseks, kaotasime napilt HTG-le. Tahtsime nii väga võita, auhinnaks oli ju reis Hiinasse. Siis oli võistkonnas ka Nele Novek, kes sellest õppeaastast õpib Tallinnas. Jätkasime kolmekesi, sest meil on hea tiimivaim, mille uus liige oleks võinud ära rikkuda. Ja võitsimegi esikoha! Ka juhendaja roll selles võidus oli üpris suur. Ta valmistas meile ette materjale, mida soovitas läbi lugeda.
See oli Rapla Vesiroosi gümnaasiumi viimane „Bumerang”. Tõime gümnaasiumile lõpuks kauaoodatud võidu.”
XV „Bumerangi”esikolmikud
Üldarvestus:
I Rapla Vesiroosi gümnaasium 50* (lisaküsimuse eest 22 p)
II Tallinna Reaalkool 50* (lisaküsimuse eest 19 p)
