See on küsimus, mis aeg-ajalt kõigil blogikirjutajatel mõtteisse tuleb. Kelle või mille jaoks on vaja iganädalaselt arvuti taha maha istuda ning kirjutada mõtetest, mis tihtipeale endalegi segased tunduvad.
Kell on 1 öösel, arvutiekraan silme ees, kursor vaikselt vilkumas, justkui ootamas esimesi sõnu, mis siis ladusalt ridadena lehte hakkavad täitma. Mõnikord valmib tekst minutitega. Idee, mis terve nädala peas painanud, ilmub lausa iseenesest ekraanile. Mõnikord aga tundub, et terve nädal olen lihtsalt olnud. Sarnaselt tänapäeva sotsiaalmeedia mõjutustele jõuavad ka teksti ikkagi nädala suursündmused, igavlevast argirutiinist ei taha ju keegi lugeda. Samamoodi ei viitsi keegi vaadata üksluiseid pilte igavatest päevategevustest Instagramis.
Kuid igaühel on oma lugu, mida rääkida. Mingi lugu, mida õigete piltide ja sõnadega on võimalik jagada ka teistega. Kunst on need detailid üles leida, mis teevad selle jagamisväärseks. Üks põhjustest, miks mina kirjutan ongi enda juures selle mainitud oskuse arendamine. Blogi on justkui enda nädala osakesteks lammutamine. Oleme ju kõik vaadanud mõnda filmi mitmeid kordi, kuid iga lisatud korraga tabame mõne märkimisväärse detaili, repliigi või karakteri, mida varem tähele pole pannudki. Iganädalane blogikirjutamine annab võimaluse vaadata enda nädalat kõrvaltvaataja pilguga ning üles leida looväärilised seigad.
Teine põhjus, miks avan iga nädal Wordi, on seotud minu sooviga osata kirjutada. Kirjutamine oma olemuselt on oskus nagu iga teinegi. Seega saab seda endas arendada ja täiustada. Kuid kui pole tegemist just ajakirjaniku või näiteks luuletajaga, siis tegelikult me end kirjalikult väga palju väljendada ei saagi. Pole isegi nagu vajadust. Pole ime, kui saabub hetk, mil isegi tavalise meili koostamine tundub üle jõu käiv. Blogi hoiab mind kirjalikult vormis. Päris Contra mõõtu küll välja ei anna, aga paberil on mõni muskel kindlasti juures.
Ja kolmas põhjus on loomulikult seotud minu projektiga. RaudKukk läheb täie hooga edasi, 2019 IRONMAN Tallinn ju ootab. Samuti on õige pea tulemas taas RaudKuke ühistrennid, et veelgi rohkem kaasata uusi spordiaktiviste järgmiste sportlikke eesmärkide saavutamisel. Blogi on selleks suurepärane vahend, vlogi ehk oleks veelgi parem, kuid hetkel on mul vaja kõigest arvutit, hiliseid öötunde ja ideed. Vlogi jaoks aga ilusat nägu, valgustust, kaameraid ja kõike muud, et enda väärtust tõsta. Ja selle jaoks olen ma vist küll liiga laisk. Õnneks veel lugejaid jagub ning küll need uudisväärtuslikud lood ka mu nädalasse ilmuvad.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile
Fotod: Jan Henrik Pärnik / Shutterstock.com
