Füüsilise vormi arendamine on vaid üks osa sportliku eesmärgi saavutamisest. Sama oluline on vaimutugevus, mis raskel hetkel alla anda ei lase. Ultrajooksja Leivo Sepp (46) jagab, kuidas ta on raskustest hoolimata kõik väljakutsed seljatanud.
Väga pikad ja rasked proovilepanekud panevad Leivo silma särama ja on viinud teda mägimatkade, seiklusspordi ja ultrajooksuni. „Näitleja Tarmo Männard käis kunagi Elbrusel ja rääkis, kui raske seal on. Kui tipuni on paarsada meetrit, võib olla nii halb enesetunne, et pead tagasi keerama. Kuulasin ja mõtlesin, et kuidas saab nii olla. Hakkasin otsima ja kompama olukordi, kus oleks nii raske, et edasi enam minna ei saa.“
Leivo hakkas kõrgmäestikes käima ja üle 7000-meetrised hiiglased on lubanud tal mitu korda tippu tõsta. Tema sõnul ei valluta ükski inimene mäge, vaid mägi kas annab võimaluse või mitte.
Edasi hakkas Leivo tegelema kuus-seitse tundi kestvate seiklusvõistlustega ja alles mõni aasta tagasi leidis väga pikad ultraalad. Enda esimeseks ultraks peab Leivo Laulasmaa ultrajooksu, kus ta jooksis tiimis Hannes Veide Spartatlonile ja lõpetas teise kohaga. „On müüt, et selleks peab tohutult treenima ja olema eriline inimene. Mingisugune põhi peab muidugi olema, et vastu pidada, aga sama oluline on see, mis sul peas toimub ja kuidas sa katsumuse enda jaoks läbi mõtled.“
Aastate jooksul ei ole Leivo ühtki ettevõetud võistlust katkestanud. Keerulisi olukordi on siiski ette tulnud nii üksi kui ka tiimiga võisteldes. „Oleme neljakesi käinud viis ööpäeva kestvatel võistlustel, kus näed kogu aja samu nägusid. Siis hakkab mängima see, kui hästi igaüks oma valudega toime tuleb, sest seal saab edasi ainult koostööga. Kõik peavad aru saama, et tekivad rasked hetked ja seda erinevatel aegadel. Ülejäänud tiimiliikmed peavad siis toetama ja see läheb üle.“
Suure sihi väiksemad võidud
Leivo arvab, et kõik on tehtav ja ükskõik kui pikk on distants, jaotub see väiksemateks osadeks ja neid on kergem läbida. Ultrateel tagab edu põhjalik eeltöö ja Leivo teeb enne igat võistlust korraliku ettevalmistuse. Esimese asjana vaatab ta, milliste vahemaade tagant on joogi-söögipunktid või vahetusalad. Teiseks selgitab välja, kui palju on rajal tõuse ja kas jõuvarude taastamise punktid on enne või pärast. Leivo jätab rajaprofiili meelde ja liigub oma peas mööda seda. „Mõtlen läbi terve distantsi, võtan selle pulkadeks ja visualiseerin enda jaoks finiši ületamise. Kanadas Yukon River Questil ei olnud ma finišiala kunagi näinud, aga kujutasin ette, kuidas lõpetan. Seal oli tegemist kahese kajakiga ja oluline oli seada ühised eesmärgid. Meil oli Andres Kajuga hea tiimitöö, mis tagas meile 715 km pikkusel sõidul võidu.“
Raskeid hetki tuleb ka Leivol ette. Hiljuti Horvaatias toimunud ultrajooksuks oli ta valinud liiga õhukese tallaga tossud. Teravatel kividel jooksmise tõttu olid tallad 100. kilomeetriks täiesti läbi. „Siis aga muutus pinnas paremaks ja tuli mõni kilomeeter pehmet heinamaad. Muidugi on sageli valus, aga see tuim valu teiseneb ja muutub ühel hetkel millekski nauditavaks. Selle kohta ütleb ka ultramees Silver Eensaar, et õige ultra algabki sellest, kui hakkad kannatusi ja valu nautima. Jooks on minu jaoks selline tegevus, mis uuendab energiat. Iga kord kui astud, jääb tükike vana ja kasutut energiat sinust maha. Ühel hetkel muutub see meditatiivseks tegevuseks.“
Enne finišit alla ei anna
Loobumismõtetega on Leivol tulnud aeg-ajalt samuti silmitsi seista. Kui need tekivad, jagab ta raja enda jaoks veel väiksemateks osadeks. Ühel hetkel muutub olemine taas päris heaks – pikkade võistluste jooksul valu tuleb ja läheb, see on paratamatu. Iga jooks on uus ja raskushetki pole võimalik ennustada, aga enam-vähem on teada, mis valudega tuleb toime tulla. „Raske profiiliga rajal on mäest alla jooksmine kõige raskem. Reie nelipealihasesse tekib tugev valu, mis iga alla astutava sammuga suureneb. Paljud katkestavad selle pärast, aga ma tean, et see tuleb, ja see on isegi nagu mõnus.”
Leivo seab endale igaks võistluseks eesmärgi, olgu selleks ajaline näitaja või distantsi läbimine. Näiteks USA-s jooksis ta elu esimese 160 km mägiultra Orcas Island 100 eesmärgiga lõpetada, aga endalegi üllatuseks saavutas ta suurepärase kuuenda koha. Kui Leivo eesmärki ei täida, tekib hetkeks pettumus ja mõte, et miks ta piisavalt ei pingutanud. „Kui tõused finišis püsti ja saad normaalselt kõndida, saad aru, et ei andnud endast kõike. Võistluse käigule tagasi mõeldes saad aru, et mingi asi vasardas peas ja ütles, et võta hoogu maha. Tegelikult midagi ju ei juhtu, kui rohkem pingutad, see on vaid mõtlemises kinni.“
Suurepärastest tulemustest hoolimata läheb Leivo pigem harva võistlema tundega, et võidab. Aeg-ajalt ta seda siiski teab, aga see ei tee võistlust lihtsamaks, sest kui konkurendid kuklasse hingavad, tuleb ennast kokku võtta. „Pigem on ikka nii, et tean ette, mis tempoga ma jooksen, mida kuskil etapis tegema pean, ja sealt joonistub tulemus välja.“
Uus elu ultramehena
Viimasel ajal tuleb pettumusi üha vähem ette. Ühest küljest on ta tasakaalukam ja oskab seada realistlikke eesmärke, teisest küljest on ta tugevamaks muutunud ja pidevalt oma tulemusi parandanud.
Kõik läbitud võistlused on Leivo jaoks omamoodi ja alati saab neist õppida. Leivo enda taluvuspiiri kõrgeks ei hinda ja ütleb, et pigem kardab valu. Eredalt meenub talle selle aasta alguses toimunud öine 100-kilomeetrine ultrajooks talvisel Kõrvemaal. „Temperatuur oli kuskil –10 kraadi ja rabas oli veel külmem. Olin riietunud liiga optimistlikult. Mul oli küll mitu kihti väga häid kindaid, aga käed olid nii külmunud, et olin poole peal katkestamisele väga lähedal. Vahepunktis süües võtsin kindad ära, aga kätte ma neid enam ei saanud. Õnneks üks korraldaja aitas ja ülejäänud 50 km lihtsalt hoidsin kuidagi käsi, süüa ega juua ma enam ei saanud. Kindaid ei tahtnud ma rohkem ära võtta, sest paljaste kätega poleks ma lõpuni saanud minna. Selle jooksu lõpetamisel mängis olulist rolli Pärtel Piirimäe. Ta aitas mul kaarti lugeda, sest oma külmunud kätega ma seda teha ei suutnud.”
Äärmuslike aladega võimaldab Leivol tegeleda see, et ta on jõudnud etappi, kus justkui oleks alanud uus elu. Lapsed on suureks kasvanud ja Leivol on võimalik seiklusi ette võtta. „Lähtun oma tegevustes spordifilosoofiast, et tegelen aladega, kus pean iseenda jõul edasi liikuma: jooksmine, rattasõit, ujumine, suusatamine, rulluisutamine ja süstasõit.“
Spordis on Leivo jaoks olulisel kohal sõbrad, kellega koos ta treenib ja võistleb, üksteisele ollakse ka inspiratsiooniallikaks. Hea tiim kasvab tema sõnul kokku ajaga. Viimased kolm-neli aastat on ta oma ala proffide Rait Pallo ja Timmo Tammemäega Xdreami seiklusspordivõistlustel alati poodiumil seisnud.
Mõtestatud tee eesmärkideni
Enamasti valib Leivo võistlusi koos sõpradega ja otsib alati võimalust teha midagi, mida ta enne teinud ei ole. Igas kuus teeb Leivo paar võistlust Eestis ja välismaal ja planeerib graafikusse ka mägimatku. Aktiivne elu on tema jaoks samal ajal puhkus.
Kui sõbrad kõrvale jätta, aitavad rajal võistlejad üksteist alati, aga pigem tuleb neid olukordi harva ette. Ultradistantside võistlejad kirjutavad enne starti alla dokumendile, mis kinnitab, et igaüks saab ise hakkama.
Kõik Leivo trennid on mõtestatud ja ta teab alati, kui pikalt, millise tempoga ja kuidas ta jookseb. Selle tulemusena on tal ka treeningu tulemus ette teada. Leivo jaoks on oluline, miks ta mida teeb. Tähtis on ka trennikvaliteet, sest see tagab arengu, mis omakorda viib eesmärkideni.
Leivole meeldib pikkade ja raskete võistluste idee, see aitab mõtteid korrastada. „Muusikat ma kindlasti kunagi ei kuula ja ma isegi ei saa nendest inimestest aru, kes seda teevad. Palju parem on keskenduda jooksmisele, olla iseendaga ja saada pea tühjaks. Pärast oled edukam ja produktiivsem.“
Taastumiseks Leivo eraldi aega ei võta. Pärast võistlusi jätkab ta igapäevaste treeningutega, aga võtab veidi rahulikumalt. Tavaliselt treenib ta eesootava võistluse aladest olenevalt: kas rohkem ratast või jooksu.
Unistuste jooks mäeahelikus
Ultrajooksudega saab koguda rahvusvahelisi punkte, mille alusel saab registreeruda maailma kõige populaarsemale ultrajooksule Ultra Trail Mont Blanc (UTMB) Prantsusmaal. Mäeaheliku ümber joostakse ligi 180 km ja läbida tuleb umbes 10 000 tõusumeetrit. UTMB-le pääsemine on see, mille nimel Leivo tööd teeb. „Need on nii suured numbrid, et nende sisust saavad aru vaid need, kes on mägedes jooksnud. Kunagi ei mõistnud ka mina, kuidas on võimalik 100 km joosta. 10 km tundus okei ja kui väga vaja, siis 20 km, aga miks peaks rohkem jooksma?! Kehaehitus määrab ka kindlaks, millised jooksud sobivad. Olen avastanud, et mul on kehas just sobiv kogus ressurssi, et joosta kõige raskemaid mägiultraid.“
Kui vaim tahab alla anda…
… soovitab Leivo seada endale lühikesed eesmärgid ja võistlus väikesteks tükkideks jagada. „Kasvõi nii, et jooksed järgmise elektripostini. Sellest möödudes võtad ette uue sihi. Olen täiesti kindel, et pidevas liikumises olles läheb kõikidel raske hetk üle. Edu tagab kokkuvõttes see, kui hästi suudetakse valu naudinguks muuta.“
Leivo blogi leiad leivo.ekstreem.ee.
Tekst Kadri Kütt
Fotod: erakogu / Ivar Hütt
