Jalalabad on meie keha alustala. Nii nagu maja ehitades on kõige olulisem luua tugev ja stabiilne vundament, võib piltlikult väljendudes väita, et jalalaba on meie keha vundament. See loob aluse kõikidele meie igapäevastele liikumistele, olgu need sportlikud või mitte.
Jalgadest rääkides on oluline mõista nende ehitust. Seega kiire kontrollküsimus: mitmest luust koosneb jalalaba? Kas a) 6, b) 82 või c) 26?
Õige vastus on 26! Just, jalalabas on 26 luud – kas arvasid õigesti? Need luud moodustavad omakorda 33 liigest, millest 20 on n-ö aktiivsed. Jalalabas on üle saja sideme, kõõluse ja lihase – see on üllatavalt keeruline struktuur, mis koosneb paljudest väikestest omavahel kooskõlas töötavatest osadest. Need panevadki aluse meie võimele liikuda. Tänu hüppeliigese piirkonna luudele saame peamiselt teha suuremaid liigutusi: jalga küljelt küljele painutada, et hommikul jalanõusid kiiruga jalga saada, või autoga sõites gaasipedaali vajutada. Väiksemate luude ja liigeste roll on juba keerulisem ja delikaatsem protsesside jada, millest tuleks kirjutada lausa eraldi artikkel.
Võlvid
Labajala üks sagedamini uuritud piirkondi on tallavõlv ehk jalalaba sisekülje kaar. Kui inimene seisab püsti, siis jaotub tema raskus jalal kolmele peamisele punktile: suure varba esimese liigese juurde, väikese varba lähedusse, ja kanna keskpunkti. Kui need punktid omavahel ühendada, siis moodustavad need kolmnurga, mille küljed tähistavadki tallavõlvi kolme osa ehk tallavõlvi välimist pikisuunalist kaart, sisemist pikisuunalist kaart ja ristipidist kaart. Võlvid moodustavad jalalaba väiksemad luud, mille liikumist kontrollib kudede rägastik.
Tallavõlvil on mitu ülesannet, kuid neist peamine on töötada keha vedrustusena. See pehmendab kontakti maaga ning, nagu põhikooli füüsikatundidest võib-olla meenub, talletavad vedrud endas energiat. Seega, kui tallavõlv pehmendamiseks lameneb, kasutab keha seda energiat kohe järgmiseks liigutuseks, et keha edasi tõugata.
Tallavõlvi areng
Kõikidel lastel on elu algusaastatel tallavõlvid lamedad – neil on lampjalad. Tallavõlv areneb tavaliselt välja umbes 6.–7. eluaastaks ja selleks on vaja järjepidevat füüsilist koormust, mis paneb keha mõistma, et ta vajab tallavõlvi amortisatsiooni.
Mõnel inimesel ei arene tallavõlv täielikult välja, mis tähendab lampjalgsust, aga on ka teine äärmus, kus tallavõlv areneb liiga kõrgeks. Eriti suure koormusega treenivatel sportlastel võivad tallavõlvide kõrvalekalded probleeme põhjustada. Mured aga tekivad tavaliselt keha teistes piirkondades, mitte tallas endas. Näiteks võivad iluuisutajatel hakata probleeme tekitama põlved, kuna tallavõlvi lamenedes on põlvedel kalduvus sisse vajuda.
Nagu varem mainitud, on tallad meie keha vundament, seega mõjutavad tallavõlvi kõrvalekalded tervet keha. Madaldunud tallvõlvid võivad põhjustada jõu ebaühtlast jaotust Achilleuse kõõlusele, põlvede sisse vajumist, puusade väliskülgede nõrkust, skolioosi (eriti kui kõrvalekaldeid on ühel küljel rohkem) ja kanduda isegi kaelani.
Millal tuleks midagi ette võtta?
Kui asi ei ole katki, ei ole vaja seda parandada. Selline kuldreegel kehtib üldiselt ka tallavõlvide korrigeerimise puhul. Kui inimesel ei esine valusid, mida saaks tallavõlvi madaldumisega seostada, siis tavaliselt ei ole vaja midagi ette võtta.
Reakt Füsioteraapia tegi koostöös Tallinna Spordikooliga sportlaste vigastusriskide ulatusliku uuringu, mille käigus oli selgelt näha, et suuremal osal sportlastest, kellel esines rohkemal või vähemal määral tallavõlvide kõrvalekaldeid, ei olnud mingisuguseid kaasuvaid probleeme. Näiteks paljudel ujujatel on arvestatav tallavõlvide lamenemine, kuid tavaliselt ei tekita see neile probleeme. Põhjus on lihtne: enamik nende treeningutest toimub vees, kus jalalabadel on hoopis teine roll kui maismaal harrastatavate spordialade puhul.
Küll aga leidsime professionaalseid sportlasi, kelle taldade asendit tuli korrigeerida. Üldiselt oli peamiseks kaebuseks põlve- ja alaseljavalud, mida hindamisel seostati tallavõlvide madaldumisega. Sellega kaasnes väiksem võimekus kontrollida põlve, puusa ja alaselja asendit. Seda esines eelkõige selliste spordialade puhul nagu korvpall, käsipall, võrkpall, iluvõimlemine ja iluuisutamine – alad, mis nõuavad korduvaid hüppeid ja maandumist eri asendites. Kui sportlane hüppab ja tema tallavõlv ei täida oma amortisatsioonifunktsiooni, muutuvad tõuked ja maandumised ebastabiilseteks ja ebaefektiivseteks. Märgatav on see eelkõige maandumisel, kus sportlase põlved vajuvad kokku, puus ei ole piisavalt jõuline, et asendit korrigeerida, ja selle tagajärjel vajub ka selg ühele küljele viltu. Kuna sportlane teeb neid liigutusi treeningu jooksul kümneid või isegi sadu kordi, hakkab järjepidev koormus vale nurga alt andma märku, et kõik ei ole päris korras, olgugi et sportlase muidu tugev keha saab paljude muredega ise hakkama.
Achilleuse valu
Achilleus on kanna taga asuv kõõlus, mis seob kaks suuremat säärelihast (soleusja gastrocnemius) ning väiksema abistava rolliga lihase (plantaris) kannaluuga. Achilleuse kõõlus on inimkeha üks kõige tugevamaid kõõluseid ja seda põhjusega: see peab vastu pidama meeletutele jõududele nagu hüppamine, maandumine, jooksmine ja kõndimine. Igal hetkel, kui säärelihas peab pingutama, on Achilleusel vaja tööd teha, et lihaste pingutusest tekkivat jõudu kannani üle viia. Tänu sellele saab inimene jalalaba allapoole suunata. Achilleuse kõõlus on sagedane kannavalu põhjustaja. Tihtipeale tekib seal põletik ja valu, kui koormus suureneb kiiresti. Näiteks kui sportlane on paar kuud puhanud ja seejärel läinud tagasi varasema koormuse juurde, tekib mikrotrauma ja põletik, kuna kõõlus ei ole selleks valmis. Koormusele võivad „kaasa aidata“ tallavõlvi kõrvalekalded, mis panevad kannakõõluse teistsuguse tõmbenurga alla ja jaotavad koormust ebaühtlaselt. Achilleuse valu tekib tavaliselt kõõluse keskosas, suureneb koormusega ja on tuntav, kui kõõlust külgedelt pigistada. Pikemaajalise valu puhul võib olla ka tuntav muhk kõõluse keskosas.
Mida teha?
Achilleuse probleemide ennetamiseks on esiteks kindlasti oluline kanda sobivaid jalatseid. Need peavad vastama sportlikele nõudmisele ja olema mugavad. Teiseks on oluline hoida hüppeliiges liikuvana ja vähendada säärelihaste ületoonust (vahurulliga rullides, venitades, säärele harjutusi tehes). Kui valu piirab juba tegutsemist, tuleb esmajärjekorras hinnata koos füsioterapeudiga probleemi ulatust, kuna suuremate põletikkude korral on kõõluse kvaliteet halvem ja kõõlus võib rebeneda. Tihtipeale on hea abinõu kasutada geelist kannakõrgendusi, mis vähendavad veidi piirkonna põrutust ja koormust, kuid lasevad sporti edasi teha.
Kokkuvõte
Labajalg on üllatavalt keeruline struktuur, millel on arvestatav roll igasuguse sportliku tegevuse juures. Seetõttu on see ka üks piirkond, mida füsioterapeut tihtipeale kontrollib, isegi juhul kui valu esineb kusagil mujal. Kuna meie vundament väärib hoolt ja armastust, tuleb rõhutada, kui oluline on tegelikult jalatsite valik. Seda mitte ainult spordisaalis, vaid ka igapäevaelus.
Tekst: Rainar Vahtrik, füsioterapeut, Reakt Füsioteraapia
Fotod: Shutterstock.com
