Hiljutise dopingu-uudise valguses ei saa mitte vaiki olla. Suusaspordi spetsiifikat ma ei tunne ja selles osas midagi kommenteerida ei oska – elan endiselt ka kestvusaladele sportlastele kaasa ja usun, et tulevad ka meie õuele paremad ajad. Küll aga uudis, kus „sportlane ja treener“ räägib Õhtulehe veergudel dopingu kasutamisest kulturismis, pani kulmu kergitama ning võib öelda, et salvas isiklikult.
Ei saa minagi pead liiva alla peita ning väita, et kõik kulturistid on puhtad. Ei ole! Ühiskond on liigirikas – inimeste väärtushinnangud, tõekspidamised ja maailmavaade on väga erinevad.
Väita, et kulturismis on võimalik häid tulemusi saavutada vaid läbi keelatud ainete on aga VALE nii nagu ka see, et tippspordist on võimatu leida sportlast, kes kunagi keelatud aineid kasutanud poleks. Kulturismis võistlemiseks on erinevad liigad ja kategooriad. On sellised, kus võetakse aeg-ajalt proove (IFBB) ja neid, kus seda ei tehta üldse (nt NAC). Palju võisteldakse, ning võistlen isegi, välismaal. Ehk on tõesti inimesi, kes lähevad välismaale võistlema seetõttu, et seal puudub dopingukontroll. Minu ja paljude teiste eesti sportlaste eesmärgiks on siiani olnud end proovile panna ja võrrelda parimatega. Nagu näha, siis oleme seda teinud edukalt – EAD on meile igal ajal külla oodatud.
Mul on kahju, et avalikkusele on jäänud mulje nagu oleks võimalik kulturismis saavutada tipptulemusi vaid läbi ebaeetiliste võtete. Niisugused sõnavõtud paraku vaid süvendavad seda arvamust. Olen ise võistelnud klassikalise kulturismi ja rannafitnessi kategooriates ning saan väita, et seal on võimalik saavutada tipptulemusi ka vaid tugeva töö ja pühendumusega. Keskmisest andekam ja kõrge töövõimega sportlane suudab saavutada puhtalt paremaid tulemusi kui keelatud võtete kasutaja, kellel jääb puudu andest või tahtest. Seda kinnitab ju ka meie suusatajate näide.
Mul on kahju, et tavalised jõusaaliharrastajad ja avaliku elu tegelased nagu Reporteri uudisteankur Jaanus Koort aktsepteerivad ka avalikult dopingu kasutamist. Mõistes keelatud võtete kasutamise üksmeelselt hukka, tuleb see kasuks kogu meie spordialale. Tipptulemuste saavutamine ei toimugi üle öö – see võtab pikki aastaid. Kolme-aastane treeningstaaž jõusaalis ei ole siinkohal näitaja.
Igal mündil on kaks külge. Dopingu kasutamine võib anda teatava eelise sportlike tulemuste saavutamiseks (nagu näha, siis ka ei pruugi), kuid teisalt röövib see palju enam – tervise, austuse enda suhtes ja eneseväärikuse. Usun, et kui aju ei ole päris hantli kuju võtnud, suudab iga mees need mündi kaks külge kaalukausile panna ja enda jaoks õige otsuse teha. Ma ei taha teada, millist häbi võib tunda vahelejäänud sportlane oma vanemate, laste, naise, sõprade ja loomulikult eesti rahva ees. Juba see on nii valus, et sunniks kindlalt puhta tee valima sõltumata sellest, mida teised kõrval teevad.
Niisugused sõnavõtud annavad tegelikult isegi motivatsiooni tõestada, et saab ka teisiti. Ja kui peaks juhtuma, et sportlik eesmärk ei realiseeru, siis jääb alles eneseväärikus ja lugupidamine enda suhtes. Mul on au seista ise ja koos oma sportlastega puhta ning ausa spordi eest!
