Ära istu – liigu ja ole terve!

Tervisele tähelepanu pöörata ja oma keha eest hoolitseda tuleb ka siis, kui pealtnäha on kõik korras. Ka tervise puhul kehtib põhimõte, et probleeme ennetada on kordades lihtsam, kui neid hiljem likvideerida. Visiit kiropraktiku juurde on üks hea võimalus oma keha eest hoolt kanda. Millega kiropraktika näol täpsemalt tegu on, uurisime kiropraktik Karl Pärjamäe käest.

Kiropraktika on tervishoiu alaharu, mis tegeleb lihaste-, skeletaal- ja närvisüsteemi probleemide diagnoosi, ennetuse ja raviga. Sinna alla kuuluvad näiteks seljavalu, kaelavalu, üla- ja alajäsemete probleemid, ülekasutusvigastused, erinevad spordivigastused ja näiteks ka peavalud. Kiropraktika aitab ka mitmesuguste ebamugavustunnete likvideerimisel, mida üldjuhul põhjustab ühekülgne ebakorrektne rüht või sundasendites viibimine.

Kiropraktika erineb teistest manuaalteraapia valdkondadest lülisamba manipulatsioonvõtete kasutuse poolest. Kiropraktiline manipulatsioon kujutab endast liigeste liigutamist spetsiifilise kiiruse, amplituudi ja suunaga. Akrediteeritud kiropraktiku pakutav ravi on äärmiselt ohutu ja professionaalne. Negatiivseks linnalegendiks peab Pärjamäe kiropraktilise raviprotseduuri oletuslikku valulikkust. Tundlik või valulik võib lülisamba manipulatsioon olla pigem akuutse, ärritunud juhtumi puhul. Manipulatsioonivõtteid on siiski enamikus situatsioonides valutud. Kiropraktika ampluaasse kuuluvad samuti pehmet kude (näiteks lihased) ravivad teraapilised võtted, mis võivad mingil määral ka eri ravivaldkondades, massaažis, füsioteraapias ja kiropraktikas, kattuda. Pärjamäe rõhutab, et kiropraktikute juures ei tegeleta vaid „väänamisega”. „ Minu tööpäevast suur osa läheb patsientidele individuaalsete harjutuste õpetamistele, tervisliku seljahügieeni kirjeldamisele ja inimeste üldisele harimisele liikumise vallas,” selgitab Pärjamäe.

Abi juba ühest visiidist

Kiropraktikast võivad kõige kiiremini kasu lõigata inimesed, kes kohe pärast probleemi tekkimist vastuvõtule pöörduvad. Kui ärkad kaelavaluga või käib seljast tööd või trenni tehes ootamatult mõni jõnks läbi, mis edasist liikumist pärssima hakkab, siis võib isegi ühekordsest visiidist kiropraktiku juurde meeletult kasu olla. „Praktikas leidub ikka juhtumeid, kus inimene ärkab hommikul kange kaelaga või kannatab pärast mõnda süütut tegevust pead pöörates või selga painutades valude käes. Sõltuvalt täpsest diagnoosist võib puhtmehaanilise akuutse juhtumi puhul vaja minna vaid ühtainsat ravikorda,” ütleb Pärjamäe. Kindlasti tehakse litsentseeritud kiropraktiku juues esmavisiidil põhjalik ülevaatus, millega veendutakse manuaalse ravi efektiivsuses ja selgitatakse välja täpne diagnoos. Osa kliiniliste juhtumite korral võib tekkida olukord, kus on vaja teha lisauuringud. Saatekirju kiropraktikud Eestis veel kirjutada ei saa, aga tihtipeale õnnestub säärane koostöö edukalt patsiendi perearstiga.

Kiropraktiku juurest saab abi ka krooniliste probleemide korral, aga sel juhul kestab ravi üldjuhul kauem. „Mida varem probleemile jälile saame, seda suurem on tõenäosus, et see kiiresti ja jäädavalt ka järele annab. Krooniliste probleemidega tegelemine on keerulisem, aga seda absoluutselt igas meditsiinivaldkonnas. Näiteks kui inimest on aastakümneid kimbutanud seljavalu, siis, kahjuks, selge see, et ühe manipulatsiooniga imesid ei tee. Krooniliste lihasluuelundkonna, eelkõige seljavalu puhul, tuleb adresseerida struktuuri (selg, kael, käsi, jalg) funktsioneerimist, patisenti harida ja õpetada enda eest hoolitsema ning päris kindlasti peab tegelema hakkama ka spetsiifilise võimlemisega,” nendib Pärjamäe.

Diagnoos on oluline

Kogu ravi algab aga mõistagi diagnoosist. „Diagnoos on manuaalmeditsiini valdkonnas selgelt sõnastatud kriteeriumidega inimkeha seisund,” ütleb Pärjamäe. „See on tegelikult ka üks lisanüanss kiropraktikute puhul – lihasluuelundkonna probleemide diagnoosimist on meile põhjalikult õpetatud. Inimesed tulevad väga sageli meie juurde seljavaluga, aga keegi ei tea, miks täpselt selg valutab – on see kontoris viltu istumine, vale jooksutehnika, liiga pehme madrats, möödunud nädalavahetusel talutalgutel tehtud töö süü või midagi sootuks muud, näiteks neerupealsete põletik,” lausub Pärjamäe. Manuaalmeditsiinis − olgu see siis ravimassaaž, füsioteraapia, ortopeedia või kiropraktika − on suur osa ka tunnetuslikkusel. „Me palpeerime küll lihsakangust ja -pinget, analüüsime liigeste liikuvust jms, aga see on teatud määral subjektiivne, seega ainult eelneval põhinedes täpset diagnoosi panna ei saa. Seetõttu tehakse kiropraktikas palju ortopeedilisi ja neuroloogilisi teste või läbivaatusprotokolle. Näiteks võib kiropraktik mõnikord kontrollida lausa teie pupillide reflekse või vaadata silmapõhja, kui kliiniline pilt seda nõuab.”

Sportlased ja kiropraktika

Nii tipp- kui ka harrastussportlastel võib kiropraktikast palju kasu olla – enne ja pärast vigastusi. „Väga tihti tegelen spordivigastustega, kui need on juba juhtunud, vähem tegelen profülaktilise raviga. Pigem võib sportlasel olla kasu kiropraktilisest jälgimisest ka tema sportliku arengu juures. Näiteks on oluline vaadata, kuidas sportlase keha töötab, kus on tal puudujäägid, milliste lihaste või lihasgruppide aktiveerimine on puudulik, kas kehakasutus on sümmeetriline, kas jalad funktsioneerivad hüppest maandudes korrektselt, mis on spordialaspetsiifilised vigastusteohud, kas sooritusel läheb energiat kaduma vigasesse biomehaanikasse (tõuge, jooksusamm, vise, heide, löök) jne,” räägib Pärjamäe.

Abita ei jää keegi

Kuid milliste vigastuste ravil saab kiropraktik sportlasele abiks olla? Pärjamäe sõnul võib kiropraktiku poole pöörduda mitmesuguste spordivigastustega, olgu selleks nihestatud hüppeliiges, põlvetrauma, kaelavalu, haige ranne või nn tenniseküünarnukk. „Kuigi tippsportlased või tõsisemad harrastussportlased võiksid ennast ikkagi ennetavalt kontrollida, mitte lasta ülekoormusvigastustel uksele koputada,” mainib Pärjamäe. Ta lisab, et litsentseeritud ja kõrgelt haritud kiropraktik pakub alati välja diagnoosile vastava raviplaani, soovitab vajadusel, kui probleem nõuab, diagnoosimiseks meditsiinilisi lisauuringuid, või kui kiropraktika pole võimeline sportlasest patsienti aitama, näiteks kui probleem nõuab kirurgilist sekkumist, tehakse kindlasti vastav suunamine, ega atleet jää abita.

Harrastussportlane – kanna keha eest hoolt

Sõltuvalt koormusest soovitab Pärjamäe harrastussportlastele kord kvartalis või paari aasta tagant end kiropraktikule või füsioterapeudile ka sel juhul näidata, kui kõik tundub korras olevat. „Keha on protsess – see algab sünniga ja lõppeb surmaga. Vahepealne nõuab hoolt. Me liigume pidevalt kas haiguse (liikumatus, kehvad toitumisharjumused, liigne stress) või tervise (regulaarne mõõdukas treening, aktiivne elustiil, tasakaalus toitumine) poole. Põhimõtteliselt ei eksisteeri n-ö haiget või tervet staatilist keha olekut, et ma olen nüüd terve või haige, vaid toimub liikumine ühe või teise äärmuse – haiguse või tervise – poole. Me kõik harjame regulaarselt hambaid, kuid enamikul inimestel on kahjuks raske teha korra päevas kassiküüruharjutust, mõni täiskükk või korralik sirutus. Täpselt nii, nagu pühendame hammastele päevas umbes 4−5 minutit, peaks seda tegema ka lülisambaga,” lausub Pärjamäe.

Mugavus ei võrdu heaoluga

Paraku ei ole me kuigi varmad probleeme ennetama ja isegi neil, kel on olnud tervisemuresid, ei ole piisavalt motivatsiooni pärast valu kadumist uusi probleeme ära hoida. „Kahjuks niipea kui kaob valuaisting, unustab enamik inimesi teha koduseid harjutusi või järgida ravikuuril saadud nõuandeid,” nendib Pärjamäe.

Mugavaks muutumine tähendab teatud riski ja suurendab võimalust, et seljamure või muu lahendatud probleem naaseb. „Mitte mugav, aga see-eest parim, mida näiteks 6−8 tundi istuva töö peal olevad inimesed teha saavad, on end iga 20−30 minuti tagant liigutada. Kui see vahemik on liiga väike, siis vähemalt 45−60 minutit võiks piiriks olla. Liikumise all mõtlen eelkõige tavalist püstitõusmist, ringijalutamist, paari ringutuse või küki tegemist. Osavamad võivad isegi korraks käte peal seista. Põhiline on tulla staatikast välja ja kasutada keha selleks, milleks see mõeldud on – liikumiseks,” ütleb Pärjamäe. Tema sõnul on iga poole tunni tagant istuvas töös pausi tegemine ja liikumine tervisele isegi kasulikum kui kaheksa tundi järjest arvuti taga ja koosolekutel istuda ning siis päeva lõppu üks kõvem trenn teha. „Istumise jupitamine on tervisele kordades parem, aga seda on raske teha, sest keegi ei tuleta seda tegevust otseselt meelde ja tööhoogu sattuda on lihtne. Lisaks, istuda on ju mugav, kahjuks inimkehast rääkides ei korreleeru mugavus ilmtingimata heaoluga. Kerged füüsilised stressiallikad peaksid meie keskkonnas eksisteerima, kuid kontoris ei puhu meil tuul, on alati parajalt soe, toolid on pehmed ning tõstma peab vaid kohvitassi täitmiseks. Üldine liikumatus ning füüsilise stressi puudumine lihastele, kõõlustele ja ligamentidele on suur probleemikoht, põhimõtteliselt on tegu aeglaselt tiksuva pommiga,” leiab Pärjamäe. Pideva liikumatuse tagajärjeks võivad olla erinevad kroonilised probleemid, osa isegi pöördumatud. Ingliskeelne väljend: use it or lose it kehtib lihasluuelundkonna tervise juures päris pädevalt.

„Minust ei tohiks ka valesti aru saada – ka spektrumi teises otsas, vastupidiselt kontoritööle näiteks ehitusplatsil või autotöökojas, on omad ohud, nii akuutsete kui ka krooniliste vigastuste näol,” lisab Pärjamäe.

Mitmekülgsus eelkõige

Karl Pärjamäe kokkuvõttev nõuanne harrastussportlastele probleemide potentsiaalseks vältimiseks on olla mitmekülgne. „Enamjaolt on harrastussportlasel üks lemmikala, olgu selleks rattasõit või mõni konkreetne rühmatreening, kuid mida mitmekülgsemat koormust me oma kehale anname, seda parem.

Kujutame näiteks ette nädalas kolmel korral sörkjooksuga tegelevat kontoritööl olevat inimest: autoga tööle sõitmise, kontoris istumise ja õhtuse jooksuringi lõpuks pole antud näites oleva inimese puus, põlv ega pöid maksimaalses amplituudis liikunud. Jooksmine on kindlasti mõnus ja tervislik tegevus, aga kui seesama inimene teeks kontoris üksikuid harjutusi, võimalusel ripuks istumise vahele (olen andnud koolitusi ettevõtetes, kus on lõuatõmbetorud juba olemas – nendele ettevõtetele suur kummardus), lõpetaks treeningu kümne küki ning puusa- ja õlaringide tegemisega, oleks kogu keha tervis potentsiaalselt juba palju parem,” annab Pärjamäe nõu.

Samuti soovitab ta pöörata tähelepanu kätele. „Kui ma töötan päevad läbi klaviatuuri taga, kannatades ühekülgse sundasendi ja koormuse all, ning õhtul lähen vaid jooksuringile, siis käte ja õlavöötme jaoks ei tee see suurt midagi. Üldised õlavöötme ja rinnaku mobiilsusharjutused või spetsiifilised sidekirmevenitused oleksid sel juhul kasulikumad ja võtaksid aega võib olla mõne minuti. „Mitmekülgsus on oluline. Spordispetsiifika kuulub tippsporti, kus sooritus on oluline, mitte pühapäeva- jooksuarmastaja ellu. Harrastajate puhul pean mina tervist olulisemaks,” lõpetab Pärjamäe

Abi ka peavalude puhul

Kiropraktikast võivad suurt leevendust leida ka peavalude käes vaevlejad. „Pinge tüüpi peavalude puhul on pehmekoetraapia ja kaela manipulatsioon suurepärane ja aitab palju neid, kes kannatavad sundasendites töötamise all, näiteks programmeerijad, raamatupidajad, juuksurid, kosmeetikud jpt,” ütleb Pärjamäe. „Migreen on veidi teistmoodi seisund. Peale selle, et üks osa probleemist on potentsiaalselt lihaspinged ja lülide liikumishäired kaelas, on migreeni põhjuseks ka häired verevarustuses, probleemid närvidega, muutused keha hormonaalses keskkonnas, lisaks mängib geneetika oma osa. Migreenid ei pruugi seetõttu nii hästi manuaalteraapiale reageerida, kui pingepeavalud ning üldine kaela, turja ja õlavõõtme kangus või rühihäire.

Tekst: Merilin Piirsalu