Kuressaares sündinud ja tserebraalparalüüsiga (PCI) üles kasvanud Tom Rüüteli jaoks ei ole ületamatuid raskusi. PCI on närvisüsteemikahjustus, mis avaldub inimestel erinevalt. Tomil avaldub PCI käte ning ülakeha tahtmatutes liigutustes ning spasmides, mistõttu on tal raske käsi liigutada. Lisaks on häiritud kõnnak, mis on pisut hüplev. Sellest hoolimata on ta positiivne ning leiab ka võimalusi tegeleda spordiga.
Tom on üles kasvanud toetavas ja ühtehoidvas keskkonnas ning ema saatis teda juba väiksest peale õue mängima. Kui Tom meenutab oma esimesi mälestusi sportimisest, siis tulevad meelde lasteaias tehtud võidujooksud ja koduhoovis korraldatud jalgratta võiduajamised. Lisaks meenutab ta seika, kui ta oli kuue- või seitsme-aastane ning käis emaga Taanis. Seal oli üks kohaliku spordiklubi juht, kellel oli sama diagnoos mis Tomil. Ta ütles Tomi emale, et Taanis oleks ta juba karistada saanud, sest ta piinab oma last ega pane teda ratastooli, kus tal oleks mugavam.
Liikumine teeb enesetunde paremaks
Kooli ajal oli Tomil alati kehalise kasvatuse tundidest arstlik vabastus. Üldiselt käis Tom aga meelsasti kehalises ning seetõttu oli tal õpetajatega kokkulepe, et ta teeb nii palju kaasa kui saab. Mõnikord, kui tundides tehti Tomi jaoks keerulisi ülesandeid, näiteks üle kitse hüppeid või tireleid, siis leidis ta endale teise lahenduse – jooksis saalis või tegi jõuharjutusi nii palju kui sai.
Põhikoolis oli tal vahepeal periood, kus ta mõtles, et tegelikult ta ei pea ju kaasa tegema ning ei käinud kehalises. Õnneks uurisid õpetajad, et miks teda tundides pole ja kus ta käis. Kuigi Tomi arust oleks võinud nad sellel perioodil isegi rohkem talle liikumise olulisust meelde tuletada.
Põhikooli lõpu poole hakkas poiss üha enam mõistma kui olulised on sport ja liikumine. Mida rohkem ta liikus ja aktiivne oli, seda parem oli olla. Samuti on tänu liikumisele ka vähem igasuguseid lihaste ja liigeste probleeme. Suur osa heal enesetundel ja liikumisel on ka massaažil ja võimlemisel.
Teistes tundides oli Tom keskmine õpilane, kelle jaoks kõige keerulisemad ained olid keemia ja matemaatika. Ainuke erisus oli see, et mõnikord pidi ta kontrolltöid suuliselt vastama. Tom mäletab hästi ühte matemaatika kontrolltöö vastamist, kus ta ütles õpetajale omad vastused, kuid õpetaja keerutas selle peale pead ning ütles, et sellist lollust tema kirja panna ei saa ja kohtume järelvastamisel.
„Tore, et sa ka siin oled“
Üldist suhtumist peab Tom pigem heaks, sest ühiskond liigub üha enam selles suunas, kus inimesed julgevad rääkida ning ka vajadusel abistada. Tallinnasse kolides mõistis noormees, et mida rohkem ta ise tänavapildis on ja ennast näitab, seda enam inimesed harjuvad, õpivad suhtlema ning seda igapäevasemaks see muutub. „Kohe tore on näha, kui teisel pool tänavat läheb teine PCI-kas jala kooli või tööle,“ ütleb Tom.
Pigem kohtab ta positiivset suhtumist, näiteks kui ta on jõusaalis, siis öeldakse: „Tore, et sa ka siin oled“, mitte: „Mis sa siin tudised.“ Seega julgustab Tom ka teisi: „Kui nähakse, et liikumispuudega inimene tegutseb aktiivselt, siis pigem elatakse talle kaasa.“
Tomi on alates lasteaiast alati ümbritsenud toetavad inimesed. Ta suhtleb oma lasteaia- ja koolikaaslastega siiani ning sõbrad ütlevad, et Tom poleks Tom kui tal poleks PCI-d. Ta ema on öelnud, et on olnud ainult suunajaks ning sõbrad on olnud need, kes on Tomi kasvatanud selliseks nagu ta on.
Kodus istumine ei arenda kedagi
Igapäevaselt töötab Tom Eesti Töötukassas tööandjate nõustajana liikumispuude valdkonnas. Lisaks töötamisele õpib ta TalTechis magistriõppes personalijuhtimist. Tom tõdeb, et kuigi temal on läinud töö leidmine sujuvalt, siis võib see olla pigem keeruline teekond. Ühelt poolt on tööandjad teadmatuses ning neil võib olla hirm erivajadustega inimeste suhtes. Teiselt poolt peaks tööotsija tööandjatele seletama, et kuidas tema näeb ennast konkreetsel ametikohal ning kuidas ta seda tööd teeks. Lisaks tuleb selgitada, kas ja kuidas ta mingeid ülesandeid teha saab ning tööandjale peab näitama, kuidas ta tööülesannetega hakkama saab.
Teinekord saab aga töö leidmisel takistuseks liigselt suur palgasoov, kuigi otsest töökogemust inimesel ei ole. Mõnikord pole inimesed rahul madalama palgaga ning ütlevad, et selle palga pärast nad kodust välja minna ei viitsi ning lihtsam ongi kodus olla. Tom arvab aga, et kodus istumine ei arenda kedagi. Lisaks toob ta näite, et kodus saab ka trenni teha, aga kui minna jõusaali, siis enamasti tehakse rohkem ning suurema motivatsiooniga. Sama kehtib ka kõige muu kohta elus.
Sport on tähtis
Hetkel on Tomi peamiseks spordialaks jooksmine, kuigi viimastel kuudel pole ta seda teha saanud, sest õnnetu kukkumise tagajärjel murdis ta kolm roiet. Peale mitmekuulist pausi spordist, tunneb ta eriti hästi, kui oluline on liikumine ning kui palju see talle juurde annab. Tema sõnul mõistetaksegi sellistel hetkedel, kui hea on liikuda ja sportida. „Kui keegi tunneb, et tal on motivatsioonipuudus, siis tuleks endal midagi ära lüüa või vigastada ning kohe kui liikuda ei saa, tuleb tahtmine ja motivatsioon ennast liigutada,“ arvab Tom.
Pikk sportimisest eemalolek mõjutab tugevalt üldist vastupidavust ning ka liikumine muutub raskemaks. Liikumispuudega inimestel võtab igasugune aktiivne tegevus rohkem energiat kui tervetel inimestel. Näiteks toob Tom välja, et kui tema jookseb 5 km, siis energiakulu on sarnane sellega kui terve inimene jookseks 10 km.
Tomi üheks suureks sportlikuks unistuseks ongi joosta 10 km. Sellise pika distantsi läbimine on tema jaoks pigem ühekordne asi. „Teed korra ära ja siis rohkem ei taha mõeldagi,” täpsustab ta. Siiani on tema kõige pikem läbitud distants olnud 7,2 km.
Tom on ka väikestviisi ekstreemspordi fänn, näiteks on ta proovinud nii benji- kui ka langevarjuhüpet. Viimast neist lausa 12 korda – igal aastal on tal eesmärgiks teha vähemalt üks hüpe. „Sukeldumine on veel tegemata, kuid tahaks ka seda proovida,” ütleb Tom, kuid lisab, et sukeldumisel võib takistuseks saada see, et on vaja näidata erinevaid käemärke ning mõnikord on vaja mingeid torusid vahetada. Seega on sukeldumine Tomi jaoks üsna keeruline ning mingites sügavustes võib see eluohtlik olla.
„See on meie elu”
Lõpetuseks soovitab Tom PCI-ga laste vanematele, et lastel lastaks toimetada nii, kuidas neil mugav on. Näiteks, kui lapsel on lihtsam süüa suuga otse taldrikult, siis tuleks tal lasta nii süüa. Lisaks, nii palju kui võimalik, tuleks laps liikuma saada. Lapsed tuleks välja saata ja lasta neil ringi joosta ning toimetada. Jalatseid küll kulub palju ning palju tuleb ette ka kukkumisi ning marrastusi, kuid tänu sellele on lapsel hilisemas elus parem. Tom tunneb, et kui ta oleks noorena oma kätega rohkem tööd teinud, siis võib-olla alluksid ta käed talle praegu paremini ning ta saaks nendega rohkem teha.
Kõige suurem karuteene, mida oma lapsele teha võib, on hoida teda n-ö vati sees, sest seda raskem on lapsel hiljem seal välja saada. Mida hiljem laps seal „vati seest“ välja saab, seda raskem on tal ühiskonda sulanduda. Lisaks tuleb mõelda kaugema tuleviku peale, kui vanemaid enam ei ole, kas laps suudab enda eest seista ning kuidas ta ise oma eluga hakkama saaks.
Oma saatusekaaslastele ütleb Tom: „See on meie elu ja nüüd tuleb sellest võtta nii palju kui annab!“ Kui elus tulevad ette rasked hetked, siis tuleb seda tunnistada ning sellest oma lähedastega rääkida. Lisaks ütleb Tom, et teinekord tuleb ennast ka teistega võrrelda, ka tervetega, et kellelgi ei ole siin elus kõik alati hästi.
Tomi kolm tõde:
- Igas takistuses on võimalus.
- Fuck it – las ta minna!
- Pealpool pilvi paistab alati päike, aga mitte siis, kui on öö.
Tekst: Gertrud Alatare
Fotod: Gertrud Alatare / erakogu
NB! Liitu Eesti Paralümpiakomitee meililistiga ning saad esimesena lugeda lugusid sportlastest ning olulist infot võistluste, sündmuste jms kohta.
