Valge lumevaip katab lõpuks ometi maad ja Eesti terviserajad on entusiastlike murdmaasuusatajatega täidetud. Eesmärke on erinevaid – kes suusatab iseenda jaoks, nautides aktiivset liikumist talveilmas, kes laob põhja suureks Tartu Maratoniks, et naabrimehest pisutki parema kohaga lõpetada. Kuidas peaks harrastussuusataja treenima, et vältida tüüpilisi vigastusi, ja millised abivahendid tulevad suusatajale kasuks? Uurisime maad endiselt suusasportlaselt, füsioterapeut Lauri Otilt.
Kuidas jaotuvad spordivigastused laias laastus?
Spordivigastused jaotuvad nagu kõik teisedki vigastused – otsesed traumad (kukkumised, löögid, väänamised jne) ja ülekoormustraumad (pikema aja jooksul välja kujunenud vigastused, mis on tingitud liiga suurest koormusest, valest tehnikast, ühekülgsest treeningust). Väljaravimata kujul muutuvad ülekoormustraumad kroonilisteks.
Sellist traumade jaotumist iseloomustavad peamiselt kaks tegurit – jõud ja aeg. Kui esimese näite traumad tekivad suure jõuga väga lühikese aja jooksul, siis teise puhul on vastupidi, jõud on tavapärane ja võib öelda, et väike, ning aeg on pikk.
Millised on murdmaasuusatajate sagedasimad vigastused?
Murdmaasuusatajate sagedasimad vigastused ja kaebused on viimase 10−15 aasta jooksul seoses ala arenguga muutunud. Kuna kõik spordialad, sealhulgas murdmaasuusatamine, muutuvad jõulisemaks, tekib ka muidu nn rahulikul alal vigastusi rohkem. Põhjusteks on treening- ja võistlusradade kvaliteedi tõus ja seetõttu kiiruste suurenemisega seotud risk, suurenenud jõu- ja kiirustreeningute maht ning sellest tulenev riskifaktor ning kahjuks ka inimeste üldine passiivsem (loe: istuvam) eluviis – ka saavutusspordis!
Täpsemate vigastuste poolest on rohkem esindatud õla- ja küünarliigesetraumad (järjest suurenev osa paaristõukelistel sõiduviisidel ja klassikalises tehnikas peetavatel võistlustel ainult paaristõukelise sõiduviisi kasutamine – ka harrastajad maratonidel; samuti harrastajate treeningud rullsuuskadel lumeta ajal), lülisambatraumad (eriti lülisamba nimmeosa ja nimmeosa koos vaagnaga – madal põhiliikumise osakaal, mida treenimisega pole võimalik asendada), põlveliigesetraumad tingituna vaagna ebastabiilsusest ja valest tehnilisest sooritusest.
Kuidas saaks eelmainitud vigastusi ära hoida?
Vigastuste ennetamiseks peab esmalt aru saama sellest, millised on inimese nõrgad kohad. Seda nii otseselt häirunud lihasbalansi mõttes kui ka eluviiside ja harjumuste mõttes. Enamik vigastusi on välditavad põhiliikumise osakaalu suurendamisega, treeningute mitmekesisemaks muutmisega ning tasakaalu ja koordinatsiooni nõudvate liikumiste osakaalu suurendamisega.
Millised füsioteraapia alased abivahendid on suusatajale abiks?
Abiks on ebastabiilsed elemendid nagu teraapiapall (swiss ball) ja bosu-pall, kõikvõimalikud tasakaalulauad ja -padjad, vabad raskused, nt topispall ja nihutatud raskuskeskmega topispall, ja kummilindid.
Mida peaks suusataja oma treeningutel aasta ringi jälgima?
Vigastuste vältimiseks on tähtis jälgida, et ei tekiks n-ö kuhjuvat väsimust. Kesknärvisüsteem eksib kõige rohkem siis, kui oleme väsinud ja pikka aega midagi monotoonset teinud ning arvame, et midagi tõesti ei saa enam juhtuda. Tegelikult tuleks siis seda seisundit endale teadvustada, sest kui oled liiga väsinud ja enam liigutustele tähelepanu ei pööra, on vigastused hajameelsuse tõttu kerged juhtuma. Veel on oluline treeningute mitmekesisus ja normaalne puhkerežiim.
Kuidas ma tean, et olen vigastusest täielikult paranenud, ja millal võin uuesti treenima hakata?
Vigastusest paranemine on toimunud siis, kui valuaisting on täielikult kadunud. Kõige kindlam on lasta see siiski arstil või füsioterapeudil kindlaks määrata. Igaüks meist on enda kohta subjektiivne, mitte objektiivne ja kui liita juurde veel suur soov treenida – väike valu peabki olema! −, siis on lihtne eksida.
Vigastustest paranemisel on vaja aru saada selle vigastuse põhjusest ja vastavalt sellele käituda. Kui põhjus on teada, aga sellele ei järgne muutusi, siis suureneb üha enam risk, et sama probleem hakkab korduma.
Miks peaks harrastussuusataja füsioterapeuti külastama?
Tavaharrastajale on füsioteraapia vajalik treeningute kvaliteetsemaks muutmise pärast, seda nii taastumise mõttes kui ka oma nõrgemate külgede teadasaamiseks. Aeg on piiratud ressurss ja füsioteraapia aitab kiiremini oma probleemidele või tulevastele võimalikele ohtudele lahendust leida. Füsioterapeudivisiit sarnaneb hambaarsti omaga – kui on vaja, siis tihedamalt ja probleemi lahenemiseni, kui otseselt probleemi pole, siis nii harva/tihedalt, et visiit oleks ennetav, mitte raviv.
Lauri Ott:
Lauri Ott lõpetas Tartu ülikooli füsioteraapia eriala aastal 2007. Ta on töötanud Eesti Suusaliidu murdmaasuusatamise meeste A- ja B-koondisega aastail 2008−2012, samuti kahevõistluse koondisega aastail 2009−2010. Peale suusasportlaste on Lauri teinud koostööd erinevate jalgrattaspordi profimeeskondadega (Endura Racing, Bora- Argon 18) ja Eesti maanteeratta koondisega. Alates 2012. aastast peab ta erapraksist Tallinnas Pirital, põhisuunaks manuaalne füsioteraapia.
