Sportlased ja ebausk

Foto: Shutterstock.com

Ebausk on väga tavaline ja laialtlevinud kogu maailmas. On lõpmata palju ebausukombeid ja kõigil neil on midagi ühist – loogikaga neid seletada ei saa. Lisaks kõigele muule võib ebausk ajendada inimesi oma vigades pigem halba õnne süüdistama, kui oma tegude eest vastutust võtma.

Usutakse, et kui must kass jookseb üle tee, tähendab see halba, samamoodi on ebaõnnepäev 13. ja reede. Usutakse ka, et tualetis vett tõmmates peab potikaas tingimata all olema, sest vastasel juhul lased kogu oma õnne veega alla, ning käekotti ei tohi maha panna, kuna nii voolavat raha välja. Kindlasti ei tohiks toas vilistada, võib tulla tulekahju, samuti ei tasu kindaid laua peal hoida, sest pahandus tuleb majja, ja katkisesse peeglisse ei tohi mitte kunagi vaadata, muidu on kohe õnnetus kaelas.

Ebausk mängib suurt rolli ka spordimaailmas, mõjutades sportlasi üht- või teistpidi. On kindlaks tehtud, et erinevad rituaalid ja uskumused võivad mõjutada sportlaste edu võistlustel. Nii on paljudel sportlastel välja kujunenud omad meetodid ebaõnne peletamiseks. Mõni neist on kummalisem kui teised. Näiteks 31-aastane Brasiilia karatemeister Lyoto Machila joob igal hommikul oma uriini, sest usub selle organismi puhastavasse jõusse. Ta sai selle kombe oma isalt ja kogu tema perekond järgib seda hommikust rituaali.

Vähem vastikustunnet põhjustava võistluseelse protsessi läbib mitmekordne trekisõitjast olümpiavõitja Laura Trott, kes astub enne igat starti ühe jalaga märjale rätikule. Ta usub, et ebamugavustunnet tekitav sokk on tema edu alus, sest võitis niiviisi juuniorite maailmameistrivõistlustelt oma esimese kuldmedali. Oma õnnesokid on olemas ka tennisist Serena Williamsil, kes kannab samu sokke terve turniiri vältel neid vahepeal pesemata, sest usub niiviisi talitades sokkide maagilisse jõusse. Williams usub ka, et tema edu taga on rutiin, mida ta kindla täpsusega jälgib. Väljakule peab ta alati kaasa tooma oma duši all käimise plätud, kingapaelu seob ta vaid talle omasel viisil, enne esimest servi peab ta palli põrgatama viis ja enne teist servi kaks korda. Williams on oma ebauskumustes nii kinni, et kui ta kaotab, siis on põhjuseks vaid see, et ta ei järginud kindlat rutiini.

Ebausk ei tohi segada

Õnnesokid olid olemas ka noorel Kaspar Taimsool 2004. aastal. Ta kutsus neid võistlussokkideks, sest trenni nendega teha ei tohtinud. Need olid mõeldud vaid kõige tähtsamateks olukordadeks. „Kurb oli neid sokke ära visata, aga kui auku on rohkem kui sokki, siis ei ole midagi teha,” meenutab Kaspar. „Mõni aeg pärast seda, arutades spordiasju kunagise paarimehe Alo Kuslapiga, sain selgeks, et pole eriti vahet, mis sokid, müts, pluus või tossud sul on. Lõppude lõpuks on tegu ikkagi spordiga ja määravaks saab see, kui osav, kiire ja tugev sa oled!”

Enne võistlusi on sõudjal siiski alati üks praktiline rituaal, nimelt teeb Kaspar enne starti aerudega teatud liigutusi, mis aitavad tal vahetult enne võistlust fikseerida lihasmällu aeru veest välja vajutamise momenti. „Mul on olnud tehnilisi probleeme sellega, et aer jääb mõne sentimeetri jagu liiga kauaks vette „lohisema”,” kirjeldab Kaspar. „Paljud sõudesportlased katsuvad enne starti, kas tullid, kus aer sees istub, on ikka kinni, niiviisi välistatakse kõige rumalamaid lohakusvigu.”

Kaspar usub, et kindlasti võib enne võistlusi igasuguseid ebausuga seotud rituaale teha, ent kõige tähtsam on, et need ei segaks võistlust ennast. Mõni aasta tagasi oli sõudjal tõsine mure, sest enne jõuproove ei olnud noormees üldse närvis. „Mäletan ühte starti, kus minu vasakul käel olid ootamas olümpiavõitjad ning paremal käel möödunud aasta maailmameistrid, minul aga puudus närv täielikult,” meenutab Kaspar. „Mind ei ajanud närvi isegi see, et mul närvi ei olnud. Spordipsühholoogiga saime sellele murele lahenduse.”

Kaspar usub, et spordipsühholoogial on tähtis roll kanda, sest see aitab sportlasel mõistust nii seada, et ta ei pabistaks ebaoluliste asjade pärast üleliia. Ka spordipsühholoog Kristel Kiens rõhutab, et sportlased pööraksid tähelepanu pigem asjadele, mis on nende kontrolli all. „Ebausk viib kontrollikeskuse meist väljapoole. Kui sportlane usub ebausku, näiteks on kalendris 13. ja reede, ning suunab oma tähelepanu sinna, siis on oht, et ta lähebki selle mõttega nii kaasa, et see pärsib lõpuks tema tulemust,” räägib Kristel. „Mõistlikum on pöörata tähelepanu hoopis nendele asjadele, mis on meie kontrolli all, keskenduda sellele, mis on soorituse koha pealt kasulik ja mitte anda tähelepanu nendele asjadele, mis on meie kontrolli alt väljas.”

Kaspar Taimsoo Foto: Elmo Riig/ Sakala/ Scanpix ELMO RIIG/SAKALA
Kaspar Taimsoo Foto: Elmo Riig/ Sakala/ Scanpix

Vinti pole vaja üle keerata

Endine suusahüppaja Kaarel Nurmsalu mäletab, kuidas tema tuttav ei tahtnud mitte kunagi hüppemäele minna kui oli 13. ja reede. Kui olukord sundis ja ta pidi hüppama minema, siis ta pelgas seda väga, sest tegemist oli tema jaoks vale päevaga. „Minul on ebausku vähem,” ütleb Kaarel. „Kehv tunne oli torni minna vaid siis, kui suusaklambrid logisesid ja saapad olid juba viimase piiri peal. Kui aga igasuguseid märke enda ümber jälgida, siis sa elad lihtsalt ise enda elu liiga keeruliseks.” Kaarel püüdis alati rasked situatsioonid enda kasuks pöörata. „Ma ei tahtnud eos oma võistlustele kriipsu peale tõmmata näiteks halva enesetunde või ilma tõttu. Kui hüppemäel olid keerulised ilmaolud ja hüppeid lükati pidevalt edasi, siis paljud sportlased läksid närvi ja lasksid sellel oma sooritusi mõjutada,” kirjeldab Kaarel. „Minul aitas see pigem mõtteid tasakaalustada ja kuna pidin sellistes olukordades tihti olema, läksid mul pärast pikka ootamist tulemused isegi paremaks. Ma ei keeranud oma peas enam vinti üle.”

Kaarli jaoks oli alati väga oluline, et võistlustel oleks tal seljas õiged aluspüksid, särk ja sokid, sest keha pidi olema samas konditsioonis nagu treeningutel. „Mäletan, et läksin olümpiamängudel isegi nii äärmuslikuks, et lõikasin oma lemmikpluusilt välja Nike’i logo (Nike oli minu tolleaegne sponsor), et saaksin igal juhul oma särgiga võistelda,” naerab Kaarel. „Nii ilutseski mu krael suur auk.”

Spetsiaalset õnnetalismani Kaarlil ei olnud, sest see oleks muutunud omamoodi kohustuseks, et vajalik ese igal pool alati kaasas oleks. Spordipsühholoogide abi pooldab endine suusahüppaja aga kindlasti. „See näitab sportlase professionaalsust, kui ta oma probleemidele abi otsib,” räägib Kaarel. „Olen spordipsühholoogi juures käinud, kui treenisin Soome koondisega. Kahjuks jäi tema jutt mulle toona arusaamatuks ja ma ei suutnud temaga koostööd jätkata. Aitasin ennast ise kaine mõtlemisega ja teadvustasin endale, et tagasilöögid on pigem head, sest toovad meile kogemusi tulevikuks ning aitavad meil sel moel ükskord edu saavutada. Mida rohkem oleme teinud vigu, seda rohkem oskame neid vältida.”

Ka Kaspar Taimsool puudub konkreetne talisman. Pigem tuletavad talle kodus olevad karikad ja medalid meelde, mille nimel edasi vaeva näha. „Ma pean oma kõige suuremaks talismaniks treener Matti Killingut, kes oskab mind alati õigele kursile suunata, kui asimuut on veidike triivima läinud,” märgib Kaspar. „Ebausud ja talismanid võivad tulla ja minna, tähtis on, et trenni tehtaks järjepidavalt.”

Kaarel Nurmsalu Foto: Eesti Suusaliit
Kaarel Nurmsalu Foto: Eesti Suusaliit

Jõud talismanist

Spordipsühholoog Kristel Kiens märgib, et erinevate talismanide omamine ei ole iseenesest halb, kui need tuletavad meile meelde meie oskusi, julgust, järjekindlust ja kindlat tegutsemist, kuid samas ei tohiks nad meid liialt kontrollida. „Talismanidele antakse tavaliselt võlujõud, aga neid ei tohiks kellegagi või millegagi seostada, vaid pigem peaksid need sümboliseerima meie oskusi või väärtusi. Vastasel juhul läheb kontrollikese meist väljapoole, mis ei ole kasulik.” ütleb Kristel. „Kõik seostub sellega, kuidas sportlane ise endale midagi tähtsustab. Näiteks lemmikuks saanud riideesemete puhul soovitaks võlujõu asemel pigem mõelda, mis on selle eesmärk (näiteks sooja hoidmine), ning teha valik just selle järgi. Kui riietel oleks n-ö võlujõud, siis oleks ju lihtne osta võlujõuga riideese ja lasta sellel töö ära teha.”

Suusataja Triin Ojaste kannab kaelas medaljoni, mis sümboliseerib üht talle väga olulist inimest. „Rasketel hetkedel tunnen, kuidas olen kaitstud ja hoitud,” ütleb Triin. „Lisaks oli mul kunagi üks kõikvõimas suusapaar, vähemalt mulle meeldis nii mõelda. Alati, kui oli vastav ilm, ma ei hakanud teisi suuski võistlusteks proovimagi. Ajapikku suusad väsisid, aga mina ei tahtnud seda endale tunnistada, sest uskusin nende maagilisse jõusse. Alati tahtsin just nendega starti minna ja seetõttu viimased võistlused ei läinud enam kõige paremini.”

Noore tüdrukuna oli Triinul oma väike rituaal, mida ta alati enne võistlusi tegi, sest see andis talle kindla tunde. „Nüüd ma olen oma ebauskumustest välja kasvanud, ent vahel mõtlen siiani, et just need kasvatasid toona minu usku iseendasse,” räägib suusataja. „Üldiselt usun praegu vaid seda, et tee head ja saad vastu ka head. Teinekord tekitavad ka stardinumbrid elevust − kes saab õnnenumbri või kellel kattub see sünnikuupäevaga – ning siis usutakse, et see toob edu.”

Triin Ojaste Foto: Eesti Suusaliit
Triin Ojaste Foto: Eesti Suusaliit

Rida häid ja halbu endeid

Paljudes ebausu vormides nähakse süütut psüühilise toe allikat. Kadunud antropoloog Margaret Mead täheldas: „Ebausk kajastab seda, kui innukalt me ihkame midagi täitumas näha, või millegi ebameeldiva juhtumist ära hoida. Ebausuga kaasnev pooleldi uskumine ja pooleldi mitteuskumine tuleb meile psüühiliselt kasuks, ilma et see meid orjastaks.”

Tennisemängijad usuvad, et kui hoida servimise ajal käes rohkem kui kaht palli, toovat see halba õnne, vältida tuleb ka kollast värvi ja väljakupooli vahetades, tuleb kõndida ümber väljaku teisele poole. Samuti tuleks vältida joontele astumist. Jalgpallurid usuvad, et topeltnumbrid võistlejate vormil toovad õnne ja väga oluline õnne sümbol on maskott. Pesapallurid on kindlad, et oma peopessa sülitamine enne kurika kätte haaramist toob õnne, korvpallurid see-eest pühivad samal eesmärgil alati enne mängu oma tossude tallad puhtaks. Enne vabaviset tuleb kindlasti palli põrgatada ja mängijal, kes viskab soojenduse ajal viimase korvi, tuleb hea mäng.

Michael Jordanile meeldis alati kanda Bullsi meeskonnavormi all oma sinist ülikooliaegset North Carolina särki, Tiger Woodsi lemmikvärviks oli aga punane ja igal pühapäevasel mängul pidi tal seljas olema just punastes toonides särk. Osa spordipsühholooge on öelnud, et punane värv saadab kaasvõistlejatele ohusignaale, mis võib jätta ähvardava mulje – nii tunnevad vastased end halvemini ja see mõjutab nende mängu negatiivselt. Tenniselegend Björn Borg pani aluse habemeajamise ebauskumisele, nimelt kasvatas ta oma habet alati enne Wimbledoni turniiri ja ajas selle maha alles pärast võistlust. Real Madridi mängijal Cristiano Ronaldol on aga sootuks eriskummalised uskumused, mis aitavad tal endast parimat anda: kui ta reisib mängule lennukiga, siis peab ta olema alati esimene, kes lennukist maha saab, bussiga saabudes aga hoopis vastupidi. Mees istub alati viimasesse ritta ja laseb kaasreisijad enne välja. Väljakule jõudes peab ta alati esmalt parema jalaga murule astuma. Ka mängu ajal on tal oma õnnerituaal: Ronaldo ei mängi kunagi kaht poolaega sama soenguga.

Kõik sellised ebauskumused on sportlastel selleks, et vähendada võistlustel närveerimist, kuid staarsportlased teevad enne oma mängu või sooritust erinevaid pilkupüüdvaid rituaale ka show pärast. Pole tähtis, millised on kellegi ebauskumused, rituaalid või talismanid, kõige  tähtsam on, et need sportlaste tulemusi ja vaimujõudu ei pärsiks ning nad annaksid endast maksimumi.

Tekst: Liisi Rist
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 veebruaris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*