Suusad eelmisest sajandist

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogudes on rohkem kui 250 paari suuski. Enamik muuseumis olevatest Eestis valmistatud suuskadest pärineb II maailmasõja järgsest perioodist ja neid on valmistatud vabrikutsehhides Tallinnas, Pärnus või Tartus. Ilmasõjaeelse perioodi suusad on valmistanud meistrid väiksemates töökodades.

Viljandis oli 1930. aastatel tuntuimaks suuskade meistriks Harald Kirs. Tema töökoda oli tolle aja kohta korralikult varustatud, kohapeal oli olemas suusatooriku otsa painutamiseks spetsiaalne aurukapp ja painepink ning ka muud suuskade meisterdamiseks vajalikud tööriistad ja materjalid (head murdmaasuusad saadi kase- või vahtrapuust).

Spordimuuseumis on hilisema majandusteadlase ja poliitiku Raoul Üksvärava nooruspõlves (1940. aasta hilissügisel) muretsetud nn Kirsi lauad, nagu neid Viljandis valmistatud spordivahendeid rahvasuus nimetati. 1928. aastal sündinud Üksvärvale olid need juba elu teised suusad, esimesed oli ta saanud samuti Kirsi käest 1936. aastal kroonide eest, hilisemate eest maksis juba rubladega. Alanud keerulisel ajajärgul muretsetud suusaklambrid olid mitmest kohast kokku kombineeritud: metallklambrid pärinesid eelmistelt suuskadelt, vedrupingutused tõi õde Raoulile 1943. aastal Saksamaalt ja rihmad olid pärit samal perioodil Eestis viibinud Saksa sõjaväe varudest.

Raoul Üksvärav oli pärast sõda mitmekülgne spordimees: ta tuli koolinoorte meistriks nii jalgpallis kui korvpallis ja oli korvpallis mitmekordne medalist täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel.