ajakirja Toetavad

Kusti Nõlvaku ja Mart Tiisaare siht on Tokyo

Kusti ja Mart

Hooajal 2014/2015 püstitas Mart Tiisaar Soome meistriliigas Kuopio LEKA Volley eest mängides uue põhiturniiri punktirekordi. Sidemängija Kusti Nõlvak aitas ainsa Eesti meeskonnana TTÜ kõigis kolmes sarjas medalitele. Järgnevaks hooajaks tuli mõlemale pakkumisi välismaalt, aga mehed otsustasid järgida südame kutset ja võtsid ette julge sammu, keskendudes praeguseks juba teist hooaega ainult rannavõrkpallile.

Miks otsustasite rannavõrkpalli kasuks ja kas olete pidanud otsust ka kahetsema?

Mart: Eestis on olnud pikalt võrkpalli kui elukutse ainuke variant saalivõrkpall ning eks ta tegelikult ole siiani. Kustiga 2015. aasta koondisesuvel koos olles läks mõte uitama ja lihtsalt unistasime ühel pärastlõunal, kui lahe oleks võtta julgus kokku ja teha otsus mängida aasta ringi rannavõrkpalli ja olla täielikult ka ise vastutav. Teadsime, et mõlemad oleme liival ka päris head. Alguses lihtsalt päevaunena tundunu muutus samm-sammult ja isegi kohati endale arusaamatult reaalsuseks. Sellest protsessist saab lähemalt lugeda meie blogist (nolvaktiisaar.ee), kus kirjeldasime täpselt oma emotsioone ja pöördepunkte. Tagantjärele vaadates on tegemist ühe mu elu parima otsusega. Paljud ei saa sellest aga siiani aru, sest saalivõrkpallis oleks tulemused paremad, prestiiži praeguse koondise saavutuste juures rohkem ja ka palganumber kõvasti suurem. Ka sel talvel olime mõlemad Kustiga peaaegu kodutud, kuna Eestis polnud võimalusi treenida ja olime ligi kuus kuud kodust eemal. Kuid see, kui palju rannavõrkpalli elu on meile juurde andud, ennast ja maailma tundma õpetanud ning kasvatanud, on kindlasti kõike väärt. Rääkimata sellest, et saame mängida seda mängu, mida tõesti kõige rohkem armastame.

Mart blokis
Mart blokis

Kusti: Rannavolle on olnud südames juba päris ammu. Igal suvel, kui varbad liiva sai lükata, oli meel hea. Meeldis mulle ju saalivõrkpalliski sidemängijana ka ise skoori teha ja liival saan seda teha palju rohkem. Aspekte, mis mulle ranna juures rohkem meeldivad, on nii palju, et on raske neid kõiki üles lugeda. Kindlasti mitmekülgsus, milleta liiva peal hakkama ei saa – pead valdama kõiki elemente hästi, kui tahad edukas olla. Samuti ka psüühiline pool, pead mängima ilma vahetuseta ja ennast peita pole kuhugi. Kui oled kehv, siis saadki kõik servid endale, kuni hakkad neid stabiilselt ära lööma. Hoolimata raskest algusest rannavolle maastikul, pole armastus selle mängu vastu kuhugi kadunud ja otsust ketsid jalast võtta ei kahetse sugugi. Pigem vägagi vastupidi – usun, et kui südames on väga tugev soov midagi teha, siis on ainuõige seda häält kuulda võtta. Pigem varem kui hiljem. Kui meie otsustasime saalivõrkpalli jätta, siis polnud meil tegelikult veel aimugi, kuidas me randa mängima hakkame ja mida meil selle jaoks on vaja ära teha. Kõigepealt tuli otsus ja alles siis hakkasime nuputama, kuidas hakkama saame.

Rääkisite palganumbrist, kuidas te kõike seda endale lubada saate?

Mart: Ega me ise ei saakski. Muuga me ju ei tegele, kui ainult rannavõrkpalliga, ja selleks oleme leidnud endale meeskonna kõige tähtsamad liikmed: toetajad. Ilma nende abita poleks meil võimalik ei talvel treenida ega hooaja sees võistlustel käia. Tegelikult poleks ka süüa ega elukohta, nii et kogu meie sissetulek tulebki neilt. Kindlustunde annab veel see, et nimisponsor Gerardo’s Toysiga on meil kokkulepe kuni Tokyo olümpiani, kuid üldse mitte vähem tähtsad ei ole kõik meie ülejäänud toetajad, kes meid kas rahaliselt, lennupiletite, võistlusriiete või söögiga aitavad. Professionaalsuse kasvatamise mõttes oleks aga eelarvesse kõvasti lisa vaja.

Kusti: Toetajate leidmine esialgu lihtne polnud. Me ei teadnud, kust alustada ja kuidas neile läheneda. Õnneks ei matnud me pärast arvukaid eitavaid vastuseid oma soovi maha ja jätkasime otsinguid. Hea meel on tõdeda, et leidub selliseid ettevõtteid ja eelkõige inimesi, kellele meie soovid korda lähevad ja kes meid toetavad. Eelkõige tooksime välja meie nimisponsori – üks tore võrkpallipere, kelle ühe tootesarja nime, Gerardo’s Toysi, me ka kanname.

Kusti kaitses
Kusti kaitses

Olete pikalt olnud ka professionaalsed saalivõrkpallurid, mänguline vahe on nende kahe mängu vahel selge, aga kas ka elustiilis/korralduses on vahet.

Kusti: Elulisest aspektist on saali- ja rannavõrkpall ikka täiesti erinevad. Pidevad välislaagrid talvisel ajal ja koti otsas elamine olid algusfaasis paratamatud, eriti kui meil oli eelarve vägagi piiratud. Et oma rahadega toime tulla, müüsime Mardiga maha oma autod ja andsime ära korterid, kus elasime. Pakkisime asjad ja läksime, lootuses, et saame hakkama. Selle konstantse teadmatusega harjumine võttis alguses aega, polnud aimugi, kuidas ja kus treenida ja elada saame. Võtsime üks laager korraga ja tegelesime pidevalt järgmiste võimaluste otsimisega. Rannavõrkpalli maailmas on ülioluline kontakte luua, et saada head sparringut ja laagreid ning et meeldivalt sisustada ära aeg, tiireldes üle maailma ühelt turniirilt teisele koos maailma rannavõrkpalli paremikuga. Lahe on tutvuda ja vestelda inimestega, kes tulevad täiesti teistsugusest kultuuriruumist kui meie, näha, kuidas nemad maailma näevad ja mida hindavad. Samuti on hindamatu väärtusega need imelised ja mitte nii imelised paigad, mida külastame, ning emotsioonid, mis sealt kaasa võtame. Oleme avastanud, et maailm on päris lai ja kohad üsna erinevad, kuid heatahtliku ja positiivse suhtumisega võetakse sind kõikjal hästi vastu. Naeratuse keel on kõikjal sama.

Mart: Kui rääkida natuke ka mängulisest poolest, siis rannavõrkpallis ei ole kõik nii selge. See on palju psühholoogilisem. Nii platsi peal kui platsilt väljas oled ainult sina. Kui sina oled vigane, on meeskond vigane. Kui sa palli ära ei löö, siis pole tervel meeskonnal variantigi võita ning sama pead tolereerima paarilise suhtes. Ja kui tulemusi ei saa, siis ei lasta võistlustele pealegi. See kõik nõuab korralikku tööd just psühholoogiaga. Kui peas asjad paigas ei ole, siis on raske.

Elustiilis on muidugi ka väga suur vahe. Saalivõrkpalli mängides ma ei tundnud, et see oleks olnud mu elu suurim osa, rannavõrkpall on aga paratamatult selleks kujunenud. Pigem kulgeb kõik just selle vajaduste järgi. Kus parasjagu on parim treenida, mis võistlustele peale saame ning palju muud on see mis meie, ja ei saa mainimata jätta, et ka meie elukaaslaste elu dikteerib. Aga tegelikult on see ikkagi väga kihvt, unistada suurelt ja muudkui nuputada, kuidas saaks paremini ja kiiremini ja kaugemale. Kui saalivõrkpallis oli palgatöölise tunne, siis siin on igatahes tegu ettevõtlusega.

Kusti ja Mart
Kusti ja Mart

Millised on siiani kõige säravamad tulemused rannavõrkpallis ja millised on teie sihid?

Mart: Kõige pikemaks sihiks on muidugi Tokyo olümpiamängud. Sinna jõudmine on täiesti reaalne ja teeme kõik endast oleneva, et sinna ka jõuda. Kvalifitseerumine algab juba aasta pärast. Sel aastal on sihid võib-olla rohkem arengule suunatud. Aga loomulikult, kuna maailmakarika punkte on vaja, siis käime ka kõikidel võimalikel võistlustel. Sellel kevadel saime maailmakarika ühe tärni võistlusel kolmanda koha, mis on kindlasti karjääri eredaim tulemus. Suvel tahaks häid tulemusi näidata ka Euroopa karikasarja etappidel.

Kusti: Kõige paremaid emotsioone on pakkunud meile just viimased kuud, kus Malaisias imelisel Langkawi saarel jõudsime esmakordselt MK-sarjas poodiumile ja nädal hiljem mängisime end Hiinas Xiameni kolme tärni turniiril põhiturniirile.

Kui hindate oma mängu, siis kui palju veel maailma tipust puudu on? Mis on need aspektid, millega olete oma mängu juures rahul, ja mida peaks kindlasti veel arendama?

Kusti: Blokk-kaitse on meil juba päris heal tasemel, kuid kindlasti on ka seal arenguruumi. Tegelikkuses on meil väga paljudes elementides vajalik töötada oma füüsise kallal. Viia lihased ja liigesed sellele tasemele, et suudaksime iga elementi ideaalilähedaselt sooritada, alles seejärel õppida selgeks need liigutused ja võtta kasutusele ka palliplatsil. Sellega oleme siiani ka palju vaeva näinud. Taktikaline pool ja meeskonnatöö pole seni liialt tähelepanu saanudki.

Mart: Viimasel ajal oleme väga suured sammud edasi astunud. Üks tähtis asi on, et oleme hakanud natuke mängu loogikast aru saama. Ega seda väga seletada ei saagi, aga see tähendab pigem tunnetuslikku poolt nii vaimselt kui mängu lugemise mõttes. Veel oleme hakanud aru saama, miks osa mängijaid ja paare on paremad kui teised, ning nende tugevaid külgi analüüsides oleme ka enda mängule tehnilises mõttes palju juurde saanud. Näiteks oleme Kustiga väga palju analüüsinud brasiillase Bruno Oscar Schmidt liigutusi ja tehnikat ning üritanud neid Kustile „kurgust alla suruda”. Praegu on juba tulemust silmaga näha. Samuti tunneme nüüdseks ennast mõlemad väga mugavalt ülevalt tõstel, mida eestlased pole ajaloolises pildis väga omaks võtnud. See annab kindlasti meie mängule palju juurde.

Kusti ja Marti Premium 7 Cup poodiumi kõrgeimal astmel.
Kusti ja Marti Premium 7 Cup poodiumi kõrgeimal astmel.

Olete praegu ainukene professionaale Eesti rannavõrkpallipaar. Kuidas hindate Eesti rannavolle taset ja mis on teie arvates peamised murekohad, kus peaks asjad paremaks minema?

Kusti: Eesti rannavolle tase on maailmaga võrreldes ikka üsna madal, pigem on see saalivõrkpallurite hobi. Kui vaadata lõuna poole, siis Lätis on võimalik noortel võrkpallihuvilistel keskenduda ainiti rannavõrkpallile ja alustada sealt oma teed. Eestis selline variant seni puudub, kuid rannahallide tekkega võib olukord juba varsti muutuda. Meil on päris vähe sellist know-how’d, kuidas rannavolle treeninguid üles ehitada ja kuidas see mäng üleüldse käib. Kõik on päris lapsekingades ja teadjaid on vähevõitu. Rõõm on siiski näha, et olukorra parandamisest ollakse huvitatud ja samme selleks võetakse ette küll.

Mart: Siiani pole olnud väga palju võimalusi mängida rannavõrkpalli talvel, eks see on ka üks suuremaid murekohti. Neli kuud trenni tehes ei saa professionaalsusest rääkida. Õnneks nüüd on Rivo Vesiku suur projekt valmimas ja alates oktoobrist on Tallinnas sisehalli võimalus Terase rannahalli näol olemas. Eestis on paare, kes mängivad head võrkpalli küll, ja on näha ka, et noortel on huvi. Kui suudaks neile pakkuda vajalikke treeningvõimalusi, võiksime lähiaastatel näha rohkem kui ainult üht maailmakarika sarjas mängivat paari. Ka harrastajate seas on näha huvi kasvu, mis on väga-väga tore. Rannavõrkpall on nii lihtsasti arusaadav mäng ja haarab väga kaasa. Kõik, keda tean ja kes on proovinud või natukenegi jälginud, on hakanud seda ala armastama. Kindlasti on see lähitulevikus veel palju populaarsust kogumas.

Kui suur on teie tiim?

Mart: Päris kahekesi me ei ole, jah. Kõige alguses, kui me selle idee peale tulime, oli Rivo Vesik meile kõvaks toeks, andis esimesed suunad ja juhised ning ka esimesed laagrid saime temaga koos teha. Siiani, kui meil on muresid ja küsimusi, on ta suureks abiks. Nüüd, alates eelmise aasta septembrist, töötame tihedalt koos Indrek Verroga, kellega koos tegeleme väga süvitsi meie füüsilise olukorra edasiaitamisega ja läheneme ka rannavõrkpallile väga tehniliselt ehk katsume aru saada ning siis rakendada seda, milleks peaks keha võimeline olema, et teha rannavõrkpalli jaoks parimaid liigutusi. Väga põnev on ja tulemust on juba ka silmaga näha.

Kes on teie arvates praegu maailma parimad rannavõrkpallurid?

Mart: Kaitsemängijatest Bruno Oscar Schmidt, blokimängijatest äkki itaallane Paolo Nicolai. Mõlemad on selgelt oma meeskonna liidrid ning väga lahe on jälgida nende psühholoogiat ja platsil käitumist. Harva üritavad vastaselt nende pealt punkte saada, pigem alati nende paariliste pealt, ning nende rahu ja paarilise toetamine ja julgustamine igas olukorras on imetlust väärt. Loomulikult on hämmastav ka nende tehniline ja füüsiline võimekus. Neid mängijaid tasub jälgida.

Kusti: Lisaksin veel ameeriklase Phil Dalhausseri ja lõunanaaber Jānis Šmēdiņši.

Tekst: Urmas Piik

Fotod: volley.ee

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*