ajakirja Toetavad

Tarvo Sõmer jookseb ööjooksul ja viskab laval hundirattaid

Tarvo Sõmer
Foto: Terje Atonen

Õismäel kasvanud Tarvo Sõmeril (44) saab üsna pea elatud pool elu Rakveres, kus ta töötab näitlejana ja läheb rajale ka kohalikul suve suurüritusel ööjooksul. Vormis hoiab ta ennast peamiselt korvpalli, rattasõidu ja bridžimänguga.

Esimene spordiala, millega Tarvo tutvust tegi, oli aga hoopiski male. Poiss oli alles kolmeaastane, kui isa talle malekäigud selgeks õpetas. Tarvo ise arvab, et huvi male vastu tekkis sellest, et nii ema kui isa mõlemad oma lõbuks mängisid. „Eks ma siis kõrvalt vaatasin ja mäletan siiani, kuidas me õppisime maast madalast ja ma üritasin mängida ja mõelda,” meenutab ta. „Kuueaastaselt mängisin ühel Õismäel toimunud simultaanil maletaja Enn Üksti vastu. Tädipoeg õpetas kõrvalt ja meil õnnestus kahepeale mäng viigisadamasse tüürida. Enn Üksti arvas seepeale, et poiss on vist kõva maletaja, ja kutsus mind trenni,” räägib Tarvo, kes käis Üksti juures maletamas 4–5 aastat. „Nii kõva ma ikkagi ei olnud,” muigab ta, „võtsin osa ka raadiosimultaanist Jüri Randviiruga ikka aastast aastasse, aga ei võitnud kunagi. Mõnikord arvutis üritan nüüdki mängida, aga saan aru, et mõte on kinni. Mingid hetked on täitsa nauditavad olnud, aga ma pole male võlu lõpuni avastanud ja pole sellest mängust kõike kätte saanud, mis seal sees on,” võtab Tarvo oma maleharrastuse kokku.

Tarvo Sõmer
Tarvo (paremal) Shakespeare’i kogutud teostes Foto: Rakvere teater

Bridž lahutab meelt

Mõttesport on aga ikkagi see, mis näitlejat köidab, ja ta on avastanud bridži. Esimest korda üritas ta bridži õppida juba keskkoolis, aga siis see vilja ei kandnud. Huvi aga säilis ning Rakvere teatri kolleegide Eduard Salmistu, Toomas Suumani ja Velvo Väliga istuti ühel suvel Võsul maha, võeti juhend ette ja asuti õppima. „Istusime üle 12 tunni, aga kogu selle aja jooksul ei jõudnud me ühtki roberit välja mängida, sest ükski pakkumine ei õnnestunud. Ükskõik mida pakuti, kõik läksid alt,” meenutab Tarvo muiates. Pisik jäi aga külge ja tasapisi pusides hakkas mängupilt paranema. Tarvo on nõus, et bridžis on lõputult arenguruumi. „Kui näen, kuidas rahvusvahelised meistrid mõtlevad, siis saan aru, et ma ei hakka kunagi niimoodi mõtlema,” avaldab ta. Tarvo on koos kolleegidega osalenud ka Rakvere bridžiklubis, ent kuna klubi koguneb esmaspäevaõhtuti, kui Tarvol on tavaliselt etendus väljaspool Rakveret, ei ole tal võimalik sellest osa võtta. Seetõttu mängibki ta rohkem internetis, kus saab mängu nautida just siis, kui endal vaba hetk tekib, ja kus leiab alati mängupartneri. „Bridž on meelelahutus ja lõõgastus, ma ei tee seda sportlikust huvist ja mul ei ole sportlikku eesmärki, sest ma ei tee ju trenni ega õpi meeleheitlikult juurde. Vahel vaatan jaotusi või väljamänge, aga see on rohkem hobi,” tunnistab Tarvo.

Sportlikkuse võlgneb maadlusele

Kui tulla aga tagasi Tarvo lapsepõlve ja treeningute juurde, siis maleringis käimisega sportlik tegevus ei piirdunud, sest nii poiss ise kui ka vanemad leidsid, et päevi ainult diivani peal mööda saata ei tasu, ja nii hakkas Tarvo otsima sobivat treeningut. Kooli seinalehelt leidis ta info, et lapsi oodatakse allveeorienteerumise trenni, ja läks ka kohale. Mäletamist mööda käiski ta seal ainult korra, sest vee all orienteerumise asemel pandi poiss ujumisoskuse lihvimiseks lihtsalt basseinipikkust mõõtma. „Ma arvan, et see tundus mulle igav, ja rohkem ma sinna ei läinud. Aga viiendas klassis kutsus klassivend Jaan mind Kalevi raskejõustikukooli maadlustrenni ning seal käisin kümnenda klassini,” räägib Tarvo ja kinnitab, et kõik, mis temas on sportlikku, võlgneb ta maadlusele. See kasvatas lihast, lihvis treenimise oskusi ja teadmisi. „Käisin ka võistlustel ja igal suvel oli meil kaks laagrit: juunis Pillapalus ja augustis Elbis,” räägib Tarvo, kes treenis Raivo Kiilströmi ja Igor Annuse käe all. „Hiljem sain küll aru, et üks ühe vastu alad mulle üldse ei sobi. Mul ei ole selleks füüsilisi ega psüühilisi eeldusi, ma ei ole selline murdja tüüp,” muigab ta.

Laagrijutu peale meenub Tarvole veel üks seik pioneerilaagrist, kui ta 7-aastase poisikesena tuli seal palli puudutamata korvpallimeistriks. „Laagris küsiti, kes kuhu trenni tahab minna, ja 7-aastane Tarvo tahtis korvpallitrenni. Ega ma korvini välja ei visanudki, mind pandi seisma platsinurka ja öeldi, et seisa siin ja ära kuhugi liigu. Tulevane tippkorvpallur Indrek Varblane oli meil põhitegija, üle laagri tuus, tema üksi tegigi mängu ära,” naerab Tarvo.

Tarvo Sõmer
Foto: Terje Atonen

Kirglik tugitoolisportlane

Põhjus, miks poiss siis just korvpalli valis, peitub aga Kalevi hallis nähtud tulistes heitlustes, mida Tarvo isa käekõrval vaatamas käis. „Mäletan, kuidas Andres Sõber ja Mihkel Tiks mängisid. Tammistest visuaalpilti ei ole, mäletan natuke nooremat põlvkonda, aga ilmselt nägin palliplatsil ka teda. Ikka võimas emotsioon oli seal hallis,” lausub Tarvo ja usub, et sealt on pärit ka huvi sporti jälgida. „Praegu ma vaatan väga hea meelega sporti – korvpalli, jalgpalli, võrkpalli,” loetleb ta. „NBA-d vaatan otse nii palju kui saan, jalgpallis jälgin rohkem Inglise liigat, teiste kohta loen tulemusi. Mul ei ole konkreetseid lemmikuid, ma vaatan mängu,” tõdeb mees. „Eestlastele elan küll kaasa, näiteks Klavani mänge Lievrpoolis vaatasin eraldi tähelepanuga, just seda, mida tema teeb, kuidas liigub jne. Muidu ma niimoodi ainult ühte mängijat platsi peal ei vaata,” räägib Tarvo ja tunnistab, et on küllaltki emotsionaalne tugitoolisportlane, aga päris pööraseks ei lähe. „Eks ma olen ka sportlasi kõrvalt õpetanud, aga saan aru, et tegelikult sellest abi ei ole,” muigab ta ja lisab, et satub aeg-ajalt ka tribüünile spordivõistlustele kaasa elama. Eelkõige muidugi Rakveresse, nii korvpalli- kui jalgpalliväljaku äärde. Omasid peab toetama!

Sporti tehti ka lavakas

Tarvo ja treeningute juurde naastes jõuame selleni, et maadlustrennist tuli ta ära keskkooli esimesel aastal, sest tekkisid muud huvid. Üks neist oli mõistagi näitlemine ja pärast keskkooli asuski Tarvo õppima Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli näitejuhtimise erialale, järgmisest aastast aga juba lavakunstikateedrisse. Maadlustrennis käimisest oli sealgi kasu, sest üheks tunniks lavakoolis oli akrobaatika, õpetajaks Vello Vaher ise, ja akrobaatika tuli Tarvol tänu eelnevale maadluskogemusele hästi välja. Ta meenutab ka üht seika, kus terve kursus pandi tema ja Arlet Palmiste vastu maadlema. „Ega see mingi klassikaline võistlus ei olnud. Kõik kursakaaslased said korraga meie kallal susida, aga reegel oli see, et kes pikali jäi, langes välja. Ega kerge ei ole, kui sul viis meest korraga kallal on, aga kogemused lugesid ka midagi ja lõpuks me Arletiga jäime ikkagi peale.”

Tarvo räägib veel, et lavaka ajal sai ka korvpalli mängida. „Korvpall meeldis mulle endiselt väga, aga endiselt ma seda ei osanud. Jooksin kaasa ja katsusin võimalikult vähe ette jääda, vaatasin, kuidas bossid mängivad. Ma ju tean, kus minust abi oli – kui oli vaja kaitselauas seista ja blokeerida, siis olin tegija,” võtab Tarvo kokku.

Tarvo sügisel toimunud jalgpallimatšis Rakvere Linnavalitsusega penaltit realiseerimas. Foto erakogu
Tarvo sügisel toimunud jalgpallimatšis Rakvere Linnavalitsusega penaltit realiseerimas. Foto: erakogu

Korvpall ja jalgratas

Korvpalliplatsil käib ta tegelikult nüüdki juba paarkümmend aastat regulaarselt, sest Rakveres on näitlejatel ammusest ajast trennisaalis hommikupoolikuti kaks korda nädalas oma aeg. Nüüd on küll näitlejatele lisandunud palju muud seltskonda ja teatrist on peale Tarvo alles jäänud veel vaid Tarmo Tagamets, kuid trennid toimuvad ikka. „Kunagi osalesin teise liiga mängudes ka, aga enam noorte poistega koos jooksma ei kibele, kiiruse vahe on ikka üüratu,” ütleb Tarvo ja lisab, et suvehooajal, kui korvpallitrennides on paus ja vaba aega juhtub olema, käib ta Rakvere Ametikooli staadionil jalgpalli tagumas.

Muul ajal käib ta niisama liikumas, eriti meeldib talle rattasõit. Rattabaasis (Rakvere rattapood) pandi spetsiaalselt Tarvo jaoks kokku ekstrajämedate velgede ja rehvidega ratas, millega saab sõita nii maanteel kui maastikul. „Rakvere ümbruses on väga head kergliiklusteed, vahel sõidame sõbraga koos, vaatame loodust ega keri kiirust 40 km/h peale. 2–2,5 tundi sõidad, siis on liigutud küll,” arvab näitleja.

Ööjooks on võimas üritus

Suur jooksumees Tarvo ei ole, aga kui väärt jooksuüritus otse koju kätte tuuakse, siis läheb rajale ikka. Rakveres toimuvast ööjooksust võttis mees esimest korda osa neli aastat tagasi ja plaanib 10 km rajale minna ka sel aastal. Neli aastat tagasi valmistus ta ööjooksuks tõsisemalt ja hakkas üle pika aja taas jooksutrennigi tegema. „Esimene kord jooksin staadionil 11 ringi ja järgmisel päeval olid jalad nagu pakud – sellist trenni ei olnud ju harjunud enam tegema,” räägib Tarvo oma kogemusest. „Aga siis treenisin ikka korralikult, jooksin 13 ja 14 km lõike, eesmärk oli alla tunni finišisse jõuda, sain aru, et see ei olegi nii kerge,” ütleb Tarvo, kes eesmärgi lõpuks ikkagi täitis ja tuli finišisse 13 sekundit tunnist kiiremini. Eelmisel aastal käis ööjooksu 10 km rajal ka Tarvo vanem tütar, kes plaanib seda tänavugi korrata. „Ööjooks on Rakverele väga oluline sündmus. On paar märksõna, mida Rakvere kohta teatakse: teatrifestival Baltoscandal, lihakombinaat, Tarvas ja ka ööjooks kuulub kahtlemata nende hulka. See on väga võimas üritus, mida Marko Torm veab,” kiidab Tarvo.

Macbeth'is koos Velvo Väliga
Macbeth’is koos Velvo Väliga Foto: Rakvere teater

Mõni stseen võtab võhmale

Kui palju näitlejal aga oma töös sportlikkusega kokku puutuda tuleb? Teleekraanilt teavad vaatajad Tarvo Sõmerit eelkõige politseiniku ja uurija rollide järgi seriaalides „Õnne 13” ja „Kättemaksukontor” ning uurijal tuleb ju aeg-ajalt ikka kedagi taga ajada. „Isegi kui jookseme lühikese lõigu, siis tuleb ikka 20–30 korda joosta ja siis on särk seljas ligumärg. Mäletan „Kättemaksukontori” võtet Pirita velotreki juures, kus lörtsiga tuli treppidest üles joosta väga mitu korda järjest, ülikond seljas, see võttis korralikult võhmale,” räägib Tarvo näitlejatööst.

Teatrilaval on tulnud tal aga mitu korda mängida maha võitlusstseene, mis on samuti füüsiliselt paras katsumus. Näiteks Shakespeare’i kogutud teostes oli Tarvol Hamletina kolme minuti pikkune lõpuvõitlus Velvo Väli kehastatud Laertese vastu. „Seal ei tohi hakata improviseerima, enamasti on kogu stseen füüsilises mälus, see koosneb eri plokkidest, aga kui lähebki midagi meelest, siis tuleb alustada eelmise ploki algusest. Mulle iseenesest väga meeldib teatrilaval vehelda,” ütleb Tarvo, kel on siiani ka maadlusest hea põhi all ja kes saab tänu sellele kasutada etendustes ka akrobaatilisi elemente – viskab näiteks hundiratast. „Ma ei tea küll, miks, aga kui 120 kg teeb lava peal hundiratast, siis millegipärast plaksutatakse,” lõpetab Tarvo lõbusa noodiga.

Armastab mälumängu

Lisaks kaardimängule meeldib Tarvole ka mälumäng ja ta kuulub ühte Lääne-Virumaa mälumängu meistrivõistlustel osalevasse võistkonda. Neil on õnnestunud seal isegi kolmas koht tasku pista. Kõige tugevamana tunneb näitleja end teatri, kirjanduse ja spordi valdkonnas, kuigi arvab ise, et oma eriala kohta võiks teatrit rohkemgi jagada.

Kui on Tarvo võistkonna kord küsimusi koostada, siis ligi veerandi jagu pannakse neid sisse ka spordi teemadel. Näiteks on Tarvo andnud puremiseks järgmise pähkli: kes on see ainuke Eesti maletaja (eluaastad 1941–2004), kes on tulnud Eesti meistriks, võites kõik partiid? Kas sina tead?

Marko ja Tarvo
Marko Torm ja Tarvo Sõmer Foto: Terje Atonen

Kommentaar, Eesti ööjooksu korraldaja Marko Torm:

Tarvo on minu jaoks muutunud juba Rakvere sünonüümiks – positiivne, soe ja samas väge täis. Tarvo on Rakvere jaoks nagu Rakvere linnus või Tarvas. Kui Rakvere teatri ette oleks Kadu ja Viku kujudele vaja midagi täienduseks, siis usun, et Tarvot saaks selles tegelases olema palju.

Ma tean teda armastatud näitleja ja sooja inimesena. Mehena, kellega saab rääkida lihtsalt ja keerutamata. Ta on korvpallifänn ja ise aktiivne harrastaja ning kui vahel palliplatsil kohtume, siis on temaga korvi all alati kõvasti madistamist.

Loomulikult on mulle väga sümpaatne ka see, et üks vähestest rahvajooksudest, kus ta osaleb, on just ööjooks. Ööjooksu üks missioone ongi olnud tuua jooksurajale minu- ja Tarvo-sugused inimesed, need, kes muidu on aktiivsed ja harrastavad liikumist, kuid kes omal ajal rutiinsena tundunud jooksust suurt pidada ei mõistnud.

Tekst: Merilin Piirsalu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*