ajakirja Toetavad

Universaalne ja särav Lembitu Kuuse

Lembitu Kuuse

Literaat Mart Soidro ja Eesti Meedia spordijuht Marko Kaljuveer meenutavad Lembitu Kuuset. Helget inimest.

Teadmiseks: Lembitu Kuuse sündis 11. septembril 1950. aastal. Ta lõpetas 1969. aastal kuldmedaliga Rakvere 1. keskkooli ja 1974. aastal Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonna rakendusmatemaatika eriala. Aastatel 1974–1988 töötas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis spordifüsioloogia kateedris. Aastast 1988 oli Lembitu Eesti Televisioonis. Tegelikult varemgi, esmalt reporterina kaastööd tehes, aga 1988. aastast alates koosseisulise reporterina.

„Lembitu Kuuse asjatundlikkus, millega käis alati kaasas sära, kirglikkus ja soojus, iseloomustasid tema spordiülekandeid ja reportaaže. Tema isikupäraselt värvikad reportaažid said samasuguseks folklooriks nagu Valdo Pandi omad publitsistikas või kolleeg Toomas Uba omad spordiajakirjanduses. Lembitu oli väljapaistev intervjuumeister, usutledes oma karjääri jooksul sadu väljapaistvaid Eesti spordi- ja ühiskonnategelasi.

Lembitu Kuuse legendaarsemate otsereportaažide hulka võib lugeda pikki ülekandeid Tartu maratonilt ja Tour de France’i velotuurilt. Eesti murdmaasuusatamise kuldaegadel jõudsid meie olümpiamedalid Eesti kodudesse just Lembitu Kuuse vahendusel – Andrus Veerpalu olümpiakuld Salt Lake City 2002 olümpiamängudelt ja Torino olümpiamängude kolm kuldmedalit 2006. aastal. Lembitu Kuuse kommentaaride saatel on Eesti sõudjad saavutanud olümpiamängudelt kolm medalit,” kirjutati tema nekroloogis 14. jaanuaril 2017. Kas saab veel paremini suurmehe tööd kokku võtta?

Lembitu Kuuse

Isiklikku

Meenus meie esmakohtumine 1986. aastast, mil ma olin teise kursuse tudeng. Lembitu oli siis ülikooli õppejõud, tegi jõudsaid edusamme Eesti Televisioonis ja oli loomulikult ka Tartu suusamaratoni põhikajastaja meedias.

Juhtus nii, et kõik eksamid olid mul küll neljadele-viitele tehtud, aga kehalises kasvatuses polnud aega enam käia. Elu hakkas ju muutuma, ka väljaspool spordiplatsi läks asi põnevaks! Aasta ei olnud küll 1965, aga siiski 1986!

No jaa, olin hädas, 40-rublane stipendium kulunuks marjaks ära, aga kehalised etteasted olid sooritamata! Ei mäleta enam, kes see heatahtlik inimene oli, kes soovitas Lembitu Kuuse Annelinna kodu külastada. Ta olla arusaaja mees. Läksingi, matrikkel ühes, et äkki õnnestub arvestus kirja saada, lubadusega, et sõnaosava mehena tuleksin talle Tartu suusamaratonil mõnes kontrollpunktis appi. Lembitu oli uksel kahtlustav, aga kutsus siiski tuppa. Vaatas oma nõukogudeaegse sektsiooni taustal pika pilguga jultunud tudengit … ja pani raske südamega arvestuse ära.

Lembitu Kuuse
Tartu maratoni kommenteerimas

Selle klausliga, et ma teda alt ei vea. Ja ma ei vedanud teda alt! Olin sama aasta veebruari ühel hirmkülmal päeval Matu suusaraja kontrollpunktis, soojas bussis õnneks, ja ärgitasin kõiki suusatajaid, et „ees ootab teid veel 35 kilomeetrit lumiseid nõlvu ja mägesid”. Üks möödatuhisev villases dressis mees näitas mulle seepeale veel rusikat.

Aga see selleks. Kevaditi on ju jälle arvestuste saamise aeg. Läksin siis sinna sõudebaasi juurde, kus Lembitul oli „kontor”, teades, et olin lubaduse täitnud. Lembitu kutsus mu esimesena laua taha – hoolimata käratsevast seltskonnast, kes protesteeris, miks see sell esimesena arvestuse saab! – ja kõik sai korda.

Olen oma mälestustes kirja pannud, et Lembitu haldusalas pidid olema need kõige haigemad üliõpilased n-ö erigrupp, tänapäeva mõistes sent surmale võlgu. Ja ta oli seal Emajõe ääres rivistanud tudengid kolme viirgu:

1) need, kes olidki haiged ja käisid kohal (mäletan, et see rivi oli väga lühike);

2) need, kes olid haiged, aga ei tulnud kordagi kohale (täitsa korralik rivi oli, siiamaani kõik elus);

3) need, kes ei olnud haiged ja ei käinud ka kohal.

Mul oleks nagu meeles, et selles rivis oli ninameheks sõber Indrek Tarand, kes seal käratses ja nõudis, miks tema on tagareas, ta olla semestri jooksul kõvasti sporti teinud, maadelnud, eelkõige KGB-ga.

No jaa, olid ajad. Kuni ma neid mälestusi pajatan, on koolivend Marko Kaljuveer kannatlik, aga ma näen, et kibeleb ja tahab jõuda aega, mil ise vägeva mehega tuttavaks sai.

Lembitu Kuuse alustas ju Tartu toimetuses. Läbi Tartu maratoni ja Ilves-teate orienteerumisvõistluse leidiski ta tee televisiooni. Tegi koos Vello Läänega „Laupäevaõhtut”. Seal räägiti maailma asjadest kergemas võtmes ja nad sobisid väga hästi kokku.

Esimene tihedam kokkupuude oli mul temaga Barcelona olümpiamängude ajal (1992). Kommenteerisime Tallinna stuudios võistlusi koos Petkaga (Tõnu-Peeter Tammaru – M.S.). Ja siis tuli Lembitu Kuuse Tartust – mees nagu orkester! Ükskõik mis ala talle ette andsid, viis ta ennast kiiresti sellega kurssi. Tööd ta ei kartnud. Oli see siis lauatennis või maahoki, vahet tema jaoks ei olnud. Ma vaatasin Lembitut suu ammuli … On ikka mees!

Meenuvad ratsutamine, peotants …

Lembitu Kuuse

Suusatamise kõrgaeg ja Kuuse tähetund

Võistlustants, peotants ei tohtinud öelda. Ta näitas peoga, et vaatajas kahetisi tundeid ei tekiks. Ja see, kuidas ta alasse sisse läks … Samas võis ta selle kohe ära unustada, kui oli vaja järgmist ala kommenteerida.

Ma olen ju näinud pealt Lempsi arengut spordireporterina. Kõik spordisõbrad mäletavad Uba-Rääku, suusatamise kommenteerijaid, aga siis tuli Kuuse mängu. See oli 90ndate lõpus, kus ta hakkas sellesse rolli sisse elama. Kui Toomas Uba oli vaieldamatult nr 1 suusareporter, siis Kuuse tema kõrval tunnetas samasugust vastutust. Saabus ju suusatamise kõrgaeg! 1999. aastal nägi Toomas Uba veel Ramsaus ära, kuidas Veerpalu sai hõbeda, aga Kuuse tema kõrval ilmselt juba tundis, et varem või hiljem tuleb kogu koorem enda õlgadele võtta. Ütlesin Lembitule juba siis, et said õnnelikul ajal teha oma reportaaže. See on sinu tähelend!

Ja seitsme aasta pärast olid Torino olümpiamängud! Eestimaa õlletubades voolas juba keskpäeval õlu, peenemates lokaalides pulplev vahuvein. Nii palju rõõmsameelseid ja veidi vintis inimesi polnud näinud ükski keskaegne vanalinna tänav. Oli ka põhjust, kui Andrus Veerpalu oma teise ja Kristina Šmigun kaks kuldmedalit võitis. Kommenteerijaks Lembitu Kuuse.

Lembitu alustas spordireporterina alles 41-aastaselt, pärast seda tegi Uba talle ettepaneku tulla enda asetäitjaks. Tingimuseks oli, et ta koliks Tartust Tallinnasse. Elu sundis, ma küll ei saanud aru, et ta oleks seda põdenud. „Ma ei ole Tartu mees, ikka Rakvere poiss,” rõhutas ta tihti. Arvo Pärdiga oli ühes koolis käinud.

Lembitu KuuseLembitu Kuuse viimaseks olümpiamedalireportaažiks jäi meeste neljapaadi finaalsõit Rio de Janiero olümpiamängudel (2016), teleülekandeks laskesuusatamise maailmakarikasarja reportaaž Östersundist ja viimaseks intervjuuks usutlus rallisõitja Ott Tänakuga tolle kodus Viimsis.

Tahan veel ühe loo südamelt ära rääkida. See oli 1990. aastal, mil toimus Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio jalgpalli (järel)matš. Teleka-mehed võitsid, kirjutasin ajalehes „Edasi”, tänu kaablivedajatele (pidasin ilmselt silmas operaatoreid ja muid tehnilisi töötajaid). Kui me Lembituga mõni kuu hiljem kohtusime ja ma teda õnnitlesin, ei hoolinud ta mu mesijutust, vaatas silma ja ütles: „Tänu kaablivedajatele!” Hästi nadi tunne oli … Mul muidugi. Niimoodi kaitses Kuuse oma kolleege.

Mäletas täpsel! Imetlesin, kuidas ta tööd tegi, reportaažideks valmistus ja kolleege hoidis. 2011. aastal pidin suusatamise maailmameistrivõistlustelt Oslost sõitma laskesuusatamise tiitlivõistlustele Hantõ-Mansiiskisse. Hommikul pidin juba 4–5 paiku hotellist startima, et lennukile jõuda. Söömata. Kuuse ärkas üles, andis mulle kile sisse mässitud võileiva: „Söö tee peal!” Et jumala eest tühja kõhuga pikale reisile ei läheks.

Ei kirunud kedagi

Heade suhete tõttu suusatajatega heideti Lembitu Kuusele tihti ette kriitikameele puudumist. Ükskõik mis koha eestlased ka said, leidis Kuuse ikkagi kiidusõnu meie murdmaameeste aadressil. Ükskõik kui suur kaotus ka oli, ei näinud ta põhjust sportlast materdada.

Ta põhjendas seda järgmiselt: „Olen ise spordi sees nii kaua elanud ja mulle pole see töö võõras. Tean, mis vaeva on vähem andekad tegelased näinud. Kui nad ei saa seda võitu, siis – no ei saa ju varblaselt nõuda kotkalendu! Midagi pole teha! Spordis on tõde halastamatu – mina ei saa öelda, et mees oli kolmas, kui ta tegelikult on kolmeteistkümnes. Hinnangu andmine on libe ja raske tee.

Ma ei igatse sportlase verd! Ma ei janune sportlase vere järele! Mis teha – kõik ei ole Veerpalud. Ja mis ma tema kohta siis ikka ütlen?” arutles Lembitu Kuuse (Postimees, 4.03.2011).

Tundsin teda üle veerandsajandi. Meil oli eriline suhe, elasime tihti ühes hotellitoas. Tööpäevad algasid meil nii, et Lembitu tuli minu kabinetti ja kõigepealt rääkisime eelmise päeva uudistest. Ta tahtis saada tagasisidet. Aga seda ma võin küll öelda, et Kuuse ei kritiseerinud ka omavahelistes vestlustes sportlasi, see ei olnud tema loomuses. Kriitika tegemine ei tulnud tal välja. Või õigemini ei tahtnud seda teha.

Oli suusatamine ta elu armastus?

Ta armastas paljusid spordialasid. Aga suusatamise tegi ta endale olude sunnil peensusteni selgeks. Ta sai ka väga lähedaseks Mati Alaveriga, aga sama lähedane oli ta ka orienteerujate, võrkpallurite ja sõudjatega. Ma arvan, et ta armastas sporti tervikuna, aga nime tegi ta endale siiski suusareporterina. Ta ütles mulle korra naljatamisi, et üllataval kombel on ta pidanud kommenteerima neid alasid, mida ise teinud ei ole. Tema oli orienteeruja ja keskmaajooksja.

Ma tegin ühe vea, panin ta kommenteerima 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Lembitu ise oli valmis, aga tal oli nii kõva suusatamise märk küljes, et tema jalgpallireportaažid mõjusid suusaülekannetena. Ennast muuta on raske. Aga ta tegi alagrupimängud ära.

Lembitu Kuuse

 „Eesti Spordi Bibliograafilisest Leksikonist” saab teada, et Lembitu Kuuse võitis Eesti meistrivõistlustel orienteerumises 1981. aastal teatejooksus hõbeda ja 1982. aastal öisel rajal pronksi. Keskmaajooksjana – isiklik rekord 1500 meetris 3.54,8! – sai ta 33-aastasena kolme kilomeetri murdmaajooksus pronksi. Ta oli meistersportlane orienteerumises (1980), kes ei orienteerunud mitte üksnes metsarajal. Lembitu Kuuse vahendas kaheteistkümneid olümpiamänge, rääkimata teistest suurematest rahvusvahelistest võistlustest. Teda tunnustati: Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler (2005), Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (2012) ja elutööpreemia (2015) laureaat, Eesti Ringhäälingute Liidu aastaauhind Kuldmikrofon 2012. aastal.

Kuuse peale võis kindel olla

Ta oli nagu suur laps, suutis vaimustuda kõigist spordialadest, ka väikestest distsipliinidest. Tuli vaid öelda:„Lemps, päästa isamaa! Tee ära!”

Ta palus ainult, et andku ma talle natukene aega, tormas minema ja kühveldas kusagilt informatsiooni välja. Juhina võisin ma Lembitu peale alati kindel olla.

Kuusel oli hea mälu, aga märkmed olid tal paberi peal alati kaasas. Ta käis enne võistlus suusaboksides luusimas ja treeneritega rääkimas – mis ongi hea reporteri komme –, vaatas raja läbi ja suhtles kolleegidega välismaalt. Peab olema hea suhtleja, et sedavõrd tähtsate reportaažide ajal ellu jääda.

2000. aastal tähistasime Lembitu 50. juubelit koguni kolm korda. Esimene kord siis, kui ületasime olümpiale minnes ekvaatori, teine kord Sydneys ja kolmas kord pärast olümpiat Tallinnas Nõmme spordikeskuses. Mitmekülgne mees. Tõeline universaal.

Kokkuvõtvalt: Lembitu Kuuse võis panna nii klassikat kui uisku. Ja kui vaja, siis ka kahevõistlust.

Lisaks, Marko Kaljuveer:

Kuuse oli hästi hea jutuga, ei pakkunud üle statistikaga, vaid andis edasi emotsioone. Ja väga hea emakeel oli tal, kuigi ise matemaatik, valdas sõnaseadmiskunsti ja võis rääkida ükskõik millest. Kui vaja, siis ka joodikute ujumisest „Tujurikkujas”.

Rääkisin Tujurikkuja-meestega. Lembitu Kuuse vaatas klipi ära, istus maha, mõtles natuke ja lisas videopildile oma kommentaari.

 Või teha sümfooniaorkestri esinemisest reportaaži:

 Ta oli andekas, ei hoidnud küünalt vaka all, vaid lõi selle ande ka särama.

Tekst: Mart Soidro

Fotod: ERR Fototeek / Ardo Säks

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*