Rivo Vesik teeb suuri tegusid Eestis ja piiri taga

Rivo Vesik

Rivo Vesik ärkab igal hommikul oma kuueaastase tütre Ronja nimel, et pakkuda talle head ja turvalist elu. Eesti endine rannavõrkpalli täht teenib täna leiba Venemaal, kuid on tööpakkumisi saanud nii Iraanist, Austriast, Austraaliast kui mujaltki. Südant valutab ta ka kodumaa spordisõprade pärast ja näeb kõvasti vaeva, et siinne pigem nii-öelda vaeslapse rollis rannavõrkpall uue hoo sisse saaks.

Detsembrikuus avas Tallinnas Haaberstis uksed Eesti esimene ning Vesiku sõnul kogu Skandinaavia ja Ida-Euroopa vingeim sisehall, kus rannavõrkpallurid saavad kolmel platsil aasta ringi harjutada. Lisaks spetsiaalselt Portugalist toodava liivakattega väljakutel lustimisele saab oma osavust proovida näiteks ranna- ja lauatennises ja footvolley’s.

TerasBeachi avamispidu
Teras Beach’i avamispidu

„See on üks väga pikk ja südamelähedane projekt, mille nimel olen läbi käinud nii tulest, veest, seintest, katustest kui maa alt ja pealt. Üsna palju aega ja närvirakke on kulunud, kuid tänu headele Soome partneritele ning suurtele spordi- ja rannavõrkpalli fanaatikutele me selle valmis ja avatud saime. Huvi sisehalli vastu on üles näidanud juba nii taanlased, rootslased, norrakad kui ka muidugi soomlased. Loomulikult pakume kõigile võimalust meil oma üritusi korraldada – koolitused, firmapeod, sünnipäevad, võistlused või kas või suvepäevad – piirid seab fantaasia. Teras Beach mahutab kuni 1000 inimest. Erinevatele ruumidele lisaks on meil kaks sauna lavavaatega võrguplatsidele, baarid ja lõõgastusalad,” kirjeldab Rivo Vesik.

Platsi katab eriline liiv

Üks hea põhjus sisehalli külastada on ka seal valitsevad soojaraadid ja suvine õhkkond, mille muudab eriti hubaseks väljakuid kattev spetsiaalne pehme lumivalge liiv, mida tuuakse Eestisse 1400 tonni. „Tegemist on erilise mittetolmava liivaga, mille alla tuleb soojustus.”

„Müügitiim ja töötajad on meil tänaseks olemas, esimesed ajadki juba välja müüdud. Mina jään selle kohaga nii palju seotuks, et aitan klubi käima lükata ja annan Eestis olles trenni. Usun, et alaliit on väga õnnelik, sest nüüd saame hakata lastega koondise tasemel trenne tegema. See aitab Eesti rannavõrkpalli õiges suunas liikuma saada. Kui sealt edasi unistada, siis suuremaks plaaniks võiks olla Audentesesse mõni riigi toetusega rannavõrkpalli koht saada, et noored saaksid seal õppida ja meie sisehallis treenida,” avaldab Vesik.

Vesikul pole treenerikutset

Eesti sportlastele pole Rivo Vesikut juhendajana täna veel olemas. Õigupoolest ei saa suurte kogemustega spordimees siin ametliku treenerina tegutsedagi, kuna tal puudub vastav paber ja selle tegemiseks pole lisaaega mitte kuskilt napsata. „Treenerikategooriat mul tõesti pole, saan siin meie poisse lihtsalt aidata. Mulle on öeldud, et teeksin selle ära, saan oma klubi avada. Samas ühe inimese pärast ei hakka keegi koolitusi ja eksameid tegema ja ühel ajal neli-viis inimest samasse saali kokku saada on praegu pigem raske. Samas toetan meie omasid, organiseerin neid võimalusel koos vene noortega laagritesse ja leian materiaalset tuge. Usun, et sellest on abi,” loodab Vesik, kes on viimased kaks ja pool aastat olnud õpetajaks Artjom Jarzutkinile ja Oleg Stoyanovskile.

Olen Venemaa koondise teine treener, mis tähendab seda, et peatreener tegeleb esimese paari ehk Krasilnikovi ja Liaminiga ning me mõlemad hoolitseme teise paari ehk Jarzutkini ja Stoyanovski eest. Minu vastutada on ka veel Sivolap ja Velicko, kes võitsid viimasel MK-etapil kulla. Uuel hooajal liitub meiega veel üks noorte paar,” selgitab Vesik.

Rivo Vesik

Hea keeleoskus viib elus edasi

Töökeel on treeneritel mõistagi vene keel, mis on Pärnust pärit Vesikul kenasti selge. „Eks ma ole üks erakordselt tark inimene!” teatab ta muigega ja täpsustab, et sai vene keele selgeks väga noorena, kuna seda tuli rääkida nii koolis, õues sõpradega kui trennis treeneriga. „Kui seda lihtsalt koolipingis õppida, siis ilmselt ei saa selgeks, mul oli õnneks hästi palju praktikat. Eestis on vene keele oskus tegelikult vajalik, meie kõrval on ju väga suur turg. Ma ei usu, et ma oleksin ilma vene keele oskuseta Venemaa koondise juurde tööle saanud,” tõdeb ta.

Venemaal nõutakse medaleid

Vene ja Eesti rannavõrkpalli Vesiku arvates võrrelda ei saa. „Eestis on alaliidu toetus rannavõrkpallile minimaalne, Venemaal on kõik asjad olemas või vajadusel muretsetakse. Muidugi ei taotle me mingeid ulmelisi asju, aga võimalused on hoopis teised ehk treeneritele pakutakse parimaid tingimusi, sportlastele tehakse kõik ette-taha ära ja hoolitsetakse nende tervise eest. Samas eks meilt nõutakse medaleid ka – kui esikoha asemel jääd teiseks, siis on veel enam-vähem hästi, aga kolmanda tulemuse saavutamisel hakatakse juba küsimusi esitama. Samas ma ei taha Eesti alaliitu kritiseerida, mina olen teinud omad valikud ja aitan jõudumööda ka eestlasi.”

Rivo Vesik
Rivo ja Ronja

Leping on lõppemas

„Mu praegune leping kehtib veel umbes aasta ja eks siis näeb, mis edasi. Praegu olen rahul, treeneritöö on mulle väga hea väljakutse. Tunnen, et arenen ja saan ise õppida. Koostöö koondise peatreeneri Vjatseslav Nirkaga sujub. Tema on saalivõrkpalli taustaga ning näeb ja seletab väga hästi lahti kõiki tehnilisi nüansse. Nirka nõrgem pool on see, et ta ei tea, mida mängija väljakul tunneb. Mina toon selle kogemuse juurde ja üritan igale mängijale väga individuaalselt läheneda. Mängijatele on tähtsad mõlemad vaatepunktid ja tundub, et minu tulekuga on nad palju rahulikumaks muutunud. Mullune hooaeg oli meile edukas, tõime erinevatelt rannavõrkpalli võistlustelt kümme medalit, millest kolm kulda ja üks MM-i pronks,” on Vesik oma tiimi üle uhke.

Pinge paneb vaimu proovile

Mängijate suurim probleem on vaimne murdumine. „Koondis pole koht, kuhu tullakse kokku ja hakatakse tulemuste kallal nikerdama. Kõrgemalt on suur surve medalitele ja noored ei pea tihti sellele survele lihtsalt vastu. See on olnud Venemaa rannavõrkpalli suurim probleem ja selgitab, miks sealt ei ole tulnud väga hea tasemega mängijaid. Survestamine algab juba väga noorelt, loeb ainult võit ja medalid. Osa ei pea vastu, murduvad ja lähevad ära. Treenerina üritan asjale veidi teistmoodi läheneda ja laksu enda peale võtta. Räägin noortele, et nende asi on mängu rõõmuga võtta, platsil oma asjad ära teha ja sel hetkel tulemustele mitte mõelda. See vabastab ja tundub, et aitab. Noored on tagasisidena öelnud, et minu juhendamisel lähevad nad mängule mõttega, et eksimine ei tähenda maailma lõppu ja kurja treenerit. Keskendutakse pigem konkreetsele situatsioonile ja tegevustele ning võetakse rahulikult,” räägib Vesik.

„Trennides nõuan neilt palju tööd, võistluste olukorras tuleb keskenduda tulemuse asemel mängu elementidele ja kui need on treenitud, siis tuleb ka tulemus. See on filosoofia, mida ma Venemaa rannavõrkpallis juurutan, et noored poleks täiskasvanute klassi jõudes platsil nii-öelda tühja pilguga.”

Rivo VesikTalent koju ei tule

Eestisse pole Rivo Vesikut niipea oodata. „Kui Venemaal hästi läheb, siis ehk lepingut ka pikendatakse. Mullu tunti minu vastu väga suurt huvi ja kõige põnevama pakkumise sain Iisraelist, kus taheti mind terve rannavõrkpalli projekti peale juhiks ja koondise peatreeneriks. See tundus kõige suurem väljakutse. Austraallased pakkusid noorte poole peatreeneri kohta ja täiskasvanute koondise teise treeneri kohta. Hispaanlased olid samuti just noorte osast huvitatud, kontakti on võetud ka Iraanist, Tšehhist ja Austriast. Viimastel on hästi kindel, hea ja tugev rannavõrkpalli süsteem, olen nendega palju koos treeninud. Eestlased tegid ka oma pakkumise, aga praegu ei näe ma end siia tagasi tulemas. Kõik on tore ja meelitav, aga suuremaid muudatusi tehakse pärast olümpiat ja kas siis keegi veel huvi tunneb, ei tea,” ütleb Vesik.

Kuidas Rivo Vesik end vormis hoiab?

Pärast profikarjääri lõppu on Rivo Vesik pühendanud end pigem kaasteeliste spordiharjumuste kujundamisele. Iseennast peab ta täna pigem rahvasportlaseks.

Jooksen, käin jõusaalis aknast välja vaatamas ja rauda liigutamas,” teatab ta ja lisab, et katsub ikka iga päev n-ö spordipunktid kirja saada. Pallimängudest naudib ta nii korv- kui jalgpalli, aga loomulikult ka rannavõrkpalli, mida ta tänu väljakutsetele treenerina pigem väljaku servas jälgib. „Tallinnas Teras Beach sisehallis näeb mind kindlasti mängimas,” lubab ta.

„Ma ei oska ilma spordita olla! Sport on mulle väga südamelähedane. Kui kellelgi on mulle mõni tore väljakutse, siis andku tuld, võtan vastu.”

Rivo Vesik

Spordipisiku on edasi pärandatud

Pisitütrest Ronjast Rivo maast madalast profisportlast ei kasvatata. „Las lapsel olla tore lapsepõlv! Kui tal millegi vastu huvi tekib, siis muidugi toetame ja suuname, kuid sundima ei hakka,” avameelitseb ta ja tunnistab, et Eesti tingimustes on selle tee valimine üsna keerukas ettevõtmine. „Ronja on aktiivne laps, kes pole nägupidi telefonis. Talle meeldib lugeda ja mürgeldada, jalgpalli mängida ja võrkpalli toksida. Ise ütleb, et kaugushüpe tuleb maru hästi välja. Ujumistrennis käib ta ka,” loetleb isa uhkusega.

Tekst: Marta Vasarik

Fotod: erakogu / TerasBeach

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*