Vigastusest taastumine on psühholoogiline väljakutse

Vigastustest taastumine
Foto: Shutterstock.com

Kõik, kes elu jooksul aktiivselt sporti on teinud, teavad suuremal või vähemal määral, mida tähendab vigastada saada.

Just raskete traumade korral võib juhtuda, et sportlane langeb depressiooni, kaotab enesekindluse või eemaldub spordist sootuks. Samuti oleme näinud atleete, kes pärast pikka vigastuspausi enam endise intensiivsusega sportida ei suuda või ei julge. Uurisime hinnatud spordipsühholoogilt ja Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektorilt Aave Hannuselt ja tänaseks pärast korduvate vigastuste tõttu karjääri lõpetanud korvpallur Janar Soolt, kuidas sellistel puhkudel motivatsiooni säilitada ja tagasilöökidest üle olla.

Esimene reaktsioon: šokk

26-aastaselt põlvetraumade tõttu tippspordist taandunud korvpallur Janar Soo profikarjäär sai väga keerulise alguse. Olles gümnaasiumi lõpetanud ja 100% tippspordile pühendunud, vigastas mängumees hooajaeelses sõpruskohtumises raskelt põlve. „Vigastus oli peaaegu jackpot. Meniskid katki, külgside (MCL) osaliselt rebenenud ja ristatiside (ACL) täielikult rebenenud. Esimene reaktsioon oli loomulikult täielik šokk! Sain kohe aru, et tegemist on raske vigastusega. Sellist raksu ma rohkem kuulnud ega tundnud pole,” meenutab Soo. Korvpallur tunnistab, et väga adekvaatselt ta vigastuste tõsidust hinnata ei osanud ja tal tekkis mure, kas ta ikka sportlasteed jätkata saab. „Õnneks selgitas doktor Madis Rahu mulle selgelt ja arusaadavalt, mis edasi saama hakkab, ja sealt sain lootust juurde.”

Janar Soo
Janar Soo Foto: Siim Semiskar

Spordipsühholoogi Aave Hannuse sõnul ongi pärast vigastust esmatähtis saada hinnang ekspertidelt. „Esimene samm on võimalusel saada spetsialistidelt usaldusväärseid prognoose. Uurida tasub, mida teiste sarnase vigastusega sportlastega tehtud on ja kuidas nad on taastunud. See aitab ärevust vähendada ja kontrollitunnet suurendada.”

Seejärel soovitab Hannus püstitada uued, lühiajalised eesmärgid. „Sõltumata sellest, kui hea või halb vigastuse prognoos on, tasub püstitada eesmärgid, mille poole püüelda. Eesmärgid taastusraviks, ühe päeva eesmärgid ja kindlasti tuleb hoida end tegevuses.” Teadupärast elavad sportlased kindla režiimi järgi, kuid vigastus lööb rutiini sassi, tekib nõutus ja segadus ning sellega ka motivatsioonilangus. Seetõttu on Hannuse hinnangul väga oluline igapäevast aktiivsust hoida.

Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektor Aave Hannus Foto Silver Gutmann
Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektor Aave Hannus Foto: Silver Gutmann

Suur roll on lähedastel

Psühholoogi poole pöördumine pärast vigastada saamist on Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektori sõnul tänasel päeval pigem erand. „Minu praktikas on see ilmselge vähemus. Nõustamisvajadus sõltub sportlase reaktsiooni tugevusest ja on loomulikult väga individuaalne, kuid umbes 10% juhtudel ulatub see kliinilise depressioonini. Kui vigastusjärgne ärevus, masendus ja hirm on väga intensiivsed, on psühholoogist kindlasti väga palju abi, kuid suur roll on ka lähedastel,” räägib Hannus. Õppejõu hinnangul võiksid psühholoogid olla spordiorganisatsioonides samamoodi saadaval nagu näiteks füsioterapeudid. „Täiskohaga töötajat saavad lubada ainult väga edukad klubid, kuid igal treeneril ja sportlasel võiks olla inimene, kes oskab nendes olukordades nõu anda,” selgitab Hannus, kelle sõnul näitavad mahukad uuringud, et sportlased ei saa piisavalt adekvaatset psühholoogilist abi.

Janar Soo tunnistab, et ka tema ei pöördunud raskel ajal vaimse abi saamiseks spetsialistide poole, kuid on veendunud, et psühholoogiline pool on spordis sama oluline kui füüsiline. „Esimese vigastuse hetkel polnud ma spordipsühholoogiast suurt midagi kuulnud, seega ei osanud ka abi otsida. Vaimse poole treeningust ja olulisusest sain aimu alles aastaid hiljem, pärast kolmandat ristatisideme rekonstruktsiooni. Tõenäoliselt olin lihtsalt inimesena selleks hetkeks piisavalt küps ega elanud enam oma NBA fantaasiamaailmas. Sain aru, et vaimne tugevus on vähemalt sama tähtis kui füüsiline pool. Kuigi ma ekspertide poole ei pöördunud, olen palju eneseabiraamatuid lugenud ja läbi töötanud ning olen kindel, et tänu sellele jõudsin oma karjääris vaatamata vigastustele Eesti parimates klubides mängida.” Tuge sai Soo lähikondlastelt ja sarnase vigastuse läbielanud korvpallur Andre Pärnalt. „Kuigi ma teda enne ei tundnud, siis Andre võttis ikka minuga ühendust ja kinnitas, et kõik saab korda. Samuti leidis klubi mulle fantastilise füsioterapeudi Svea Milleri, kes aitas mul kõikvõimalike harjutuste ja nippidega soliidse tagasituleku teha.”

Motivatsioon ei vähenenud

Motivatsioonipuuduse käes Soo enda sõnul ei vaevelnud, pigem vastupidi. „Eesmärk korvpallurina oli mul niikuinii tippu jõuda. Üheksakuuline vigastuspaus mu motivatsiooni vähendanud, vaid pigem tõstis. Enam polnud vaja trenniks kedagi kõrvale ja ma õppisin endast ka üksi treenides 110% andma. Võtsin seda kui missiooni ja ega mu elu siis väga keeruline polnudki,” tunnistab Soo. „Söök oli laual, katus pea kohal, taskuraha pangakontol ja põhimõtteliselt piiramatu aeg ennast arendada. Sain täielikult paranemisele keskenduda ja iga edusamm kasvatas motivatsiooni järgmise vaheetapini jõuda.”

Taasvigastamise hirm ja sporti naasmine

Hirm taasvigastamise ees on Hannuse sõnutsi paratamatu. „Situatsioon, mis põhjustas sportlasele valu, jääb mälusse ja hirm uuesti valu kogeda jääb alles. Selleks, et taas kartmatult sportida, tuleb end sarnastes tingimustes proovile panna, samm-sammult võistlusolukorrale lähemale tulla ja lõpuks uuesti võistelda. Vältides hirm ära ei lähe.” Ühe võimalusena pakub Hannus välja ka treeningu kujutluses kordamist, s.t võimalikult elavalt situatsiooni ja tunde ettekujutamine koos kehaliste liigutustega. See aitab mustrit aju jaoks käigus hoida.

Taastumisel ja tegelikult üleüldiselt oleks mõistlik tegeleda ka lõdvestusoskuste parandamisega. „Kui keha ja lihased on stressis, pinges, siis on ka vigastuseoht suurem. Erinevad hingamisharjutused ja järkjärguline lõdvestustreening on paranemise juures oluline,” jagab spordipsühholoog õpetussõnu. „Sportlane, kes suudab oma ärevust või viha kontrollida ja juhtida, on ka väiksema vigastusriskiga. Lihaspinge ja keskendumise häirumine suurendab vigastuse riski. Spordipsühholoogiline treening on oluline ka vigastuste ennetamiseks.”

Lähedaste tugi on väga oluline – Janari kõrval on seisnud alati tema abikaasa. Foto erakogu
Lähedaste tugi on väga oluline – Janari kõrval on seisnud alati tema abikaasa. Foto: erakogu

Vigastused võtsid mängulusti

Soo meenutab, et pärast esimest vigastust naastes ta tegelikult hirmu ei tundnud ega hoidnud end platsil absoluutselt tagasi. „Mäletan, et ühes esimeses trennis, mille pärast vigastust tegin, maandusin haigel jalal kuidagi viltu, aga midagi ei juhtunud. Jalg oli kindel ja sellest hetkest ma enam tagasi ei vaadanud. Hirm oli sellega kadunud.” Vanemaks saades ja vigastuse kordudes hakkas korvpalluri alalhoiuinstinkt aga tööle. Pärast kolmandat põlve ristatisideme operatsiooni võttis Soo aja maha, asus ülikoolis riigiteadusi tudeerima ja korvpall jäi mõneks ajaks tagaplaanile. Põlv läks aegamööda järjest paremaks ja pärast 18 kuu pikkust võistluspausi naasis mees korvpalliväljakule. „Esimene mäng õnnestus tagantjärele mõeldes isegi liiga hästi. Viskasin lisaajal (Rapla vs. Rakvere Tarvas, 95:90, toim.) kõik meeskonna 10 punkti ja saime võidu kätte. Automaatselt arvasin, et olin eemal küll, aga jätkan paugutamist sealt, kus pooleli jäin. Reaalsus oli aga teine. Karjääri lõpus ma enam selline peaga-läbi-seina-mees ei olnud ja pole kahtlustki, et see pärssis mu mängu märgatavalt. Mu mängustiil muutus väga suurel määral ja nii mulle see mäng enam õiget kaifi ei pakkunud,” võttis Soo karjääri lõpetamise tagamaad kokku. „Sain aru, et ma ei saa enam kunagi selliseks mängijaks, nagu olin ja olla tahtsin, ning siis tuli ka viimane vigastus.”

Janar on ehe näide sellest, kuidas pettumus ja stress järgmise vigastuseni viisid.

„Uskusin ja usun ka praegu, et sama pühendumisega muudel elualadel on ka võimalik tippu jõuda. Muidugi oli raske korvpallist loobuda, aga õnneks on mind õnnistatud suurepärase abikaasaga, kes ei lubanud mul pead norgu lasta ja toetab iga mu ettevõtmist. Elul on ju palju rohkem pakkuda kui üks vahva mäng!”

Aave Hannuse nõuanded vigastuse ületamiseks

Otsi endale sõprade ja lähikondlaste toetust.

Leia taastusravile lisaks meeldivaid tegevusi.

Sea endale taastumisel lühiajalisi eesmärke.

Õpi lõdvestuma.

Pöördu vajadusel spordipsühholoogi poole.

Janar Soo soovitab:

„Peamine ja minu arvates tähtsaim on, et inimene kuulaks eelkõige iseennast. Kui kuskilt miski segab või valutab, tuleb sellest rääkida ja probleem üles leida. Inimese sisse ei näe keegi peale tema enda. Kindlasti soovitan pöörduda sarnases olukorras olnud inimeste poole, kellel on kogemusi sama probleemiga. Jagatud mure on ju pool muret. Taastumise käigus tuleks seada endale lisaks täielikule tervenemisele ka vaheetapid. Nendeni jõudmine suurendab motivatsiooni ja nii ei tundu rada liiga pikk!”

Tekst: Virgo Agan

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*