Füsioterapeut Rainar Vahtrik jõudis ringiga tagasi Eestisse

Rainar Vahtrik (26) teadis juba teismelisena, et soovib füsioterapeudiks saada. Ta otsustas tavapärasest põhjalikuma õppe ja töö kasuks välismaal, et tagasi Eestisse tulles siin parimat võimalikku abi anda.

Plaan füsioteraapiaga tegelema hakata oli Rainaril paigas juba enne keskkooli lõppu ja eeskujuks oli talle sama eriala õppinud isa. „Eesti haridussüsteemi kohta olin kuulnud nii head kui halba ja otsustasin mujal proovida. Alguses vaatasin ringi Ameerikas, aga õppima otsustasin minna Šotimaale.”

Rainar VahtrikÜlikooli kandideerimiseks täitis Rainar interneti teel avalduse, koostas motivatsioonikirja ja käis kahe korral kohapeal vestlemas. Noormees kaalus kahe õppeasutuse vahel, aga valis praktilisuse kaalutlustel Glasgow Caledonian University. „See oli hea otsus, sest Glasgows olid koos väga tugevad praktikud, teises koolis aga pigem akadeemikud.”

Šotimaal ootas ees 4-aastane põhjalik õppeprogramm ja praktika. Õppeaja jooksul tuli tal kokku saada 1000 praktikatundi füsioteraapia eri valdkondades. „Sa ainult ei õpi, vaid saad ka praktilise poole, mis tegelikult su töö väärtust tõstab. Õppisime inimestelt, kes olid omal alal vähemalt 20 aastat tegevad olnud, mitte ei lugenud raamatutest, kuidas lihased töötavad.”

Rainar peab Šotimaal tudeerimist igati õpetlikuks kogemuseks. „Õppisin inimestega suhtlema ja laiendasin oma tutvusringkonda, kuna seal oli õppijaid koos üle maailma. Glasgow näol oli tegemist eesrindlikuma piirkonnaga – seal ei üritata trendidele järele jõuda, vaid pigem eest ära minna.”

Enne eksam, siis töö

Pärast kooli lõpetamist ja Eestis veedetud suve reisis Rainar Kanadasse, seekord juba füsioterapeudi tööd tegema. „Tundsin, et ei ole päris valmis koju jääma ja pean veel õppima,” ütleb ta. Rainari kooliaegne toakaaslane oli Kanadast pärit ja see lihtsustas nii viisa, elukoha kui praktiseerimisvõimaluste korraldust. Enne reaalseid tegevusi tuli läbida teoreetiline eksam ja tulevikus ka praktiline osa, mis on Kanadas füsioterapeudina tegutsemise loa aluseks.

Esimese eksami sooritamise järel sai Rainar õiguse juhendaja käe all praktiseerida. Ta töötas täiskoormusega, lihtsalt nõuete kohaselt pidi kogenum füsioterapeut tema eest vastutama ja ülesandeid jagama.

Klientide spekter oli Rainaril lai, tihti tuli tegeleda liiklusõnnetustesse sattunud inimestega, mis on Kanadas kahjuks sage nähtus. Vastuvõtul käisid ka eri alade sportlased. „Mulle meeldis, et inimesed käisid ka profülaktika mõttes iga 3–6 kuu tagant. Nad tahtsid meelekindlust, et kõik on hästi. Kui pöörduda füsioterapeudi poole probleemi tekkides, saab sellest sama kiirelt lahti, kui see tuli. Eestis tullakse füsioterapeudi juurde aga siis, kui juba aasta aega on mure olnud,” naljatleb Rainar.

Kanadas oli Rainar aastase viisa lõppemiseni, seejärel tuli teha otsus, kas taotleda kodakondsust või tulla koju. Rainar otsustas Eesti kasuks. „Tundsin, et seal on süsteem väga bürokraatlik ja piirangutega, meil aga natukene vabam. Sain Kanadast kõik hea kaasa ja kui kunagi peaks soov tekkima, saan tagasi minna. Praegu ma selle järele vajadust ei tunne.”

Kõik ühes kliinik

2016. aastal Eestisse tulles asus Rainar tööle oma endise meeskonna, Viimsi Korvpalliklubi juurde. Nooremad pallurid külastavad teda enamasti siis, kui midagi viga on, vanematel on võimalus sagedamini visiidile tulla. Vahepeal tegeles Rainar ka puuetega lastega. Ta tundis, et soovib lisaks sportlaste aitamisele füsioteraapias ka teist perspektiivi saada. „Sain aru, et see on küll vajalik, aga minu tugevus ei seisne selles valdkonnas. See on ka vaimselt väga raske ja inimesed, kes nende lastega töötavad, peavad tugevad olema.”

Taustal valmis Rainari enda füsioteraapia kliinik Reakt, mis on tänaseks uksed avanud, aga pidevas arendamises. Rainari visiooni kohaselt peaks kliendid saama Reaktist kõik, mis neil tol hetkel vaja. Selle jaoks on kliinikus olemas ortoosid, konsulteerimas hakkab käima ortopeed ja luuakse ka massaaži võimalus. „Mulle ei meeldiks, kui inimene tuleb siia ja mina oskan ainult oma asja teha. Teatud juhtudel peaks ta siis mööda linna teist spetsialisti otsima ja tihtipeale loobutakse siis üldse enda ravimisest. Meil on siin kõik olemas, oskame soovitusi anda ja inimene saab terveks.”

Rainar Vahtrik

Õppetund kehvast kogemusest

Rainar on lisaks füsioterapeudi tööle spordiga ka ise kokku puutunud. Noorena ja ülikoolis mängis ta korvpalli ning vähemal määral võrkpalli. Spordialasid õppis Rainar kiiresti, kuid temas ei olnud võitlejahinge, mis innustaks tippspordi tasemel treenima. Sellegipoolest jõudis Rainar 14-aastasena spordivigastusena liigesest välja tulnud küünarnuki tõttu füsioterapeudi juurde. See oli tema jaoks samuti üheks füsioterapeudi eriala valimise ajendiks. „Tütarlaps võttis mul viimased kipsijupid ära, andis harjutustega paberid kätte ja oligi kõik. Edasist infot ma temalt ei saanud, õnneks mu vanemad teadsid, mida kodus teha, et taastumine täielik oleks. Tol hetkel ei arvanud ma sellest ametist palju, aga kui sain aru, kuidas asjad tegelikult käivad, mõtlesin, et eks igaüks teeb oma tööd paremini või halvemini, see on tema enda otsus,” lausub Rainar.

Ta leiab, et osa inimesi ei saa tänaseni aru, millega füsioterapeudid tegelevad. Eesti süsteemis pole ühtset standardit, mis ajendaks spetsialiste rohkem pingutama ja end pidevalt arendama. „Kanadas ja UK-s toetab füsioterapeutide kõrget taset juriidiline süsteem. Kui füsioterapeut millegagi eksib, kaebab inimene ta kohtusse, kõike dokumenteeritakse ja selgitatakse väga detailselt. Kanadas sõltub põhjalikkusest ka inimese ravi rahastamine, kuna füsioterapeudi hinnangu alusel otsustatakse toetuse ulatus.”

Ennetus ja hoolitsus

Füsioterapeute ei pea Rainar vaid sportlaste abistajateks. Tema hinnangul võiks Eestis toimivat süsteemi muuta ja näiteks ortopeedide kõrge töökoormuse alandamiseks saaksid füsioterapeudid kindlasti suurema panuse anda. Lisaks arvab Rainar, et igal spordimeeskonnal võiks olla kui mitte oma füsioterapeut, siis kontaktisik, kelle poole vajadusel pöörduda ja keda usaldada.

Rainar tegelebki praegu rohkem sportlastega, tema peamised kliendid on lisaks Viimsi Korvpalliklubile ka BC Star meeskond, naiste korvpallikoondis ja Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia liikmed. Ennast Rainar aga ainult sportlastega ei piiritle, tema omandatud eriala on muskulaar-skeletaar füsioteraapia, mis annab pädevuse kõikvõimalikeks juhtumiteks.

Peamise vigastuste põhjusena toob Rainar välja ennetuse puudumise. Näiteks noorsportlastel on suured koormused, nad võistlevad mitmes vanuseklassis ja keha ei pea vastu. „Liiga palju on ka ühe spordiala tegemist. Tekib ülekoormus, kuna keha kasutatakse ainult teataval viisil ja teised küljed ei ole arendatud. Venitamised ja lõdvestamised kiputakse ära unustama. Tehakse tööd, käiakse koolis ja tehakse sporti, aga ei saada aru, et meil on ainult üks keha, mille eest tuleb hoolt kanda. Üldine teadlikkus spordi tegemisest on paremaks läinud, aga see, kuidas teha sporti nii, et see oleks võimalik ka 40 aasta pärast, on nii ja naa,” arvab Rainar.

 

Rainar soovitab

Kuidas treenida nii, et füsioterapeudi juurde asja poleks?

* Vali oma tasemele vastav koormus.

* Enne kõrgemate sihtide seadmist loo piisav treenituse baas.

* Sea reaalsed sihid.

* Eesmärkide seadmisel arvesta oma ettevalmistuse ja soorituseni jäänud reaalse ajaplaaniga.

* Hoolitse enda eest – tee seda ise või lase seda aeg-ajalt mõnel spetsialistil teha.

* Toitu tervislikult ja tarbi piisavalt vedelikku.

Kui need aspektid ei ole paigas, on trenni kasutegur piiratud.

Vaata lisa: reakt.ee

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: Rasmus Kooskora

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*