Kalev Kruus: Triatloni ei katkestata!

Kalev Kruus
Foto: Terje Atonen

Kalev Kruusi nimi ei vaja spordisõpradele tõenäoliselt tutvustamist, kuna mees on aastatega kindlustanud endale koha Eesti parimate spordikommentaatorite hulgas. Aga mitte ainult.

Tele-eetris emotsionaalne ja vaimukas kommentaator proovis nooruses korvpalluriks saada, kuid üleminek noorteklassidest täiskasvanute hulka tegi sellele karjäärile kiire lõpu. 38-aastase mehe uus armastus on triatlon, mida ta on paar aastat suure südamega teinud. Augustis plaanib Kruus vallutada järgmised kõrgused, kui IRONMAN Tallinn saab olema tema elu esimene täispikk triatlonidistants.

Kalev Kruus
Foto: Terje Atonen

Korvpall – esimene suur armastus

„Kopli liinidel sündinuna mängisime hoovis kõik mängud ära, mis võimalik oli. Esimene trenn oli judo, kus käisin umbes aasta, kuid see kohe üldse ei sobinud. Lõpuks sõitsin trolliga mööda linna ringi ja tegin kimono märjaks, et kodus näidata, justkui oleksin trennis käinud,” alustab Kruus oma meenutust lapsepõlvest. Seejärel käis ta vanema õe eeskujul aastakese ujumas, kuid ühel hetkel kutsuti ta koolist korvpallitrenni. „Ükskord tuli meie tundi korvpallitreener Jaanus Laurand, kes võttis poisid ritta, ja viimasena kutsus ta ka mind. Selle ala juurde ma ka jäin ja seda mängu ma armastasin ja armastan siiani.”

Hiljem mängis Kruus koos vana trennikaaslase Allan Suurkasega rannavollet, kuna tema teine õde Kadri oli sellel alal tulnud lausa Euroopa juunioride meistriks ja mehed olid neidudele treeningutel sparringupartneriteks. „Kui elumere lained pea kohal umbes 22–23-aastasena kokku lõid, sai igasugu muud nalja tehtud ja kümmekond aastat ei liigutanud ma ennast praktiliselt üldse. Nüüd tegelen kolmandat aastat triatloniga,” lisab korvpallis noortekoondiste tasemele jõudnud mees.

Tippmängijaks ei saanud

Kruus on enda sõnul hea näide, et noorkorvpallur ja vastupidavusalad ei taha kuidagi ühte lausesse mahtuda. „See pool oli mul kunagi täitsa null. Korvpallurite seas tundub olema pigem reegel, et neid, kes hästi jooksevad, on väga vähe. Omast ajast mäletan, et vaid Kaur Heinaru oli TSIK-is isegi väga heal tasemel jooksja. Rohkem ma ei mäleta kossumehi, kes oleks pikka distantsi kannatanud.”

Kuigi mees korvpalli väga armastas, siis tippmängijat temast ei saanud ja enda arvates sattus ta valel ajal selle alaga tegelema. „Olukord oli selline, et sa võisid ju tahta korvpalluriks saada, kuid mingit välist tuge ei olnud. Kui lõpetad keskkooli ära, siis mis sust saab? Süsteem oli ikka täitsa lödi. Palju sealt TSIK-ist tuli tippkorvpallureid 15 aasta jooksul? Seda süsteemi pole vist tänapäevani, kuid nüüd lähevad poisid vähemalt välismaale. Tol ajal olid sa täitsa tänaval.”

Triatloniga sõbraks alles teisel katsel

„Ma olen väga suur spordisõber ja kogu elu on täispikk triatlon tundunud mulle täielik utoopia. Umbes kümme aastat tagasi, kui Ain-Alar Juhanson oli veel tippsportlane, helistasin talle ja ütlesin, et ma tahan ka teha. Ta viis mind kokku ühe välismaa treeneriga, kes kukkus mulle Exceli tabelitega treeningplaane ette lugema. Ma ise kujutasin seda hoopis teistmoodi ette … ja umbes kuu aja pärast vaatasin, et sellest ei tule midagi välja,” meenutab Kruus esimest flirti triatloniga.

Kaks aastat tagasi helistas Juhanson omakorda Kruusile ning palus kajastada Tanel Padari tegemisi. Spordikommentaatori automaatne vastus oli: „Ainult sel juhul, kui ma saan ise kaasa teha!” Juhanson oli muidugi nõus ja nii see pall veerema läks. „Selleks ajaks olin aru saanud, et treener annabki plaani ette ja minu enda ülesanne on see kõik ära teha. Keegi teine midagi minu eest ära tegema ei tule.Praegu olen ikka ülirahul, et see nii läks!” on Kruus asja täielikult nautima hakanud.

Kalev Kruus
Foto: Terje Atonen

Raske esimene

Esimese võistluse tegi Kruus Valga triatlonil, kus väga kuumas ilmas läbiti olümpiadistants ja meie loo kangelane sai jooksudistantsil täieliku „haamri” ning lõpetas võistluse viimasena: „Ma ilmselt rattadistantsil ei saanud selles kuumas üldse aru, mida ma teen. Kui jooksurajale läksin, oli kohe selge, et siia ma jään. Lõpuks ma ise juba naersin, sest edasi ei liikunud … aga loivasin kuidagi finišini,” meenutab ta.

Kruus on tagantjärele väga rahul, et oma debüüdil lõpuni tuli. „See oli tubli, et ma pooleli ei jätnud. Kuidagi naljakas oleks esimest võistlust kohe katki jätta. Kaks nädalat hiljem tegin Tartu Mill triatlonil olümpiadistantsi 45 minutit kiiremini läbi. Siis tuju jälle tõusis natuke.”

IRONMAN 70.3 Otepää 2017 jooksurajal Foto Kayvo Kroon
IRONMAN 70.3 Otepää 2017 jooksurajal Foto: Kayvo Kroon

Triatlon algab jooksurajal

Kolmest triatloni sees läbitavast alast on Kruusil kõige kehvem suhe jooksmisega. Enda sõnul polegi see üldse jooksmine, mida ta teeb, ja pigem saab seda nimetada lõpuni tatsamiseks. Rattasõit on talle kõige südamelähedasem ja seda peab mees ka oma kõige tugevamaks alaks. Ujuda oskas Kruus enda arvates rahuldavalt, kuid tänu mõningatele tehnikatrennidele on viimasel ajal ka selles vallas olnud silmanähtavaid arenguid.

„Kõik, kes täispika triatloni läbi on teinud, ütlevad, et kui ratta pealt maha tuled, siis on tehtud. Mul kindlasti siis alles algab. Ma ei hakka endale üldse mingeid ajalisi piiranguid panema ja loivan selle jooksuosa kuidagi läbi. Põhiline, et ma augustis jõuaks ajalimiiti ehk tuleksin 17 tunniga kohale,” vaatab seni kaheksa triatloni kogemusega Kruus tulevikku, mil vaja Tallinnas läbida 3,8 km ujudes, 180 km rattal ning 42,2 km joostes.

Kodune tugi loeb

IRONMAN Tallinnaks valmistumine kulges mehel kuni aprillini sarnasel moel kui triatloniga 2016. aastal alustades ja treeningmahud hakkasid tõusma alates maikuust. „Peamiselt tuleneb see sellest, et trennid lähevad pikemaks. Rattatrennid on kolme tunni asemel neli tundi, ujumistrennid lähevad 1.20 peale ja jooksutrennides hakkab sisse tulema kahetunnniseid otsi,” kirjeldab ta.

„Jaanuar, veebruar ja märts olid rahulikumad ja tuli 6–7 treeningtundi nädalas. Siis käisime Mallorcal laagris, kus ühel nädalal tegin 21 ja teisel 23 tundi. Mai alguses on olnud 10–12 vahel, kuid eks ta tõuseb, kuna juba rattatrennid ajavad selle numbri automaatselt suuremaks,” on hingega asja kallal olev mees nõus ka numbrid letti lööma.

„Saan seda kõike teha tänu väga mõistvale kodusele toele. Minu elukaaslane Christine ei tee nägusid, kui sõidame maale nii, et tema auto ja kahe lapsega ja mina rattaga. Ta on võistlustel alati kohal ja koos perega käisime ka Mallorca laagris. Kui kodus sellist mõistmist poleks, ei oleks võimalik kõike seda teha,” kiitis Kruus oma lähedasi.

Kalev Kruus
Foto: Terje Atonen

Triatloni ei katkestata!

Ta treenib endiselt Ain-Alar Juhansoni kavade järgi ning üritab tihedale elutempole vaatamata olla eeskujulik õpilane ja kõik kirja pandud ülesanded korralikult täita. „Ma tõesti püüan, aga kohati on see jube keeruline, kui tekib igasuguseid asju vahele ja peab hakkama klapitama. Ma teen seda ju iseendale ja mulle on alati rõhutatud, et tee alati pigem minut rohkem kui minut vähem,” lausub Kruus.

„Mulle meeldib väga see lause, et triatloni ei katkestata! Palju inimesi on kohale tulnud, kes annavad võistluse toimumisse oma panuse, ja lihtsalt põhjusel, et ma enam ei viitsi, pole ilus katkestada. Ma pole seni veel ühtegi triatloni pooleli jätnud ja loodan, et seda ei juhtugi,” on Kruus resoluutne. Samas tunnistab mees, et kunagi ei tea, mis ette tuleb, sest triatlon on nii etteaimamatu. „Sa võid teha väga konkreetsed plaanid, aga võistlusel lendavad need tavaliselt vastu taevast. Ma olen juba saanud kõike: põrgukuuma, meeletut külma, paduvihma ja rämedat tuult.”

Kui esimesel aastal ei saanud mees aru, miks ta peab talvel metsas alles kepikõndi tegema, kuigi oleks tahtnud juba, veri ninast väljas, pingutada, siis nüüdseks on kohale jõudnud treener Juhansoni ütlemine „saia küpsetatakse aeglasel tulel”. Alguses oli eriti oluline ka pulsikella vaatamine, kuid nüüd ei pööra harrastustriatleet abivahendile enam peaaegu üldse tähelepanu.

Mallorca laagris Foto: Kalmar Kurs
Mallorca laagris Foto: Kalmar Kurs

Näitab koos teiste kuulsustega teed

Kuigi siinse loo peategelane on noorpõlvest sporditaustaga, siis triatloniga alustas ta täiesti nullist – nagu ta ise ütleb: „Tugevas ülekaalus ja väga pahas seisus.” Kui keegi soovib tema eeskujul pärast pikki aastaid taas spordiga tutvust teha, siis Kruusi hinnangul tuleks esimesena seada sammud spordiarsti juurde ja selgitada välja oma tervislik seisund.

Kruus ei julge kinnitada, et tema on inimestele mingil kujul oma triatloniga tegelemise tõttu eeskujuks, kuid näitleja Raivo E. Tamme ja Tanel Padari nimed toob ta küll kohe mängu: „Ma ise olen hoidnud varju ning upitanud Raivot ja Tanelit. Paljud ei teagi, et ma ise ka triatloni teen ja arvavad, et ma toodan neist vaid lugusid.

See, mida Raivo, Tanel ja Märt Avandi teevad, on väga kihvt. Kui siin ka keegi midagi vigisemist leiab, siis palju õnne. Mõistan, et kriitikud toovad välja need sportides juhtunud äkksurmad, kuid seda ei küsi keegi, kui palju inimesi sureb seetõttu, et nad midagi ei tee ja elavad ebatervislikult,” on harrastussportlane kindel, et mõistlik kogus triatloni teeb inimestele ainult head.

Raskeim on diivanilt tõusta

„Positiivne on see, et tänapäeval on triatlon läinud üha populaarsemaks ja tegutsemas on arvukalt klubisid. Algaja võiks võtta mõne triatloniklubiga ühendust ja palgata endale treeneri. See küll maksab, aga vastu saab treeningplaani ja kohe tekib kohustus kellegi teise ees. Loobumise moment on tuttav kõigile, aga treeneri olemasolul on harjutuskorda ära jättes häbi ja seda nii kergelt ei juhtu,” jagab Kruus oma mõtteid.

„Treeningute puhul on mõnus see ärategemise tunne … kui on raskem päev ja halb olla, siis lähed pärast trenni koju ja see on kirjeldamatu tunne. Tuntud lause, et trenni kõige raskem hetk on teekond diivanilt välisukseni – see ongi täielikult nii!”

Tekst: Siim Semiskar

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*