Purjereis Jack Sparrow jälgedes

Meltemi Adventures on alates 2013. aastast korraldanud purjereise Vahemerel, Kanaaridel, Assooridel ja eelmisel aastal ka Tais. Sel kevadel võeti Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul ette seni kõige kaugem reis Tuulepealsetel saartel Kariibi meres, kahe nädala jooksul läbiti Martinique, Dominica, Barbados, St. Vincent ja Grenadiinid ning St. Lucia – kokku ümmarguselt 550 meremiili.

Piirkond on üks purjetajate lemmikkohti, kuna seal on tugev tuul, kuid väikesed lained, võrreldes näiteks Kanaaride või Assooridega, kõigutas tõesti üsna vähe. See oli ka meie rahvarohkeim reis, varem olime käinud ühe või kahe laevaga, seekord oli meil aga kolm laeva ja kokku 32 inimest.

Esimesed eestlased Le Marini sadamas

Reis algas ja lõppes Martinique’i lõunaosas Le Marini sadamas. Laevafirmalt kuulsime, et olimegi esimesed eestlased, kes sealt purjereisile asusid. Mõni võis küll olla seal varem peatunud, kuid alustanud oma retke mujalt.

Sadamast väljudes valasime reisi õnnestumiseks Neptunile tilga rummi, heiskasime purjed ja algas reaalne purjetamine. Esimene sihtpunkt oli Roseau sadam Dominical, piki Martinique’i rannikut lääne ja hiljem loode poole. Trajektoori valis iga laeva kapten ise, meie hoidsime avamere ja teised rohkem saare poole.

Purjetamine nõuab tähelepanu

Purjejahil on kaks põhipurje – ees genuaja taga groot, nende suurust ja asendit reguleeritakse vastavate nööride ehk sootidega, iga soot on eri värvi või mustriga.Soodid on stopperitega kinnitatud, peale saab tõmmata niisama, järelelaskmiseks tuleb stopper lahti teha. Kui tuule tugevus muutus, näiteks avamerelt saare varju jõudes või vastupidi, tuli grooti rohkem lahti tõmmata või siis jälle madalamale lasta. Tegutseda tuleb väledalt ja täpselt.

Tavaliselt on groot laeva suhtes diagonaalis ja laev sinnapoole kreenis ning kui on vaja pöörata nii, et tuul oleks teiselt poolt, tehakse paut: groot keeratakse teistpidi diagonaali ja laev on teistpidi kreenis. Kui tugevama tuule korral taganttuules on 90-kraadist pööret ehk halssi ohtlik teha, siis võib teha „lehmaka” ehk 270-kraadise pöörde, kogenumad purjetajad ei pea seda küll ilusaks, kuid vähemalt ei murra masti pooleks.

Piiriprotseduurid

Laevadel olid alati küljes kolme riigi lipud: ahtris Prantsusmaa ja masti kõrval Eesti lipp, teisel pool masti selle riigi lipp, mille vetes parajasti olime. Kuni sadamas piiriprotseduurid veel läbitud polnud, tuli kohalikule lisada kollane lipp. Sildumiskohti on Tuulepealsetel saartel ehitatud vähe, enamasti pidime jätma laevad poi külge või lihtsalt ankrusse. Enamikus ankrupaikades oli sügavust umbes 10 meetrit ja 50-meetrise ankruketi lasksime lõpuni välja – mida pikemalt, seda kindlamalt laev ankrus seisab. Seejärel ilmus mootorpaadiga välja kohalik ametnik ja kasseeris poi või ankrupaiga eest parkimistasu, summad olid riigiti erinevad, kuid „fifti juuros” hakkas lõpuks seltskonnas oma elu elama. Tuli ette ka seda, et poid olid jaotatud kohalike nii-öelda teenusepakkujate vahel ja tihti käis ankrupaika otsivate klientide tähelepanu võitmiseks kõva kemplemine.

Pärast seda toimingut korjasid kaptenid oma inimeste passid kokku ja sõitsid paadiga maale. Barbadosel ja St. Lucial löödi passi tempel, mujal registreeriti niisama. Lõpuks, kui piiriprotseduurid tehtud, võisid ka teised maale minna.

Pikim teekond – 25 tundi

Järgmisel hommikul pärast Dominical veedetud päeva asusime tagasiteele Le Marini poole. Kuna ees ootas sõit Barbadosele, purjetasime seekord võidu.

Tegemist oli meie reisi pikima etapiga – 142 meremiili Martinique’ilt Barbadosele. Algul olime kõik kokpitis toimetamas, öötundideks moodustasime kolm vahetust, iga vahetus oli vahis kaks tundi. Purjetasime diagonaalses vastutuules ehk tihttuules, seega tuli jälgida kurssi ja groodi asendit, et ta ennast teistpidi, tuulest välja ei keeraks. Korraks nii juhtuski ja laev jäi seisma, aga kohe oli ka kapten püsti ja tema juhendamisel hakkasime purje sättima.

Kevadise pööripäeva lähedal olid öö ja päev võrdse pikkusega. Päike loojus kell 18.14, päris pimedaks läks poole tunniga, umbes nagu Eestis suve lõpus. Taevakaart ei ole põhja- ega lõunapoolkera oma, vaid ekvatoriaalne, ühel pool sõidusuunda paistis Lõunarist ja teisel pool Suur Vanker. Viimane oli madalal silmapiiri kohal, õhtu hakul seisis ta püsti oma aisa peal, keskööl oli selili ja varahommikul tagarataste peal püsti. Meie laiuskraadil tuntud asendisse see ei jõudnud, enne läks valgeks, millalgi poole kuue paiku.

Perekond Estonia

Pärast ööpäev kestnud teekonda hakkas Barbadose rannik paistma. Selle peale pandi kohe mängima Metsatöllu „Kuni pole kodus, olen kaugel teel”, millele järgnes hoopis teises meeleolus, kuid geograafiliselt sobiv Enya „Caribbean Blue”. Lõpuks, kui Port St. Charlesis ankrusse jäime, olime purjetanud 25 tundi järjest.

Lisaks tavalistele piiriprotseduuridele pidime seekord ka ühed ankeedid täitma, millegipärast kirjutas enamik meist middle name’i kohale „Estonia”. Samas, teoreetiliselt on kõik eestlased omavahel sugulased, nii et miks ei või olla üks perekond keskmise nimega Estonia? Kui ankeedid sadamasse tagasi viidud, saime ka ise lõpuks maale. Kes Martinique’il maal ei käinud, olid selleks hetkeks merel olnud täpselt 72 tundi.

 

Süsteemid loobusid koostööst

Barbadoselt tagasi sõitsime 19 tunniga Canouani, ühele saarele St. Vincentil ja Grenadiinidel. Seekord olime taganttuules, mis nõudis purje ja rooliga majandamisel veel suuremat peenmehaanikat. Algselt oli plaan sõita öösel autopiloodiga, kuid siis algasid hädad: autopiloot läks rikki, samuti kajalood (mõõdab sügavust) ja GPS. Onanin (nii kutsusime generaatorit päris nimega Cummins Onan) andis voolu ainult siis, kui mootor töötas, ja ka mitte igasse pistikupessa. Punasel märgutulel vööris oli klaas katki, selle vea parandasime punase Sportlandi kilekotiga. Kapteni telefonis GPS siiski töötas, selle järgi sättisime kursi paika ja öösel sõitsime mootoriga.

Galileé laevale andsime uueks nimeks Blackout Pearl – ainus, mis sellel töötas, oli meeskond.Hiljem, kui oli vaja ankrupaika otsida, kasutasime sügavuse mõõtmiseks kajaloodi asemel mahlapakist ja tamiilist moodustatud tinaloodi.

Canouani sadam oli pärast reisi algust esimene, kus saime kai äärde silduda ja laevast otse maale astuda. GPS-i lugemine oli juba nii sisse harjunud, et saarel kõndides mõõtis kapten meie kiiruseks 2,2 sõlme.

Edasisel reisil olid juba lühemad otsad, tutvusime looduse ilu, kohaliku kultuuri ja ka mõne „Kariibi mere piraatide” võttepaigaga. Näiteks St. Vincentil Wallilabou Bays oli endiselt püsti võttepaviljon ja selle seinal 2005. aasta võttegraafikud, Tobago Caysi merepargis käisime aga saarel, kus asus Jacki rummiladu, mille Elizabeth põlema pani. Ühest sadamast väljudes oli siiski keerulisem olukord, kohalik loots oli teised kaks laeva korallide vahelt läbi navigeerinud, kuid ühe laeva peal varbaluu murdnud, seepärast ei tahtnud ta enam meie laeva tulla, vaid ütles kaptenile lihtsalt: „It’s OK, you can do it!” Kapten põrutaski hooga sadamast välja ja läks õnneks, ühegi koralli otsa ei sõitnud.

Kuidas tavaturistid „purjetavad”

Pärast kaht nädalat andsime Le Marinis rendifirmale laevad üle koos nimekirjaga kõigist vigadest ja tungiva soovitusega järgmise nädala jooksul neid laevu mitte merele lubada, probleeme oli esinenud kõigil kolmel. Varem polnud need puudused kedagi seganud, sest enamik inimesi ei purjeta, vaid sõidavad lihtsalt sadamast natuke välja ja veedavad seal niisama aega. Soovitust võeti tõsiselt ja kui olime kõik oma asjad „kodudest” välja kolinud ja sadamast lahkunud, jäid mehaanikud meist Blackout Pearli ja teisi putitama.

Tekst: Kristo Aav

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*