Ivo Suur: hea triatleedi saladus on stabiilsus

Ivo Suur

Eesti kodusel triatlonimaastikul on üheks arvestatavaks tegijaks kerkinud Ivo Suur, kes aastaid tagasi maitses episoodiliselt profileiba maanteeratturina, kuid jätkab praegu harrastajana triatlonis tippude vallutamist. Telias võrguplaneerijana töötav läbi ja lõhki spordimees on töö kõrvalt treenides ja võisteldes tulnud Eesti meistriks nii olümpiadistantsil kui ka poolpikas triatlonis.

28-aastane Ivo Suur on pärit umbes 200 elanikuga külast Soorust, mis asub kümnekonna kilomeetri kaugusel Valgast. Sport sai mehe igapäevaelu lahutamatuks osaks juba lapsepõlves, kuna tema põlvkonna lapsed kasvasid üles veel õues joostes ja mängides.

„Meil olid külas väga aktiivsed inimesed, kes lükkasid talvel suusarajad sisse ja organiseerisid siis ka võistlusi. Koolis oli kehaline kasvatus muidugi lemmiktund ja üritasin kõikvõimalikel koolivõistlustel alati osaleda. Esimene trennilaadne asi oli mul umbes 12-aastasena kergejõustik, mida üks kohalik aktivist korraldas,” meenutab Suur.

Enda sõnul mäletab ta häguselt, et on ka osalenud TV 10 Olümpiastarti võistlustel ja käinud Eesti noortemeistrivõistlustel jooksmas. Huvitaval kombel ta tol ajal millegagi silma ei paistnud ja enda sõnul lõpetas võistlustel pigem tagumises otsas. Talvel oli Suur aga alati lumel ja osales ka toonases ETV suusasarjas, kuid sealgi tuli pigem kaasvõistlejate suusakandu vaadata.

Ivo SuurRattasõidu isu kasvas

Rattaspordi juurde sattus Ivo tänu isa töökaaslastele, kes korraldasid Tõrvas rattavõistlusi, kus noor poiss nakatus kaherattalise pisikuga. „See oli 2000ndate alguses ja Eestis just hakkas rattakultuur tekkima. Alguses olin pigem keskpärane, kuid edasi tulid järjest uued võistlused ja lumepall läks veerema.”

„Mingil hetkel käis mul peas klõps ära, 14–15-aastasena ostsin endale Joe Frieli kirjutatud raamatu „Maastikujalgratturi treeningpiibel” ja tegin endale plaane. Kirjutasin ise treeningkavad ja proovisin vormi ajastada. See oli päris lahe aeg,” vaatab Suur nostalgiaga oma algusaastatele tagasi.

Maastikuratturina kogus mees hoogu järk-järgult ja esialgu heade tulemustega uhkeldada ei saanud, kuid aasta-aastalt läksid lõppkohad paremaks ja isu kasvas. Ühel hetkel, umbes keskkoolis, oli ta juba nii heal tasemel, et sõitis omavanuste hulgas poodiumikohtade piirimail.

M16 vanuseklassis ja juuniorina võistles Suur Eesti meistrivõistlustel juba ka maanteesõidus, kuid oma esimestel võistlustel sai ta ringiga sisse ja võeti rajalt maha. „Ma olin siis pigem maastikurattur, aga hakkasin mingil hetkel sõitma ka maanteesõite. Kui lõpuks 2008. aastal Pro Jalgratturite Klubiga liitusin, võistlesin maanteel juba väga palju,” sõnab Suur.

Raske alguse järel tõus Eesti tippu

Mõtteni, et võiks läbida triatloni, jõudis Suur esimest korda 2012. aastal, kui Pro Jalgratturite Klubiga kevadel Hispaanias laagris olles pani Priit Raudsepp selle idee temas idanema. Sama aasta suvel ühel võistlusjärgsel grillimisel pakkus sama mees Suurele juba väga konkreetselt osalemisvõimalust Pühajärve ümber toimunud TriSmile 111 triatlonil.

„Mäletan, et ujusin täitsa okeilt ja pärast rattadistantsi olin koguni viies. Jooksus aga kaotasin jõhkralt aega ja lõpetasin umbes 20. koha kandis. Selle triatloni tegin puhtalt rattatreeningute pealt. Talvel üldkehalise ettevalmistuse raames ikka aeg-ajalt basseinis ujumas käisin, aga mäletan, et ei suutnud toona basseinis ujuda krooli rohkem kui 50 meetrit,” meenutab Suur oma triatlonidebüüti.

„Oma esimese triatloni finišis oli mul see emotsioon, et never-everei tee ma seda uuesti … nii raske oli! Mõne aja pärast tekkis aga mõte, et kurat, ma pean uuesti proovima. Siis ma juba üritasin teadlikult rohkem ujuda ja jooksmas käia. Aasta hiljem uuesti TriSmile triatlonil osaledes lõpetasin juba kokkuvõttes neljandana, Harri Soku järel,” muigab mees.

Ivo SuurVõrratu 2017

Hea tulemus ajas hamba rohkem verele ja 2016. aastal osales mees Pirital toimunud olümpiadistantsi Eesti meistrivõistlustel, kus sai Aleksander Latini järel teise koha. 2017. aastal võitis Suur eestlaste arvestuses juba kõik võistlused, kus startis, ja see oli ka hooaeg, kus ta keskendus täielikult triatlonile. Eesti meistritiitel olümpiadistantsil tuli kodulinnas Valgas ja Otepääl libastus ta poolpikas formaadis küll oma trumpalal rattasõidus, kuid keeras jooksurajal Harri Soku vastu neljaminutilise kaotuse suureks võiduks.

Eelmine hooaeg oli Suurele ainus kord, kus ta on tõsisemalt koostööd teinud mõne treeneriga, kui teda juhendas Karmen Reinpõld. „Tänapäeval tuleb erinevaid andmeid sportlase soorituse kohta nii palju sisse ja tema oskab seda väga hästi analüüsida. Kogu aasta treenisin tema kavade ja juhendamise järgi ning tulemused läksid paremaks ja ma jäin väga rahule. Hooaja lõpus ma polnud päris kindel, milliseid sportlikke väljakutseid uueks aastaks plaanin. Lisaks sellele olin suvel asunud uuele töökohale ja otsustasin, et tulevaks hooajaks valmistun üksi, kuna kartsin, et ei suuda treeneri ees võetud kohustusi piisavalt hästi täita.”

Uhke amatöörsportlase staatuse üle

Suur läheb enda sõnul starti ikka selle mõttega, et lõpetada võitjana, kuid üheks eesmärgiks on saanud soov tõestada endale ja teistele, et ka põhitöö kõrvalt spordiga tegeledes on võimalik sellel tasemel veel edasi areneda.

„Mu sõbrad on öelnud, et Iff, sul on nüüd üheksast viieni töö ja tulemused hakkavad kindlasti pekki minema. Mingis mõttes tekitab see minus trotsi ja soovi näidata, et ei ole hullu midagi ja saab ikka veel edasi areneda. Minu jaoks on triatlon juba elustiil, et saada igapäevarutiinist välja,” loodab Suur oma piire veel edasi nihutada.

Sõbrad on mul aeg-ajalt ka öelnud ka, et Iff, Hawaiile … aga minu jaoks pole Hawaii IRONMAN mingi eesmärk,” sõnab Suur, kes seni pole täispikka triatloni veel proovinudki. Oma debüüdi saab ta kirja 4. augustil toimuval Tallinna IRONMAN-il.

Trennis 10–11 tundi nädalas

Kui mehe rattasõiduvõimed on kõigile teada, siis võimekust jagub ka jooksurajale: „Mulle väga meeldib joosta, kuid mul on probleeme olnud jalgadega ja pean teadlikult nende olukorda jälgima. Kui läheksin kunagi puhtalt maratoni jooksma, seaksin endale päris kõva eesmärgi – kindlasti alla 2.45.” Ujumisega on samuti sotid selged: “Väljas mulle meeldib ujuda, aga basseinis on kohati ikka väga tüütu neid otsi teha.”

Nädalas tehtavate treeningtundide arvu küsimust oskas triatleet oodata ja oli selleks ka hästi valmistunud. Enda sõnul oli ta nooremana olnud väga analüütiline ja analüüsinud kõiki numbreid, mida ta oma treeningutega seoses kätte sai. Viimasel ajal on ta asja veidi vabamalt võtnud ja arvutas isegi keskmiste treeningtundide numbri välja alles intervjuu tarbeks.

„Sel aastal on keskeltläbi tulnud 43 tundi kuus ehk siis umbes 10–11 tundi nädalas. Mu päev näeb välja selline, et kui tahan teha kaks trenni, siis tõusen kell 6–7, kui teen ühe trenni, siis magan veidi kauem ja treenin vaid pärast tööd.Võrdlesin numbreid ka eelmise aastaga ja ma olen tänavu mullusega võrreldes 25% rohkem trenni teinud,” laob Suur kõik ausalt lauale.

Talvel meeldib mehele oma treeningrutiini lülitada suusatamine, sobivate ilmadega käib ta ka jooksmas ja lisaks teeb jõusaalitreeninguid. Jalgratast ta külma ja lumega aga õue ei aja. „Mina talvel väljas sõitmas ei käi. Vanasti küll käisin, aga mulle ei meeldi, kui varbad ära külmuvad. Ma tahan nautida seda, mida teen, ega viitsi kannatamas käia. Ostsin endale tuppa rattapuki, mille saab telekasse ühendada ja siis justkui koos inimestega üle maailma sõitmas käia.”

Ivo SuurVõti peitub lihtsuses

Pikki treeningtunde aitab Suurel täita muusika. „Ma olen hull muusikafänn ja nii joostes kui rattaga sõites kogu aeg kuulan midagi. Aga ma naudin muusikat täpselt nii kõvasti, et tajuksin ka seda, mis minu ümber toimub. Kindlasti ei soovita ma rattaga sõita nii, et klapid kõrvas ja mitte midagi ei ole kuulda. Aeg-ajalt üritan valikut mitmekesistada ja lasen endale kõrva erinevaid podcast’e ja raadiosaateid.”

Küsimuse peale, mis on hea triatleedi saladus, on Suurel väga põhjalik vastus varnast võtta: „Stabiilsus! Tuleks võtta eesmärk stabiilselt iga päev näiteks tund aega trenni teha. Kui suudad mingi perioodi järjepidevalt oma keha töös hoida, siis tekib kohanemine ja lõpuks ka treenitus. Kui stabiilsus on saavutatud, tuleb osata hoida kolme ala vahel tasakaalu. Tegelikult mingit salanippi pole ja võti peitub lihtsuses.”

Mõni kuu profina

2011. aasta lõpus sai Suur huvitava võimaluse panna end proovile Alžeeria profiklubis Geof­co-Ville D’Alger. „Mingitel Alžeeria meestel tuli idee, et sealsed noored võiks saada võimaluse Euroopas võistelda. Raha tuli kõik Alžeeriast, aga meeskonda oli vaja eurooplasi, kes toetaks ja juhendaks. Klubi asus Belgias ja sealsed endised profid olid klubi eesotsas. Mina, Janek Tombak ja veel üks noor sattusime sinna, kuid see jäi üsna üürikeseks. Novembris hakkas asi susisema ja veebruariks olin juba kodus tagasi. Ma tajusin ära, et see pole päris see, mida ma teha tahan. Sealt tagasi tulles astusingi ülikooli ja tegin otsuse, et sport on pigem hobi,” räägib Suur.

Respekt headele eeskujudele

Ivo Suur on väga rõõmus, et viimastel aastatel on paljukad Eesti eri elualade kuulsused hakanud aktiivselt triatloniga tegelema ja innustavad sellega kõiki teisi: „Nende meeste ees on tugev respekt, kuna nad on ennast käsile võtnud ja viitsivad teha. See aitab täiesti kindlalt triatloni laiemale publikule lähemale viia. Tanel Padar, Kalev Kruus ja eriti Raivo E. Tamm, kellega ilmselt paljud keskmised Eesti mehed saavad samastuda. Õhtuti trenni tehes on järjest rohkem näha inimesi eraldistardi ratastega sõitmas, mis näitab ka, et triatlon on tõusuteel.”

Tekst: Siim Semiskar

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*