Milline on vaimutugevuse tähtsus spordis?

Eri  võistluste meediakajastusi jälgides hakkavad nii meil kui mujal maailmas silma sportlaste kommentaarid, milles viidatakse vaimutugevuse tähtsusele oma edusammudes.

„Arenguruumi on veel palju-palju, tuleb kõvasti rügada. Vaimutugevuse kallal tuleb tööd teha,” tõdes vehkleja Julia Beljajeva eelmisel aastal pärast maailmameistrivõistluste individuaalse pronksmedali võitu. Johanna Konta, Inglismaa praeguse hetke tugevaim naistennisist, kirjeldas harjutusi, mis aitasid tal Wimbledoni poolfinaalis keskenduda, rahuneda ja oma emotsioonidega toime tulla. Inglismaa jalgpalli noortekoondis teavitas spordipsühholoogi kaasamisest oma meeskonda. Koondise treener Andy Boothroyd leiab, et sportlase psühholoogia on kõige alus – võid olla andekas mängija ja omada ideaalseid taktikalisi teadmisi, kuid medal võib kaotsi minna hoopis seetõttu, et enesekindlusest jäi õigel ajahetkel puudu.

Eri spordialad esitavad küll erinevaid psühholoogilisi väljakutseid – laskesportlase psühholoogiline pinge erineb loogiliselt suuresti sellest, millega peab toime tulema näiteks ratsutaja, kuid teatud fundamentaalsete psühholoogiliste omaduste olemasolu on omased igale spordiharrastajale, sõltumata spordiala spetsiifikast või sportlase tasemest.

Kui tähtis on eneseusk?

Eneseusk on kahtlemata üks tähtsamaid psühholoogilisi omadusi spordis. Usk oma võimetesse on see, mis paneb pühendunult treenima ja tagasilöökidest kiiresti toibuma ning motiveerib seadma eesmärke, mis näivad paljudele utoopilised. Kui me ei usuks, et suudame kõik selle ka ellu rakendada, oleks vähetõenäoline, et neid tegevusi ka ette võtaksime või neid naudiksime. Loomulikult on eneseusul ka tume pool. Ebaõnnestumised, vigastused, ületreenimine või läbipõlemine teevad oma võimetesse uskumise järjest raskemaks. Vähese eneseusu korral tunneb sportlane, et ei ole eesolevaks soorituseks valmis, ja tal on kaks võimalust – loobuda või veel rohkem pingutada. Spordi kontekstis võib eneseusu raames rääkida enesetõhususest ehk sportlase tajust oma võimete või eesmärgini jõudmise kohta. Enesetõhusus ei ole otseselt seotud sportlase reaalsete võimetega, vaid tema subjektiivse hinnanguga sellele, mida ta oleks suuteline saavutama, ning seega on enesetõhususega seotud taju suunatud tulevikku.

Kuidas kõrge enesetõhusus sportlasele abiks on?

Kõrge enesetõhususega isikud seavad endale raskemaid ja pingutust nõudvamaid eesmärke ning samas on ka nende pühendumus treeningutele suur. Enesetõhusus ei ole konstantne ja seda on võimalik arendada. Ka tipus olevate sportlaste usk iseendasse vajab aeg-ajalt turgutamist. Chrissie Wellington, triatlonimaailma absoluutne tipp ja naine, kelle seatud rekordeid tänapäevani püütakse ületada, kirjutas oma veepudelitele Rudyard Kiplingi luuletuse „If”. Ta selgitas, et tema jaoks kirjeldab luuletus kõike seda, mida peab tegema, et spordis vaimselt tugev olla:

If you can keep your head when all about you

Are losing theirs and blaming it on you

If you can trust yourself when all men doubt you …

Loomulikult on psühholoogias eneseusu tõstmiseks traditsioonilisemaid lähenemisi kui poeesia, samas aga illustreerib Chrissie Wellingtoni näide ka seda, et psühholoogilised abinõud on ülimalt individuaalsed ja alati ei ole teaduspõhine lähenemine ainus tee.

Mis aitab enesetõhusust kasvatada?

Traditsioonilisemad võtted, mis võivad enesetõhusust soodsamas suunas mõjutada, on näiteks iseenda varasemad kordaläinud sooritused, kellegi teise sooritused, suuline tagasiside ja kolmandate isikute veenmine ning emotsionaalse erutuse tõlgendamine. Usk oma võimetesse võib tõusta treeningute või edukate võistluste tulemusel, kuid samuti võib kujuneda hinnang iseenda kohta, kui jälgida teiste tegevusi ja tulemusi. Arvukad uuringud on näidanud, et sportlase usk teatud soorituse võimalikkusesse kasvab, kui ta on eelnevalt näinud kedagi teist seda sooritamas. Positiivselt mõjub ka enda korrektse soorituse salvestuse korduv vaatamine. Suuline veenmine ja tagasiside võib olla näiteks treeneri võistluste või treeningute ajal kasutatav positiivne ergutus, kuid olulist mõju avaldavad ka treenerite väljendatavad ootused, mis annavad tunnistust, et treener usub õpilase võimetesse. Siinkohal on oluline mainida ka sportlaste sisekõnet, mille valdamisega võib eneseusku suurendada. Emotsioonidega toime tulla on sageli keeruline ja ärevust tõlgendatakse tihti kui oskuste või võimekuse puudumist.

Liigne enesekindlus

Sarnaselt eneseusu puudumisega mõjub tulemustele negatiivselt ka liigne enesekindlus. Spordiväliselt meenuvad kohe kaks liigse enesekindluse tõttu kannatada saanud briti peaministrit – David Cameron ja tema järglane Theresa May, kes kuulutasid kergekäeliselt välja rahvahääletused, olles eelnevalt oma edus kindlad. Liigne enesekindlus võib ootamatult määravaks saada mis tahes eluvaldkonnas, spordis annab see tunde, et ei ole vaja kogu jõudu ülesande sooritamisele rakendada. Ülisuur enesekindlus võib tekkida järjepidevalt õnnestunud soorituse toel, kuid see võib olla tingitud ka ebaadekvaatsest hinnangust oma võimekusele. Kui eespool sai viidatud kahele enesekindlale poliitikule, siis eesti harrastussportlasele on ehk silma jäänud rahvuskaaslaste kõrge hinnang oma sportlikule võimekusele. Eriti on seda märgata suurüritustel, tavaliselt kestvusaladel, kus võistlejatel palutakse oma võimekusest lähtudes stardigrupp valida. Üldiselt positsioneerib enamik (mees)harrastussportlasi ennast kõige kiiremasse stardigruppi, et siis mõni meeter pärast starti ühtlane läbimatu tropp moodustada. See võib olla ka rahvuslik probleem – hiljutises uurimistöös vaadeldi inglise ja eesti harrastussportlaste isiksuseomadusi ja selgus, et eesti harrastussportlased evivad tugevaid nartsissistlikke kalduvusi, mis kohati viitab lausa patoloogiale.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb …

Sageli on esmane reaktsioon ebaõnnestunud võistlusele otsus veel rohkem trenni teha, kuid nagu ilukirjanduse austaja teab, järgneb Tammsaare laialt käibel olevale tsitaadile: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, raamatus pragmaatiline: aga armastust ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel. Sarnaselt saabumata jäänud armastusega võib sportlane leida, et suurele tööle ja vaevale ei järgne mitte oodatud-loodetud tulemus, vaid läbipõlemine. Läbipõlemine on tõsine teema, sest see on vigastuste kõrval üks peamisi põhjuseid, miks lootustandev sportlane oma spordikarjäärist loobub. On pakutud, et läbipõlemist esineb sagedamini tõenäolisemalt individuaalaladel ja kestvusspordis. Kestvusspordi pikkadel ja üksluistel kilomeetritel peab sportlane olema suuteline motiveerima ennast kaua ja intensiivselt liikuma, vaatamata füüsilisele kurnatusele. Neljakordne Tour de France võitja Chris Froome kirjeldab oma võistlusaegseid tundeid nii: „Tasapisi üks lihasrühm kivistub. Teised lihased püüavad seda kompenseerida, kuid siis hakkavad needki ükshaaval välja lülituma. Aga sul pole aega valule mõelda, vastuseks pead vaid tempot lisama.” Ja nii mitu päeva järjest.

Taastumine on oluline

Saavutussportlase treening ei ole meeldiv aktiivne ajaviide, vaid stress organismile, mille põhjustavad treeningu ajal organismis vabanevad virgatsained ja hormoonid. Kui selline stressilaadne reaktsioon kestab pikalt, võib tagajärjeks olla läbipõlemine, mille sümptomid on sarnased kliinilise stressi omadega – soovimatus midagi teha, kurnatus, motivatsioonipuudus, ärrituvus, depressiivsus. Läbipõlemisest taastumine võib nii psüühilisest kui füüsilisest küljest olla pikaaegne protsess ning seetõttu on oluline eelkõige ennetav tegevus. Treeneri käe all treenivatel sportlastel on tavapäraselt periodiseeritud treeningplaanid, kus taastumine on osa treeningprotsessist. Ka omal käel treenivad sportlased peavad teadlikud olema, et sageli on mingit asja ära hoida oluliselt lihtsam kui hiljem seda parandada. Kui puhkus ja taastumiseks mõeldud aeg pole treeningutes kohta leidnud, sunnib läbipõlemine ise sportlast lõpuks seda siiski leidma.

Tekst: Külliki Taylor, MSc. Psyhology of Sport and Exercise