Kuhu Eestis surfama minna?

Jules Denel Ristnas Foto: Raul Harro
Jules Denel Ristnas Foto: Raul Harro

Eesti rannajoon on 3793 km pikk, mida on umbes sama palju, kui sõita autoga Tallinnast Hispaania pealinna Madridi või eestlaste ühte meeliskuurorti Antalyasse Türgis. Seega on meil tohutult palju randu, mida avastada ning kus loodust nautida. Mida aga sellega peale hakata? Vähesed teavad, et Eesti kliima ning asukoht kaardil lubavad edukalt harrastada  surfisporti.

Tegijad räägivad, et surf on parim puhkus hingele, mis aitab ülihästi lõõgastuda ja on ülipopulaarne pingemaandaja just vastutusrikaste elukutsete esindajate jaoks. Nii läks näiteks Ühendriikide president Barack Obama pärast oma ametiaja lõppu Kariibidele lohesurfama, mitte lihtsalt rannapuhkust veetma.

Eesti surfiparadiisiks?

Meie ülipikk rannajoon, mida liigendavad saared, rannad ja lahesopid, on kergesti ligipääsetav. Kui iga nurga taga peituvad lauge põhjaga liivarannad on meile täiesti ootuspärased, siis näiteks kaljuse rannikuga Skandinaavia on surfi mõttes tunduvalt kehvemas seisus.

Eestis on suvi surfaritele paraja pikkusega ja alati „hea ilmaga”, sest tuuleolud varieeruvad seinast seina: kui tuul puhub ja sajab vihma, on aeg surfata ning kui lõõskab kuumus, saab hoopis puhata. Surfi mõttes ongi eriline meie küllaltki tormine kevad-sügisperiood, kusjuures kogenumad surfihundid pikendavad hooaega isegi jõululaupäevani. Tingimused, mida loob siinne tuule ja mere kooslus, on fenomenaalsed isegi maailma mastaabis. Tormisema ilmaga on eriliselt hinnas Hiiumaal Ristnas asuv surfiparadiis või Vääna rand Harjumaal, kus adrenaliininäljased lainete peal kaelamurdvaid trikke sooritavad.

Kui keegi veel kahtleb, kas Eesti ikka on surfiriik, siis soovitan minna tuulise ilmaga Pärnu randa ja näete, et taevas on värvilistest surfilohedest kirju. Päris alustajale aga pakuvad surfiromantikat Laulasmaa, Varbla, Võsu ja teised surfikoolid ja -klubid, mida leiab pea kõikides suuremates paikades, isegi merekauges Võrus. Peamiselt harrastatakse Eestis tuulesurfi alasid: lohesurfi ja purjelauasurfi, kuid nende kõrval koguvad üha enam populaarsust lainejõul surfamine ja aerusurf ehk SUP.

SUP on kiirelt paljude lemmikuks saanud Foto: Toomas Kõuts
SUP on kiirelt paljude lemmikuks saanud Foto: Toomas Kõuts

Kuhu perega suvel surfama minna?

Suvisel ajal pakuvad paljud surfikoolid treeniguid nii lastele kui täiskasvanutele, kuid erilise kirsina tordil on võimalus surfamist õppida südasuvel toimuval elustiilifestivalil Surfilaager. Surfilaagrisse kogunevad Eesti parimad surfiõpetajad ja mõnus surfivaib podiseb siin omaenese külluslikus mahlas.

19.–22. juulil Valgeranna puhkekeskuses toimuv Surfilaager tähistab juba 20. sünnipäeva ning pakub taas võimalust surfihuvilisele ühest kohast korraga vajalikud teadmised saada Samuti saab kogu perega järgi proovida, milline surfisport kellelegi meeldib ja sobib. Selleks on programmis tasuta teooriakoolitused nii algajale kui edasijõudnule – näiteks purjelaua ABC, lohesurf algajale või lainesurf ja trikiõpe.

Kavas on tiimimängud ja võistlused, mis päädivad õhtuste live-kontsertidega nagu Röövel Ööbik, Pur Mudd, Def Räädu, Sibyl Vane ja on ehk isegi eraldi külastamist väärt.

Lastele on samuti oma laagrikava ja koju ei pea jätma isegi oma neljajalgseid sõpru, sest koerad on surfarite sõbrad ja neile on kavas isegi koerte SUP-i võistlus, kus koos peremehega surfata saab.

Ees ootab väga vinge neli päeva kestev nädalavahetus täis surfi, muusikat ja melu!

Borjomi Surfi Challenge
Surfilaagri festivali raames toimub Borjomi Surf Challenge lõppvõistlus, millest võtab osa ka superstaar Uudo Sepp Foto: Surfilaager

Ettevaatust – nakkav!

Igaks juhuks tuleb hoiatada: surfamisest võib saada armastus ja surfipisikuga nakatumine on ülitõenäoline! Pärast esimesi surfitunde, kus mere peal liuglemise tunne täidab keha meeldiva erutusega, võib leida ennast unelevalt tuules liikuvaid puulatvu kontrollimas ja uurimas, kas mõni lohe või purjelaud on juba silmapiirile ilmunud.

Surfariks saamine algab just nendest väikestest mõttevälgatustest, mis kutsuvad seda spordiala harrastama ning aina uuesti ja uuesti proovima. Lihtsam ongi lõpuks järele anda ja avastada, et tavapärased rannapuhkused on muutunud surfipuhkusteks ning suplus isegi külmas vees on tänu kalipsole muutunud meeldivaks adrenaliinisüstiks.

Lisaks leiad, et märkamatult on sõpruskonda lisandunud uued tõeliselt toredad inimesed, kes kõik kibelevad, et jagada oma surfariks saamise lugu või seda, kuidas saavutati esimene gliss ja et alguses ei teadnud üldse, mis see jibe on. Ja see kõik on täiesti normaalne osa igapäevatööde kõrval väikese kõrvalepõikena loodusesse, et seal sulanduda ühte tuulte ja lainetega.

Tekst: Annika Valkna

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*