Kuidas põlv elab?

Ergo Kukk

Olen tähele pannud, et mu põlv on seltskonnas tõeline jäämurdja. Kui korrakski tekib piinlik vaikus ning kellelgi midagi tarka öelda ei ole, siis keegi ikka poetab moka otsast küsimuse „Hei, Ergo, kuidas põlv elab?“

Ja nagu ikka, on mul alati vastus varnast võtta. Nagu automaatvastajal. „Eks ta elab, annab endast märku, et on olemas, aga ei midagi hullu. Lihtsalt ei paindu eriti.“ Viimane osa lausest on aga hakanud muutuma, kuna on toimunud väikesed arengud. Kraad kraadi haaval liigume ossikükile lähemale ning nurk läheb aina suuremaks.

Suur roll oli ka paari nädala tagusel operatsioonil. Võrreldes esimese, kaheksa tundi väldanud opilaual olekuga, pidin seekord seal lamama vaid mõnikümmend minutit. Minu põlve juba läbi ja lõhki tundev dr Pääsuke korrastas seda pisut, võttis veidi armkudet vähemaks ning vähemalt üldnarkoosi all sai korraliku 130 kraadi kätte. Eks keha oli ka pisut vedelamas olekus ja liikus nii, nagu Pääsukesel parasjagu vaja oli.

Numbritest nii palju, et kui enne viimast lõikust sain vaevu kätte 95 kraadi, siis pärast seda oli lisandunud vähemalt 15 kraadi. Loomulikult ei piisa vaid lõikusest ja nagu ikka selle põlve puhul, pean ise korralikult vaeva nägema (loe: painutama nii palju, et valus hakkab ja siis proovima mõni kraad veel edasi lükata). Parasjagu raske on iseendale niivõrd palju haiget teha, nii võigas masohhist ei ole, seega tuleb kasutada kõrvalist abi, et harjutusest ikka maksimumi võtta.

Nädal tagasi sai aga eriti korralikult lisajõudu kasutatud. Nimelt olin sama masina peal, millel eelnevaltki olen istunud ja jalga väänanud. Masin näeb välja nagu tavaline, pisut kõrgem tool, kus jalad ripuvad üle ääre. Kuid iseäralik kinnitus, mis käib ümber jala. Ehk siis tavaliselt istudes masin ise kõigutab mu jalga, üles-alla, üles-alla ja nii umbes 40 minutit. Ise siis panen vaikselt kraade juurde, et jalga rohkem põlvest kõverdada. Aga viimane kord askeldasid tooli juures ka dr Pääsuke ja Tauno Koovit (jätkuvalt mu hää füsioterapeut), kes tahtsid tollel päeval nurka tavapärasest pisut suuremaks saada. Pääsukesel oli kaasas umbes 7-sentimeetrine süstal, mille eesmärk oli põlv korralikult ära tuimestada. Seda see ka pisut tegi, aga ma arvan, et mu karjumist kuulis kogu polikliiniku esimene korrus. Nurk krutitigi umbes 125 kraadi juurde, samal ajal hoidis doktor täie jõuga mu puusast kinni, et painutamisel ei hakkaks sellega nurka kompenseerima. Ruigasin nagu siga aia vahel, sest see oli ikka paganama valus.

Aga asi töötas. Mõni päev tagasi läksin hommikul ratta selga ja sain muretult, valuvabalt vändata. Varasemalt põlv nii palju ei paindunud, et oleks saanud rahulikult täisringi teha, kuid nüüd oli hoopis teine tera. See oli üks mu õnnelikumaid hetki viimaste nädalate jooksul. Väikesed rõõmud, nagu ikka. Isegi maanteeratta võtsin keldrist välja, et see selle suve esimestele tiirudele viia. Ikka uskumatult mõnus.

Põlv on veel paistes ja pika seismise peale muutub võrdlemisi kangeks, kuid areng on toimunud ja jätkub ka edaspidi. Lihtsalt tööd on vaja teha.

Seniks kirjutamiseni!

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile

Foto: Carmen Kivistik, video: Tauno Koovit

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*