Kohtumisi Soome sillal. Eesti-Soome spordisidemetest läbi aegade

Raimo Siltanen tõestas oma raamatuga taas kord, et vesi mitte ei lahuta, vaid ühendab kaht vennasrahvast Foto: Anna Siltanen
Raimo Siltanen tõestas oma raamatuga taas kord, et vesi mitte ei lahuta, vaid ühendab kaht vennasrahvast Foto: Anna Siltanen

20. augustil möödus 20 aastat päevast, kui Erki Nool võitis Budapestis 60 aasta järel Eestile taas kergejõustiku EM-tiitli. Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvese ees valis rahvas ta aasta inimeseks. Eestlase võit kajas vastu mujalgi.

Äsja ilmutas soomlane Raimo Siltanen teose „Tarinoita Virosta“ ehk „Lugusid Eestist“. Raamat on Eesti-sõbra ülevaade meie ajaloost isikute ja sõlmsündmuste kaudu. Lugedes kõlaks nagu Juice Leskineni kunagine laul: „Eesti, Eesti, Eesti, kaipaan sinne perkeleesti“(„Kuradimoodi tahaks Eestisse“). Räägime autoriga.

Su raamatus on eraldi lood seitsmest Eesti suurkujust. Need on Jüri Vilms, Konstantin Päts, Aino Kallas (kellel on kallas kahel pool), Jaan Kross, Arvo Pärt, Georg Ots ja ainsa sportlasena Erki Nool. Miks just tema?

Kord joosti Soome maailmakaardile ja eestlastelgi on oma trumpalad. Üks neist on kümnevõistlus, mitmekülgsete atleetide ala. Selle valitseja, olümpiavõitja Erki Nool võitles end eestlaste ja soomlaste südamesse. Tema kohta võib öelda, et ta tõi uuestisündinud Eesti taas maailmakaardile, oli pea nullist startiva kodumaa võrdkuju. Noor Eesti sai tema võitudest tublisti tuult purjedesse.

Erkis, kes on saavutanud spordis väga palju, on tubli annus soomlaslikku sisu. Meenutades kettaheite ja teivashüppe üleelamisi Sydneys, ütles ta mulle kord: „Kinnitasin siis endale, et no ma ei saa olümpiakulda kaotada. Estonia ei või ühel ja samal päeval teist korda põhja minna!“ Ta mõtles Estonia hukku 1994. aasta 28. septembril.

Kord parlamendisaadikuna Bangkokis olles mängis ta hotellikatuse väljakul kõrvetavas kuumuses tennisematši Soome parlamendisaadiku Kimmo Kiljusega. Too kaotas Noolele nulliga, vedas end vaevu numbrisse, kuid Soome sisu näidates esitas kutse õhtusele kordusmatšile. Tulemus oli ikka sama. Soome parempoolsed õnnitlesid aatekaaslast Noolt, kes oli purustanud sotsialisti.

1998. aasta Budapesti EM-il juhtus ajalooline sündmus, kui pjedestaalil seisid kõrvu soomlane ja eestlane. Kurioosne oli see, et Soomet esindanud Eduard Hämäläinen ei osanud sugugi soome keelt, kuid eestlane Nool vastas küsimustele ladusas soome keeles. Ta oli mitu aastat parim soome keelt kõnelev kergejõustiklane väljastpoolt Soomet.

Noole võit, paari inimpõlve järel Eesti järgmine kergejõustikukuld EM-il tuli riigi uuestisünni seitsmendal aastapäeval.

2000. aastal Sydneys aga kõlasid Erki Noole olümpiavõidu auks taas Maamme-laulu, meie ühise hümni liigutavad helid. Ta oli kõik need aastad soomlastele oma poeg. See on põhjus, miks tegin teisi suursportlasi ära mainides temast ainsana eriloo. Erki kehastas meile lähedast ja uuestisündinud Eestit, kes sai samuti hakkama kümnetel elualadel.

Erki Nool
Erki Noolest sai Eesti Vabariigi eduka taassünni sportlik võrdkuju Foto: AP/Scanpix

Miks sa sellise raamatu kirjutasid?

Kutsumusest. Lapsena lugesin isa jalgpalliraamatuid. Märkasin, et Eesti-Soome maavõistlused katkesid kui noaga lõigatult. Edasi tulid teadmised Eesti okupeerimisest ja selle traagilistest tagajärgedest. Sestpeale on Eesti olnud osa minu elust. Usun, et on palju soomlasi, keda Eesti on ühel või teisel moel tundeliselt mõjutanud.

Minu noorusaja Soome oli kõvasti vasakule kaldu. Nägin, et solidaarsust avaldatakse küll kaugetele Lõuna-Ameerika ja Aafrika rahvastele, kuid mitte siinsamas asuvale alistatud hõimurahvale. Mul oli seinal Rootsist toodud plakat Lenini, Stalini, Hitleri ja Mao pildiga, mille all tekst Massmördare (massimõrvarid).

Sinu kohta sobib ütlus: kord sportlane, alati sportlane.

Lapsena oli mul kombeks tippmeest mängides teha läbi kõik kergejõustikualad. Olin järjest kettaheitja Pentti Repo, kuulitõukaja Erik Uddebom, teivashüppaja Pentti Nikula, kõrgushüppaja John Thomas, odaviskaja Jānis Lūsis, miilijooksja Olavi Salonen ja tõkkejooksja eestlane Kalju Jurkatamm.

Meil poistel oli deviisiks virtus neque dono datur, neque accipitur (jaksu ei saada ega anta kingituseks). Nüüd sõuan, sõidan veelauaga ja mängin tennist. Koos Reet Häälega algatasime kümne aasta eest segapaarismängude turniiri Tennis Fiesta,mis toimub vaheldumisi Tallinnas ja Helsingis.

Raamatut koostades üllatusin, kui head on eestlased aegade jooksul spordis olnud. Maadlus ja kümnevõistlus on teil pikkade traditsioonidega alad. Ja odavise meil mõlemal. Maailmameister Tiina Lillaku (isa eestlane) saime ju teilt kingituseks.

Luba lisada, et eestlane oli ka 1934. aastal Torinos kõrgushüppes Soomele esimese EM-kulla võitnud Kalevi (Kalev) Kotkas, kümnevõistleja eeldustega atleet (kõrgus 2.04, ketas 51.27, kuul 15.55). Sealsamas tõi Arnold Viiding Eestile kulla kuulitõukes.

Kalevi vanem vend Kallio (Kalju) Kotkas aga oli teenekas Soome spordijuht ja peasekretär Helsingi olümpial, kus teie Johannes Kotkas võitis kõige ülekaalukama maadluskulla.

Helsingi 1952 oli ju hämmastav vägitegu. 1944. aastal lõppenud sõjas kaotas Soome 11% territooriumist ja 100 000 inimest ning maksis 500 miljonit dollarit sõjakahjude hüvitust. Ometi jaksati korraldada olümpia, kus saavutati koguni 7. koht. Seleta seda.

Helsingi oli juba saanud 1940. aasta mängud, kui sõda tuli vahele. Sõda lõppes, aga Soome ei tahtnud mängudest loobuda. Sportliku edu taga oli pikk sõjaeelne tublidus, nüüd tuli mängu ka poliitika. Üleelatu pani rahvast end kokku võtma, et näidata, mida me suudame.

Olen märganud soomlaste puhul üht. Sa võid end tutvustades erilise efektita lausuda direktor või rektor. Aga kui juhtud mainima oma spordisaavutusi, vaat siis lööb soomlase nägu tõeliselt särama. Miks see nii on?

Sport on soomlasele lingua franca, eriline suhtluskeel. Selle abil tuvastatakse kaasvestleja, luuakse toimiv suhe. Pruugib mul vestluskaaslasele näiteks öelda, et olen mänginud jalgpalli ja teinud kergejõustikku, siis vastaspool, olgu see või president, hakkab kindlasti rääkima endagi saavutustest.

Siis võinuks paljukordne Soome meister Urho Kekkonen 1964. aastal Eestit külastades öelda ametivend Aleksei Müürisepale, et ta kõrgusemark on 1.85 ja 100 meetris 11,0. Müürisepp ilmselt imestanuks, et mis jutt see veel olgu!

Kaks sõpra. Soome sõjamees Toivo Suuperko (vasakul) ja olümpiavõitja Kristjan Palusalu Tuššijoonistus: Allan Kukk
Kaks sõpra. Soome sõjamees Toivo Suuperko (vasakul) ja olümpiavõitja Kristjan Palusalu
Tuššijoonistus: Allan Kukk

Alguste algus

Eesti ja Soome on olnud spordis teineteise õpetajad-toetajad, aga muidugi ka rivaalid.Heitkemgi pilk sellele kõrvu käidud saja-aastasele teele. Ning jättes sportlasele võõra võltstagasihoidlikkuse, lisagem: vägagi kuulsusrikkale teele.

Märksa vabamas Soome Suurvürstiriigis sündis spordiseltse varem ja rohkem kui Eestis. 1898. aastal võitis neile kiiruisutamises Euroopa meistritiitli toreda nimega mees Gustaf Estlander, kellest sai hiljem tuntud arhitekt. Ta oli pärit Soome aadlisoost ning tema seoseid Eestiga polevat leitud. Meie ütleks, et ega sellist nime võeta põhjuseta. Igatahes sobib tema eestimaalisuski hästi kokku järgnevaga.

Järgnev aga oli see, et kui soomlased alles valmistusid spordimaailma vallutama, olid eestlased seda juba teinud. Küll ühel paarisalal (maadlus/tõstmine), aga seda veenvamalt. Kõike dirigeeris üksainus mees – Georg Lurich, meie esimene sportlane. Kui lisada paljud muud rollid, siis seniajani ka meie sportlastest suurim. Tema tähenduse on jäädvustanud ka kirjanikest suurimad, Tammsaare oma peateoses ja Jaan Kross jutustuses „Rist“.

Esimesed Soome maadlusmeistrivõistlused 1898. aastal võitis Georg Hackenschmidt. Mõni aasta hiljem sõitsid Helsingisse Lurich ja Aleksander Aberg. Nende etteasted jätsid Soome spordilukku kustumatu jälje.

Spordiloolane Heikki Lehmusto: „Neil aegadel elas kogu Helsingi tsirkusehurmas, mis omakorda kasvatas maadluse populaarsust. Erilise ihaluse objektiks oli Georg Lurich… Oo, kuidas võlus see meid, poisikesi! Lurich koos mainitutega moodustab võimsa maadlejakolmiku, kellele muudel rahvastel on vaevalt kedagi vastu panna.“

Nii olidki eestlased maadluses soomlaste õpetajad. Küll on kummaline, et edasise hiilguse juures pole soomlastel ei olümpiatel ega MM-võistlustel võitjat raskekaalus, keda meil on ju õige mitu. Vist ongi eestlaste ihalusobjektiks ikka Suur Mees.

Soomlased omakorda olid meie õpetajateks talvealadel ja kergejõustikus.

On öeldud, et Eesti maadles ja Soome jooksis end maailmakaardile.

Lurich
Väikemaarjalaste tegusal kutsel jõudis tänavu koju tagasi meie spordi esimene ja seniajani suurim — Georg Lurich Foto: Riinu Jaago

Koos tuntuks

1912. aasta Stockholmi olümpiale pääsesid Vene võistkonnas esimest korda ka eestlased. Seda, millega meil oli juba hakkama saanud Lurich, kordas nüüd Hannes Kolehmainen oma kullajooksudega, „mis valasid soomlaste hinge tollal nii hädavajalikku rahvuslikku eneseteadvust ja tõid maailma teadvusse väikese Soome koos tema rahvuslike pürgimustega“. Peagi jätkas tema alustatut veelgi võimsamalt Paavo Nurmi, jooksjate kuningas.

Olümpia lõpupäeval toimus aga sündmus, mis jääb ületamatuna spordilukku. Klassikalise maadluse keskkaalus kohtusid kaks Vene alamat, soomlane Alfred Asikainen ja eestlane Martin Klein. Matš algas keskhommikul ja lõppes hilisõhtul, kestes 11 tundi ja 40 minutit. Soomlane öelnud, et tema on valmis maadlema kas või jõuludeni. Tarvastu mees teadis, et tema teeb tavalist talupoja tööpäeva. Võit koos hõbemedaliga kuulus Kleinile, kuid märgilisem oli muu: matil etendati põhjamaalase igapäevast jaksamist, toimetulemise sundi, mil mõlema rahva keeles nimeks „sisu“.

Kõik on kõigega seotud.

Soome spordi algusaegade suurima ärataja Lauri Pihkala, hüüdnimega Tahko töö vilju kandus ka Eestisse. 1918. aastal ilmus Tammsaare tõlkes tema „Poiste spordi õpetus“. Soome kodusõjas abistas Pihkala valgete eestlasest väejuhti Hans Kalmu. Sama Kalmu, kes vabatahtlike Põhja Poegade rügemendi eesotsas etendas otsustavat osa meie Vabadussõjas.

Sportlaste tähtsus väikerahva jaoks

Soomest sai ruttu spordi suurriik. Kuid on uhke öelda, et enne sõda võitis Eesti olümpiatelt 21 medalit, Läti 3 ja Leedu ei ühtegi. Mis võis olla sellise erinevuse põhjus? Eestlaste Soome-sidemed? Jah, kindlasti. Ehk koguni soome-ugri eripära? Heikki Lehmusto (1920):

„Soome-ugri rahvastel näib jõukatsumine ja eriti maadlus lausa veres olevat. Need ihu- ja hingeomadused, mida maadlus nõuab, on neile otse tõuomased. Just selle ja mitte muuga saab seletada tõsiasja, et nimelt ungarlased, eestlased ja soomlased on maailma tugevaimad, vastupidavaimad ja maadlusoskustelt osavaimad rahvad. See ei saa olla juhus, see on tõuomane anne, oskamise eripära.“

Tõsi ongi, et just sportlased olid need, kes kõige selgemalt, lihas ja vaimus, kehastasid kahe väikerahva suutlikkust ja õigust iseolemisele. Esimese maailmasõja ajal tutvustasid Lurich ja Aberg Ameerikas veel olematut Eestit, esimene rahvusvahelise spionaaživõrgu paljastajana, teine võitmatusega maadlusmatil.

Paavo Nurmi kohta aga ütleb Martti Jukola:

„Temast kirjutati ja räägiti kümne aasta jooksul maailmas rohkem kui ühestki teisest sportlasest, veelgi enam, võib-olla rohkem kui ühestki vaimuhiiglasest.“ Talvesõja ajal saadeti just Nurmi Ühendriikidesse, et ta koguks abi Venemaa vastu võitlevale kodumaale.

Kui Palusalu oli lahingus soomlaste poole üle jooksnud, ütles talle esimesena: „Tere, Kristjan!“ Berliini päevadelt tuttav Heikki Savolainen, kes oli võitnud üheksa olümpiamedalit. Palusalu kuulas üle olümpiamedalist ja rahvusvahelise maadlusliidu president Viktor Smeds. Tema moepärast valvuriks pandi kolmas tuttav, kahekordne olümpiavõitja Kustaa Pihlajamäki.

Tänavu sai 97-aastaseks Toivo Suuperko, mees, kes jättis lahingus Palusalu ellu, säästes meile rahvuskangelase. Tema poeg Eero on kunagine Soome meister võrkpallis. Ta kuulub veteranina samasse Sikariporrase võistkonda, kus aastaid mängis Soome president Mauno Koivisto, kelle võrkpallikirg olnud meeletu. Nende siinpoolne partner on eestlaste kuldne Kalev. Nõukogude Liidu meistri Kalle Kuke kunstnikust poeg Allan aga on kujundanud vastaste juubeliväljaandeid.

Sportlased teevad tegusid

Seoseid leiab lõputult. Meid ühendab meri, veri, hing ja hümn.

Kahe hõimurahva spordisuhted on ühe hädavajaliku raamatu teema, kirjutagu selle siis eesti või soome uurija. Seni on see meie ühisest kultuuriloost puudu. Seni saab juhtuda nii, et ühe soomlase ülipõhjalikus Eesti-teemalises ajalooteoses puuduvad nimed Lurich ja Keres. Nagu poleks neil mingit rolli meie rahvuslikus loos. Mis on ju täiesti arusaamatu! Arusaadavaks saab asi siis, kui avastame, et eestlaste endi veel põhjalikumas ajalooraamatus pole nimetatute või spordi rolli üldse rahuldavalgi määral käsitletud. Ja sellest on kahju.

Sportlaste asi on teha tegusid. Kuid ka sõnad tehtu kiituseks pole kunagi liigsed.Tänast päeva on lihtne kiita, lisaks kiidab ta end ise. Eilsega võib lugu olla raskem, kuid tasub mõelda, et üksnes tänu eelkäijatele oleme täna seal, kus me oleme.

Tekst: Paavo Kivine

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*