Kas sina suudaksid 24 tundi järjest joosta, pista rinda breigimaailma tähtedega või kogu aasta üksinda ookeanil seilata? Heidame pisut valgust nendele ekstreemsetele jõuproovidele.
22. septembril toimus Eestis teist korda, aga Sillamäe terviseraja kahekilomeetrisel ringil esimest korda 24 tunni jooks.Võistlus korraldati Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ürituste raames. Samal ajal toimus 100 km jooks, mille läbimise aeg fikseeriti ka 24 tunni jooksjatel.
„Mõlemal distantsil korraldatakse isegi tiitlivõistlusi,“ sõnab peakorraldaja Aet Kiisla. „24 tunni ja 100 km jooksud on olemuselt väga erinevad ja sobivad eri tüüpi inimestele. Esimese argument on see, et ükskõik kui kiiresti jooksed, aeg saab lõpuks ikka täis ja läbitud kilomeetrid loetakse kokku. Teise puhul eelistavad jooksjad selget lõppu ja pingutavad, et kiiremini pärale jõuda. Mõlema puhul on tegemist ultrajooksuga ehk millegi enamaga kui maraton.“
Vastupidavus ja rutiin
Aeti sõnul lisab selline võistlus kohalikule spordimaastikule mitmekesisust. „Eestis on ultrajookse vähe ja olemasolevad on maastikujooksud. Laugel asfaldil joostav ülipikk distants on nišš, mis oli varem täitmata,“ ütleb korraldaja. 24 tunni ja 100 km jooksuvõistlused ahvatlevad ka välismaalasi, kutsudes Eestisse võistlema ultrajooksjaid nii Soomest kui ka Venemaalt.
„Võistleja peab ise tundma, et ta tahab end just sellisel alal proovile panna. On neid, kes kasvavad kiirest jooksjast maratoonarini ja edasi ultrajooksjani. On ka neid, kes pole kunagi kiired olnud, lootes, et vastupidavus on hea,“ ütleb Aet, kes ise peab end just viimaseks. „Vajalik on rutiinitaluvus, sest rada on küll ilus, aga mitte vaheldusrikas. Esimestel tundidel võib ju kaunis merevaade ja värske mereõhk nauditav olla, aga ühel hetkel see enam ei eruta, kui ühel ja samal kahekilomeetrisel ringil tiirutada.“
Emotsioone täis
Ultrajooksudel osalemine on nii vaimne kui ka füüsiline pingutus. „Füüsis aitab kohati vaimsetest raskustest üle ja samal ajal aitab vaimne tugevus füüsilisest nõrkushetkest üle. Kindlasti on see iseenda proovilepanek,“ sõnab Aet Kiisla. „Olen lugenud, et maratoni lõpus tuleb näkku lai naeratus, aga ultrajooksu lõpus inimesed nutavad. Seda ei saa küll sõna-sõnalt võtta, kuid ultrajooks on emotsionaalselt liigutavam.“
Breikarite jõuproov
Ülipikkade jooksude juurest liigume edasi tantsu juurde. Nimelt asuvad tuhanded breikarid üle kogu maailma igal aastal võistlema finaalikoha eest rahvusvahelisel võistlusel Red Bull BC One. Ihaldatud finaalikoha saavad neist vaid 16, seega on rebimine väga tihe. Võitjaks kroonitakse vaid üks. Eelmisel aastal Amsterdamis oli selleks Hollandi B-Boy Menno, kes pani võistluse kinni ka 2014. aastal Pariisis. Rahvusvahelised finaalid toimuvad igal aastal erinevas paigas, tänavune finaal peeti 29. septembril Šveitsis Zürichis.
Võitjate seas ka eestlane
Ka eestlased on sel ekstreemsel võistlusel edukad olnud. 2012. aastal võitis Leedus Vilniuses Marek Vetik. „Võistlusele pääsemiseks on vaja läbida nii kohalikud kui ka regionaalsed eelvoorud. Minu arvamuse kohaselt on selle puhul tegemist rohkem spordi- kui tantsuvõistlusega. See sobib eelkõige professionaalidele, kes otsivad väljakutset ja tahavad end proovile panna,“ ütleb Marek, lisades, et kindlasti annab see inspiratsiooni uutele breigipõlvkondadele. Marek oli esimese BC One’i toimumise ajaks breiktantsuga pikalt ja pühendunult tegelenud ja enda sõnul otseselt ettevalmistusi ei teinud. „Naudin treeningprotsessi ja annan endast alati pisut rohkem kui maksimumi, sest breigitrenn on minu jaoks eelkõige loominguline eneseväljendus.“
Mareki sõnul on sellised võistlused alati korraldatud väga professionaalsel tasemel ning kohtunikeks on tunnustatud B-Boyd. „Võistlus annab korraliku panuse breigikultuuri arendusse,“ sõnab ta. Tema ise sai sealt suure kogemuse ja hulgaliselt inspiratsiooni.
Üksinda ümber maailma
Ettevõtmine, mis paljudele eriti hullumeelne tundub, on ümber maailma purjetamise võistlus Golden Globe Race. Esimene Golden Globe Race toimus 1968.–1969. aastal ning selle eesmärk oli teada saada, kas tolleaegsete tehniliste teadmistega on võimalik kordagi randumata üksinda ümber maailma purjetada. Liidripositsioonil olnud Bernard Montassier jõudis oma purjekaga viie kuuga Hoorni neemeni ning otsustas, et finiši poole seilamise asemel teeb ta maakerale veel ühe tiiru peale ja randub Tahitil. Tema loobumise tõttu osutus võistluse ainsaks lõpetajaks Sir Robin Knox-Johnston.
Selle aasta 1. juulil algas samasugune võistlus taas. 18 osalejast oli septembri lõpuks alles jäänud 8 purjetajat, teiste seas eestlane Uku Randmaa. 55-aastane kuue lapse isa ja ettevõtja seilab kümne kuu jooksul ümber maailma kordagi peatumata ja lähedastega otsest kontakti saamata.
Võistlusel on kogetud juba väga ekstreemseid olukordi, sest tormide tõttu on kannatanud mitmed alused ja ka purjetajad. Abhilash Tomy purjekal kukkus mast ja mees ise sai raskelt vigastada. Satelliittelefoniga sai ta edastada korraldajatele vastava sõnumi ja Tomy päästmiseks algatati rahvusvaheline päästeoperatsioon, mis vältas mitu päeva ja lõppes edukalt.
Karmid reeglid
Soolopurjetamise võistlusega käib kaasas hulganisti reegleid; juba turvanõudeid on kokku 120. Peamine neist on see, et igasugune kõrvaline abi on isegi tormistes vetes keelatud (ja ka kättesaamatu). Purjeka vööris peab olema veekindel vahesein ja ahtris veekindel osa, et kokkupõrke korral jääks jaht vee peale. Kuna ookeanides on probleemiks plastireostus, tuleb reisil tekkiv prügi alles jätta ja tagasi starti viia. Kümne kuu jooksul on ametlikke peatusi vaid kaks, Kanaari saartel ja Tasmaanias. Seal saab pooleteise tunni jooksul lähedasi küll näha, kuid füüsiline kontakt on keelatud. Kahvaga saab neile ulatada kirjad ja vanaaegse kaameraga üles võetud filmirullid.
Kogemused vormitakse raamatuks
Võistlusel osalejad võivad kasutada vaid seda, mis ka 50 aastat tagasi purjetajate käsutuses oli – sekstanti, paberkaarte, Päikest, Kuud ja tähti–, kuid mitte ühtki modernset GPS-seadeldist. Joel Kukk, kes on Pärnu Jahtklubi liige nagu Uku Randmaagi, sõnab, et Ukut need asjad kindlasti ei hirmuta. 2010.–2012. aastal kange mees juba ühe tiiru ümber maailma tegi, selle erinevusega, et tol ajal sai ta kasutada tänapäevaseid navigeerimisvahendeid ja pikimaid ülesõite võis mõõta nädalatega.
„Uku olemusest ja tema mõttemaailmast saab ehk pildi, kui lugeda tema raamatut „Minu maailmameri“,“ sõnab Joel Kukk.
Ka käimasolevast ümbermaailmareisist plaanib Uku kirjutada raamatu: nad on abikaasaga kokku leppinud, et Uku reisi ajal teeb tema kodus märkmeid. „Küsimusele, et miks ta otsustas end proovile panna praegusel retkel, mida paljud asjatundjad on nimetanud hullumeelseks, ei oska ma vastata. Kahtlemata kuulub Uku nende inimeste hulka, kelle tegude motiive tavainimene ei mõista.“
2012. aasta septembris ilmunud raamatus „Minu maailmameri“ kirjutas Uku: „See keskkond, kus ma viibisin, oli nii tervislik! Sa oled kogu aeg värskes õhus, sul on positiivsed emotsioonid ja mõtted peas. Sa toitud väga tervislikult, sööd kala ja troopilisi värskeid puuvilju, tegeled pidevalt füüsilise toimetamisega. Kõik tingimused on loodud, et elada saja-aastaseks.“
Mis meid ekstreemsuste poole tõmbab?
Psühholoog Jorgen Matsisõnul kirjeldatakse ekstreemsporti tavaliselt riskantsena, kuid risk on subjektiivne ja sõltub oskustest. „Looduses julgestuseta kaljuronimine võib olla väga ekstreemne, kuid see erineb tublisti siseruumides julgestusega kaljuronimisest,“ toob ta näiteks. Kuna inimeste arvamus ühe või teise ala ekstreemsusest on erinev, on keeruline kindlalt väita, miks ekstreemspordialad inimesi tõmbavad. „Inimesed erinevad juba sünnipäraselt selle poolest, kuivõrd nad hindavad kogemusi oma elus positiivseteks ja kui tugevat stimulatsiooni nad eelistavad. Neid, kellel sellised seadumused on tugevad, tõmbab suurema tõenäosusega ka riskantsemate alade poole,“ märgib Jorgen.
Mis kutsub publikut ekstreemsportlastele kaasa elama? „Meile on omane saada tänu empaatiavõimele natuke osa teiste inimeste kogemusest. Ekstreemspordialasid jälgides on võimalik pisut osa saada sellest, mida peame põnevaks, aga samas ei suuda, ei julge või tihti ei tahagi ise teha. See, missugust spordiala inimesed massiliselt jälgivad, sõltub paljuski spordiala turundusest (ja selle turundatavusest) ning juhusest.“ Matsi toob näiteks, et kuigi kaljuronimine on väga ekstreemne, ei suuda inimesed vaadata kedagi mitu tundi ronimas. „Samuti ei ole langevarjuhüpete vaatamine väga populaarne, kui tegemist pole just väga eriliselt turundatud üksiku sündmusega nagu näiteks Felix Baumgartneri rekordhüpe.“
Jorgeni sõnul annab spordile kaasa elamine lihtsal moel puhkust oma tavarutiinidest, mõnusat ja turvalist pingetunnet ja sellele järgnevat lõõgastustunnet. „Harrastamise kohta arvatakse ekslikult, et seda tehakse adrenaliinilaksu pärast. Kuigi harrastajad ise ütlevad, et tekib väga „elus“ tunne, siis pigem on juhtivateks teguriteks sisemine rahu, vabadusetunne, vookogemus (flow) ja sooritusele järgnev rahulolu, mitte mingisugune müstiline, äkiline kogemus.“
Eksperdi sõnul ei ole teada, et ekstreemspordialade harrastamine iseenesest võiks inimese vaimset tervist halvendada, kuid meeles tasuks pidada, et tihtipeale ei ole saadav kogemus objektiivse riskiga otseses seoses. „Seetõttu peaks nii palju kui võimalik hoiduma objektiivselt eluohtlikest situatsioonidest. Märkimisväärne tervisekaotus või isegi elu kaotamine harrastuse käigus on suur koorem harrastaja sotsiaalsele võrgustikule ja kogukonnale laiemalt. Peale sportlaserolli peaks mõtlema ka enda teistele rollidele,“ ütleb ta.
Tekst: Kairit Kütt
