Ragbi – sport ja sõbrad kogu eluks

Ragbi

Ragbi ei ole meile kõige tuttavam ala. Millised on selle põhitõed ja kus seda Eestis mängida saab, räägib 13 aastat ragbiga tegelenud endine koondisekapten Kullar Veersalu.

Ragbi on kontaktspordiala, mis jõudis Eestisse 1990. aastatel, kuid aktiivselt on seda mängitud alates 2005. aastast. Ragbit eristab paljudest teistest pallimängudest asjaolu, et palli võib sööta ainult tahapoole või küljele. Mängu eesmärk on viia ovaalne pall üle vastase väravajoone ja see seal maha panna. Vastasmeeskonna eesmärk on seda takistada – nii lihtne see ongi. Kuna tegemist on kontaktspordialaga, võib vastast maha rebida (tackle), kuid paika on pandud kindlad reeglid, kuidas seda teha. Ragbi on põnev spordiala, kuna selles on kõike: nii söötmist kui ka palliga jooksmist. Kiiremad teevad osavaid suunamuutusi ja suuremad poisid üritavad vastasest otse läbi joosta.

Ragbi sobib igas vanuses ja mistahes füüsilise võimekusega inimesele – igaühele leiab väljakul tegevust. Samuti sobib ragbi hästi lastele, kuna sellest on tehtud lihtsamate reeglitega variante. Tavalises ragbimängus on mõlemal meeskonnal korraga väljakul 15 meest ja mänguaeg on 2 × 40 minutit. Eestis on hooaeg „tagurpidi“ – kui muu maailm mängib sügisest kevadeni, siis meie alustame pärast lume sulamist ja mängime sügiseni.

Puust ja punaseks

Ragbi ei ole tõesti Eestis veel väga tuntud spordiala ja tavaliselt tuleb inimestele sellega seoses esimesena meelde Ameerika jalgpall. Siiski on kahe mängu vahel mitu erinevust. Ekslikult arvatakse, et mängijad jooksevad ringi suurte kiivritega ja hunniku kaitsmetega. Nii see ei ole. Otsa joostakse küll, pall on ka ovaalne, kuid näiteks kaitsmeid kantakse ragbis vähem (kes soovib, kasutab hambakaitsmeid või kergemaid pehmendusi). Samuti on Ameerika jalgpallis märksa rohkem seisakuid, kuid ragbis läheb mäng edasi isegi siis, kui näiteks mängija maha tõmmatakse.

Pealtnäha tundub, et ragbis võib saada palju vigastusi. Kas see on päriselt ka nii?

Ragbis tuleb vigastusi ikka ette, aga neid juhtub igal spordialal. Võib tunduda tõesti, et vigastused on kerged tulema, aga mängijad oskavad ennast hoida. Alates esimesest trennist õpetatakse õigeid tehnikaid, et mäng oleks ohutu. Väiksemad marrastused või sinikad võivad tekkida, aga mitte midagi katastroofilist.

Omaette kultuur

Ragbiga käib kaasas täiesti omaette kultuur – aus, austav ja sõbralik.Näiteks suhtlus kohtunikega on väga lugupidav, kohtunike kommentaaridele vastatakse „Yes, sir“. Ka näiteks MM-idel vaatavad mõlema meeskonna fännid üheskoos mängu. Kui mängu ajal üritatakse iga hinnaga üksteisest läbi joosta, siis peale mängu on hea koos maha istuda ja muljeid jagada.

Ka Kullar on saanud 13 mänguaasta jooksul väga palju uusi tuttavaid. Välismaale minnes on just ragbi saanud teemaks, millega on lihtne tutvust teha.

Ragbi

Kus ja kellele?

Eestis saab praegu ragbit mängida Tallinnas ja Tartus. Noori käib trennis küll, aga alati on uued mängijad teretulnud! Uute liikmete puhul arvestame kindlasti trennis koormusega ja senise füüsilise võimekusega, et ei tekiks vigastusi.

Ragbiga alustamise piir on riigiti erinev. Näiteks Inglismaal alustatakse mängu umbes kuueaastaselt ja lastele on reeglid märksa lihtsamad. Niisamuti on Inglismaa suurtel klubidel kõrvuti viis-kuus väljakut, kus mängivad nii naised, lapsed kui ka mehed. Meil Tallinna klubis on noorimad mängijad 16.

Kui tahe on olemas, on pool võitu juba käes. Kõigepealt tasub Facebooki kaudu ühendust võtta Tallinna või Tartu klubiga. Varustusest oleks esmalt vaja tavalisi spordiriideid ja jalatseid, millega saab murul joosta (nt jalgpallijalatsid või tavalised spordijalanõud). Pisut vastupidavamast materjalist särk kulub samuti ära, kuna särgist sikutamist on omajagu. Hiljem läheks vaja juba hambakaitsmeid, aga neidki saab spordipoodidest mõistliku hinnaga.

Kullar Veersalu esimeses reas paremalt kolmas
Kullar Veersalu esimeses reas paremalt kolmas

Ragbi koolidesse!

Kullar Veersalu: „Oleme käinud ragbit koolides ja laagrites tutvustamas. Üritame leida aktiivseid kehalise kasvatuse õpetajaid, kes ise ala vastu huvi tunnevad ja tahavad seda lasteni viia. Seega, kui tahe on olemas, siis alaliit ja klubid on alati valmis aitama. Ragbil on palju lihtsamaid versioone, kust on kontakt ära võetud. Näiteks puute- või ripatsragbis on lapsel ümber rihm koos takjaribadega – kui üks laps selle teiselt ära sikutab, on tegemist n-ö mahatõmbamisega. Kui on soov ragbit proovida väljaspool Tallinna või Tartut, siis tasub kindlasti klubidele märku anda. Hea meelega leiame mängija, kes tutvustab, näitab ja õpetab.“

Kogemusi jagab ragbimängija Aivo Närep

Kui kaua oled ragbiga tegelenud?

Ragbitreeningutega alustasin eelmise aasta juunis, kui Tallinna Kalev RFC otsis Facebookis uusi mängijaid.

Miks just ragbi?

Tegelesin nooruspõlves mitme spordialaga (näiteks ujumise ja pallimängudega). Mulle on alati meeldinud rohkem meeskonnaalad, sest seltskonnas on ikka huvitavam mängida ja siis on ka motivatsiooni rohkem pingutada.

Ragbis on väga olulisel kohal vastaste ja kohtuniku austamine; üleüldine kultuur on väga sõbralik ja heatahtlik. Treeningud annavad suurepärase füüsilise vormi ja kindlasti leiab sealt uusi sõpru. Ragbi on andnud mulle arusaamise, et alati ei peagi ise kõige rohkem välja paistma, vaid kokkuvõttes on kõige olulisem suurem pilt ehk meeskonna edu.

Kellele ragbi sobib?

Ragbi sobib absoluutselt kõigile. Kehatüüp ja iseloom pole olulised. Lühemad ja laiema kehaehitusega mängijad on esirivis, pikemad ja peenemad teises rivis. Parema liikuvusega mängijad on tagaliinil. Ragbis peavad tugevad ja suuremad eesliinimängijad palju maadlema, lükkama ja tõstma, tagaliinimängijad seevastu palju sprintima, palli jalaga lööma ja söötma. Igal mängijal on meeskonnas väga oluline roll.

Vaata lähemalt Facebookist

Eesti Ragbi Liit facebook.com/EstonianRugbyUnion

Tallinn Kalev RFC facebook.com/TallinnKalevRFC

Tartu Ülikooli Ragbiklubi facebook.com/TYRFC

Tekst: Marit Talunik

Fotod: Marilyn Rebane

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*