Jaak Aaviksoo: sport õpetas ennast ületama

Jaak Aaviksoo

Jaak Aaviksoo (64) on laia haarde ja lahtise peaga mees. Akadeemik (1994). Olnud kultuuri- ja haridusminister (1995–1996), kaitseminister (2007–2011) ning teadus- ja haridusminister (2011–2014). Tartu Ülikooli rektor (1998–2007)ja 2015. aastast Tallinna Tehnikaülikooli rektor. Riigivapi IV (2000) ja Valgetähe II (2006) klassi teenetemärgi kavaler.

Esikohti on veel! Aaviksoo on kahekordne Eesti meister korvpallis (1972 ja 1973).

Jaak Aaviksoo korvpallikarjäär jäi 1970. aastate algusesse. Tänapäeva mõistes oli ta oma 196 cm kasvuga ründav äär (nr 4). Kandis ka sama numbriga särki. Ja kuna jutt juba märgiliseks kiskus, ei saa jätta mainimata, et ilmeka käitumisega on õpetatud mees silma paistnud ka hilisemas elus.

Vahepeal tuli mängida ka tsentrikohta.

Rektoriga kohtumiseks valmistusin põhjalikult. Näiteks tean ma täpselt, kus ta lapsepõlves elas. Elulooraamatus „Tammiste. Kirg“ (2007) kirjeldab Jaagust kaks ja pool aastat noorem vend Peep Aaviksoo – neljakordne Eesti meister korvpallis – seda üsna detailselt:

„Elasin poisikesena Tartus väga heas strateegilises kohas – EPA võimlani oli meie majast 40 meetrit ja Vallikraavi korvpalliplatsini umbes 120 meetrit. Imelik olnuks, kui ma poleks hakanud korvpalli mängima.“

See on ju Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal asuv maja?

(Meenutab.) Jah. Aga mina alustasin Pepast(nii kunagist korvpalliliidu presidenti kutsutakse) „kopikas varem“. Arvan, et ei olnud kümnenegi, kui käisin esimest korda salaja meeste treeninguid piilumas.

Seal oli Soku August (1935–1987)kõige värvikam figuur. Ilmar Kullam (1922–2011) oli ju ülikooli treener.

August küsis: „Kui vana sa oled? Pikk, poiss, mis sa siin niisama ringi jooksed. Tule trenni!“ Ja nii see tollases EPA spordihoones algaski…

Jaak Aaviksoo

Aga kõik sai alguse iluuisutamisest!

Tõepoolest. Vanemad panid mind juba enne kooliminekut iluuisutamise trenni. Liuväli oli praeguste tenniseväljakute kohal Toomeorus. Võtsin asja tõsiselt ja uisutasin kõvasti. Ent vanematele öeldi, et muidu tubli poiss, aga võib-olla sobiks talle hoki siiski rohkem.Ise ei pannud ma seda tähele, aga tüdrukud olid pikali kukkunud, kui ma seal poognaid joonistasin. Ühesõnaga: sportlaskarjäär algas mul iluuisutamisega ja lõppes fiaskoga. Hokitrenni ma ei jõudnudki (naerab).

Fiaskost on asi muidugi kaugel. Tehnikaülikooli rektor tuli 1972. ja 1973. aastal TRÜ meeskonnas Eesti meistriks. Noorteklassi tiitlivõitude üleslugemine võtaksenda alla suure osa ajakirjast.

Korvpall võttiski selle koha üle ja ega sinna vahele muid spordialasid mahtunudki.

Meeskonnas, kus ma alustasin, olid kõik minust natuke vanemad, näiteks Ignar Fjuk ja Ivar Raig, kes avalikus elus kaasa löövad. Mäletan, et kui me noorteklassis Eesti meistriks ei tulnud, siis ütles Sokk: „Tuleb kaks korda rohkem higi välja pigistada, et niisugust häbi enam ei juhtuks.“

 Tulevasel akadeemikul oli kõik käe ja jala juures. 40 meetrit võimlani, 100 meetrit Edu sööklani, kus tublimad spordipoisid said talongide eest lõunatada, ja kooligi (praegune Miina Härma Gümnaasium) kõigest kukesamm.

Kõik vist ei saanud talonge, aga noortekoondise kandidaadid käisid pidevalt Edu sööklas söömas.

Kui ma kümme aastat tagasi EPA võimla kunagisele komandandile Viktor Laatsile (1922–2008) oma mälestusi heietasin, hakkas legendaarse Laatsi Atsi silm särama: „Võimlat hakati ehitama kohe pärast Stalini surma. Maarja kirikust olid alles jäänud üksnes varemed ja torn. Kooskõlastasime oma plaane kirikuga ja saime teada, et nendele varemetele ihub hammast ka tuletõrje.

Kuna projekteerijateks olid omad EPA poisid, õnnestus saal ehitada ettenähtust suurem. Treeningud käisid võimlas juba siis, kui hoones ei olnud elektritki sees. Kõik kiitsid seda vetruvat põrandat, mis oli tehtud sakslaste jooniste järgi. Eriti võrkpallurid.“

Ehitustegevuse asjus ei oska kaasa rääkida, aga toona oli see hoone Tartu spordielu keskus. Ülikoolil oli sel ajal ainult võimla praegusel Jakobi tänaval.

EPA võimla oli ju sel ajal ainus täismõõtmetega võimla Emajõe Ateenas?

Kindlasti kõige suurem. Sellegipoolest olid pealtvaatajate jalad mänguväljaku piiri peal. Rõdu oli ainuke koht, kuhu sai inimesi rohkem paigutada. Liidukatel (NSV Liidu meistrivõistlused)istuti ju isegi üksteise kukil, et mängu näha.

Kui sagedasti toona trenni tehti? Iga päev?

Ikka. Vaid pühapäev oli vaba.

Aaviksoo
1960. aastate lõpp, EPA korvpallikooli treeninglaager Viljandis. Keskel treenerid August Sokk ja Arne Laos, Jaak Aaviksoo teises reas paremalt kolmas.

Elu oli nagu lill?

EPA spordihoones (praegune Maarja kirik) olid kaks legendaarsest tüüpi: Soku August ja Arne Laos (1937–2012). Sokk oli jõuline macho-mees, Laos veel suurem filosoof kui Ilmar Kullam (1922–2011). Laose jaoks oli korvpall filosoofia. Kiusas noori poisse krutskiga küsimustega: „Miks te mängite? Milleks teile see mäng? Mõelge sügavamalt!“

Soku Augustiga seoses meenuvad suvised spordilaagrid Viljandi järve ääres. Jube pikad laagrid olid, kestsid lausa kolm nädalat. Karm elukool! Ei mäleta, kui vana ma siis olin, aga jalad olid mul all nagu makoronid. Ja siis istus Soku August mulle selga ja käskis mäest üles ronida. Kuramus, üritasin, aga ei jõudnud kordagi sellise „pagasiga“ tippu. Kaalusin siis umbes 40 kilo.

(Endamisi.) Aga August kiitis: „Tahtmist paistab sul olevat, aga nõrk oled!“

Võtame lahti „Kehakultuurlaste aastaraamatu 1970“ ja viskame pilgu protokollile. 21.–22. novembril toimunud finaalturniiril Kohtla-Järvel on Jaak tulnud Eesti NSV karikavõitjaks A-klassis. Ja samal ajal ka noorte meistriks B-klassis.

Vastab tõele.Käisime mängimas ka Narvas ja Raplas.

Kaks aastat hiljem (1972) tuli Aaviksoo viimast korda samas vanuseklassis Eesti meistriks. Meeskonnakaaslasteks olid siis Toomas Tein (1955) ja Mart Raik (1955).

(Täpsustab.) Kulli Mart (1956–2008, kõrva-, kurgu ja ninahaiguste arst) oli ka satsis.

Aaviksoo
Esireas: Jaak Aaviksoo, Anatoli Krikun, Aleksei Tammiste, Vello Rits, Mihkel Tiks. Tagareas paremalt esimene treener Ernst Ehaveer.

Jõuamegi kõige põnevama perioodini teadlase sportlakarjääris.

46. ENSV meistrivõistlused võidab 1972. aastal TRÜ meeskond (Mihkel Tiks, Aleksei Tammiste, Andres Ader, Kalle Ilves, Jaan Lentsius, Andres Metsar, Mart Metsalu, Jaak Aaviksoo) otsustavas kohtumises Tallinna Kalevi seisuga 85 : 75. Treeneriks Ernst Ehaveer (1924–2008). Meistermeeskonna resultatiivseim oli Aleksei Tammiste 26 punktiga. Vastasmeeskonna parim oli aga 23-aastane Jaak Salumets, kelle arvele kogunes koguni 30 punkti.

Nendelt meestelt oli palju õppida!

Sellised nimed… Kas füüsikatudeng pääses ikka väljakule?

Algkoosseisus vist ei pääsenud kordagi. Aga eks anti ka teise ešeloni meestele võimalus proovida.

Kuidas ässad ennast ülal pidasid? Pean silmas eelkõige Tammistet.

Tamma on muidugi täielik isiksus ega hoidnud ennast inimeste paikapanemisel tagasi. Olgu nendeks siis kohtunikud, treenerid või kaasmängijad. Ega ta noorematele poistele ka halastanud. Laos ja Sokk olid ainsad, kes pääsesid kergelt. Üks oli temast nii palju targem ja teine füüsiliselt tugevam. (Naerab.)

Mina lasin öelda, mida ta tahtis. Ei erutunud selle peale. Oleks erutunud, võinuks ka löömaks minna. Tamma oli väga otsekohene ja karm tüüp.

See oli väga hea kool.

Mehed võtsid „eestikaid“ täie tõsidusega?

Ikka.Tartu korvpall oli ajalooliselt palju tugevam, kuigi seier liikus paratamatult Tallinna suunas. Tartu jaoks oli uhkuse asi meistrivõistlused võita.

1973. aastal ei halastanud TRÜ korvpallimeeskond kellelegi.Võistkonnas oli siis ka Anatoli Krikun (1948), kes oli eelmised meistrivõistlused sunnitud Nõukogude Liidu treeninglaagrite tõttu vahele jätma. Finaalturniiri korvide vahe oli 492 : 330. Seega võideti kõik mängud keskmiselt 32 punktiga. Teie võistkonna resultatiivsemad oli muidugi Krikun ja Tammiste, kes viskasid üle poolte punktidest. Korvpallistatistik Rein Järva nimetas neid esivõistlusi TRÜ tagapaari omavahelisteks meistrivõistlusteks.

(Muigab.) Korvpallil oli siis ühiskonnas hoopis laiem tähendus.Kuigisportlik saavutus pole minu jaoks kunagi olnud kõige suurem väljakutse.

Mul on küll noorte meistri medal lauasahtlis!

Muidugi oli meistriks tulek suur asi, aga minu jaoks mitte kõige tähtsam.

Eks ülikoolis tuligi teha valik: kas teed trenni kaks korda päevas või kaks korda nädalas. Kolmanda kursuse lõpus kaldusin lõplikult füüsika poole.Hakkasin mängima ülikooli II meeskonna eest.

Kas teaduse ja spordi vahel oli raske valida?

Minu jaoks mitte. Eks olümpiaadidel olid mu tulemused ka paremad. Ja sellist mõtet, et ma Salumetsa või Krikuni üle mängiksin, pole mulle kunagi pähe roninud. (Naerab.)

Aaviksoo juhtis ülikooli meeskonna hiilgeaegadel. Algul prorektorina ja hiljem rektorina. 16 aastat järjest jõudis Tartu meeskond eri peasponsorite nimede all finaali, seitsmel korral tuldi Eesti meistriks. Vahepeal oli meeskond küll Andres Bergmanni (1959–2010)käes, aga kui tema firma kokku kukkus, siis kauplesin meeskonna ülikooli kaubamärgi alla tagasi. See oli uhkuse asi!

Kui olin ülikooli rektor, pigistasin hambad risti ja teatasin, et nii vaesed me nüüd ka ei ole, et ei suudaks korralikku korvpallimeeskonda välja panna. Olen natuke kurb, et korvpall ei ole ülikoolis number üks spordiala. Aga kui peasponsorit ei ole, on raske võistkonda vedada.

Milline oli ülikoolisport eile, milline on täna?

Rektori arvates oli sport nõukogude ajal üks väheseid ideoloogiavabu eneseteostusvõimalusi.

Loodusteadused muidugi ka, need suutsid nõukogude süsteemist üle olla. Ma kujutan ette, et ka baleriinid ja muusikud olid ideoloogiavabad.

Üleminekuajal uskusin, et meie spordielu liigub Ameerika Ühendriikide ja anglosaksi mudeli järgi, kus ülikoolisport on väga tähtsal kohal. Aga me valisime Skandinaavia mudeli, mis põhineb klubispordil. Mis üliõpilassport, küsis Eesti Olümpiakomitee. Meil on siin ka tuletõrjesport. Ei ole mingit üliõpilassporti vaja.

(Ohkab.) Võitlesime selle nimel, et ka universiaadilt võidetud medaleid hinnataks, aga nüüdseks on see võistlus peaaegu ära unustatud.

AaviksooKas tudengite tunniplaanis on üldse kehalise kasvatuse arvestus? Sügavas keskeas inimesed mäletavad kehalise kasvatuse tunde oma õpingute ajast.

Tartus me loobusime sellest. Aga TTÜ-s on traditsioon, et neil, kes käivad süstemaatiliselt trennis, võib arvestada vabaainena ka spordipunkte. Ega higistamisest üksi piisa, nad peavad natuke ka teooriat õppima.

Ajakirja novembrinumbris oli siinsamas rubriigis professor Jaan Toomikul kahju, et EKA uues majas pole võimlat, kus saaks puhastuda ja mõtestuda. Taltechil näikse minevat paremini.

Oleme pidanud plaani ehitada teisele poole Ehitajate teed spordisaali kõrvale ka ujula. Plats on ju olemas. See plaan on meil endiselt. Meie poolt oleks plats ja hoonestusõigus, nüüd ootame rikast peigmeest ja paremaid aegu. Sinna on ka uus staadion planeeritud, sest vana on ajast ja arust. (Näitab kaardilt.)

Kergejõustik on ju spordialade kuninganna. Vaevalt, et kahe loengu vahel hakkaksid tudengid seal massiliselt kaugust hüppama, aga sellel oleks sümboolne tähendus. Nagu amfiteatril ülikoolilinnakus.

Oleme märkamatult jõudnud tänasesse päeva. Kõik need vahepealsed aastakümned on Jaak Aaviksoo hoidnud ennast toonuses. Mängis 1990. aastatel Tartu Kontrollaparatuuri Tehase eest II liigas.

Aga viimase päris mängu mängisin 12 aastat tagasi veel ülikoolis olles ja saime kahjuks Kapa (legendaarne TTÜ õppejõudude meeskond) käest tappa. Vaim kippus mul keha eest ära jooksma. Praegu lubab keha vaid rahulikumalt toimetada, näiteks ujumas käia. Et tervislikest eluviisidest kinni pidada, oleks vaja muidugi rohkem liigutada.

Härra rektor! Mida on sport sulle andnud?

Eneseületamist, et ei anna kunagi alla. Nagu Soku August armastas öelda:„Mis tähendab, et ei saa? Sa pead! Kuni sa maha ei kuku, senimaani jaksad kükke edasi teha.“

(Meenutab.) 500 või 1000 kükki, palju ta käskiski mul teha?

Tekst: Mart Soidro

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*